Kui me hakkasime sellest ridakast välja kolimist planeerima, oli meil selge plaan: võtame kaasa nii palju kui võimalik, ostame nii vähe kui vaja. See tundus ju mõistlik – miks osta uus, kui vana on veel täiesti ok? Aga mida päev edasi seda rohkem hakkas mulle tunduma, et ma ei taha seda kõike kaasa vedada. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka energeetiliselt – kõik need asjad olid justkui killuke elust, mida ma enam ei ela. Kõik need “täiesti korralikud” kardinad, “veel töötav” airfryer, korralikud kapid, lauad jne nad kandsid endas vanu hetki, vanu mõtteid, vanu mustreid. Seda endist elu, mille ma olin otsustanud jätta selja taha. Mille suunas ma terve kevade olin tegelikult liikunud ja teadsin, et sügisest saab murdepunkt – Meelis lendab minema, ma sisustan seda kodu endale ja lastele.

Nüüd ma võiks öelda, et sellest kolimisest sai konkreetselt puhastumine, luba anda endale uus algus. Mitte ainult uues kohas, vaid ka energias. Sellises, kuhu ma teadlikult valin, mis tuleb kaasa ja mis mitte. Ja ausalt? Pooled asjad said lihtsalt minema saadetud – väga suur hulk köögiasju leidis oma tee Põlva kodukohvikusse ja väga suur osa asju läks Rakverre sotsiaalkeskusesse jagamiseks. Ma lihtsalt ei viitsinud tilulilu ja tasuta jagamise/Uuskasutuskeskusesse viimisega tegeleda.

Lõpuks kui me kolima hakkasime, tuli kaasa vaid käputäis asju – sel kevadel ostetud Hedelini uus riidekapi süsteem, mille lapsehoidja ise mõõtis, mõtles ja paika sättis, meie magamistoast tulid kaasa kaks sahtliboksi ja üks öökapp. Seda ka vaid selleks, et oleks seda sama kola kuskil ladustada. Lisaks tulid kaasa diivan ja veits köögikraami, aga ausalt, ainult need, millega ma tegelikult päriselt ka süüa teen. Mitte need, mida “äkki läheb kunagi vaja”. See taipamine tuli eriti selgelt esimese müügipäeva järel kui panin alles jäänud asjad tehnosse järgmist korda ootama ja ma neid reaalselt kolme kuu jooksul ei kasutanud ega taga ei igatsenud.

Elutuba ja köök | kõik, mida on vaja ja mitte grammigi rohkem

Mul on elus olnud väikseid kööke ennegi, aga see köök siin… see on ikka päriselt kompaktne (et mitte öelda vastikult väike). Eriti kui sul on soov kaasa võtta nii kohvimasin kui ka airfryer – no eluks hädavajalikud, eks. Lahendus oli lihtne ja praktiline: airfryeri vahetasin väiksema vastu, et see mahuks puhkehetkel sahtlisse peitu. Ja juba praegu on näha – vähem on rohkem. Päriselt. Köögist tulid kaasa ainult need nõud ja potid-pannid-mõlad, mida ma tean, et kasutan. Nõusid kolisin kaasa minimaalselt ja tellisin just Tanel Veenre nõusid juurde, sest need olid eluhea soodukaga. Hetkel on ka veel kuni -50% – vaata siit!

Ainus suur asi, mida ma igal juhul tahtsin kaasa võtta, oli diivan. Meie 2021. aastal Aatriumist ostetud lebola (link). Ainult et… see ei mahtunud lifti.

Adduco kolimiskuttide reaktsioon oli muidugi kulda äärt: “Toome trepist üles, kasvõi 13ndale, kui vaja!” Aga siis mõõtsid esiku üle ja teatasid, et see diivan ei tule ka uksest läbi. Liiga kitsas. Ja mis veel hullem – see diivan oli ühes tükis. Nad ei julgenud seda alguses lahti monteerida, et äkki pärast ei saa kokku, et kuskilt vaja kangast lõigata, et päriselt lahti tuleks ja siis pekkis. Ma ütlesin: “Tehke ära. Vaatame, mis saab.” Ja nad tegid, selgus, et ühtset kangast polnud ja sai edukalt lahti monteerida, pealegi leidsime nii üles ühe vea ehk lapsed olid ühe lipi pooleks hüpanud, aga arvake kaks korda, kas Adducco kutid parandasid ära.. Loogiline, et parandasid.

Telekaalune kapp… mul oli reaalselt nii kopp ees sellest Kallaxi süsteemist, mida olime vähemalt seitse aastat erinevates kodudes kasutanud. Poole hinnaga poest leidsin lõpuks ühe ilusa kummuti (link), mis tundus nii… teistsugune, aga minulik. Ja kõrvale tellisin ühe väikse lauakese, kuhu panna snäkke, kokteil, raamatuvirn, lillevaas või mida iganes hing ihaldab. Meelis vaatas seda alguses kulm kortsus: “Mis see on?” Aga nüüd ütleb, et see oli mu elu teine parim otsus. Tema ise on muidugi esimene :D

Kuna siin olid olemas ainult laelambid, tahtsin mingit „õhtust“ valgustust, et ei siraks otse näkku, aga et kott-pimedas ka istuma ei peaks. Leidsin googeldades lambi, mis meeldis – 399€ – googeldasin veel, leidsin soodukaga 199€, mõtlesin, et no pole võimalik ja leidsin sama lambi Aliexpressist 72€ eest (link). Näitas delivery aega oktoobri lõppu, mõtlesin, et sääst on nii suur, et kannatan ära, tegelikult oli nädalaga kohal.

Ja kui juba “oma kodu”, siis lõpuks tuli ära ka ümmargune söögilaud. See, millest ma olen aastaid unistanud, aga mida Meelis on alati maha laitnud, et “see ei mahuta midagi”. Aga kuna Meelis pidi ju ära lendama ja mina sain kodu sisustada ainult iseenda jaoks, siis guess what? Tellisin Furnluxist (link) ideaalse ümmarguse laua (mudel Leia). Ja kui juba, siis juba – pehmed, karvased toolid ka (mudel Polar). Lapsed on juba piisavalt suured ja ehk ei plödista nii palju. Ja kui plödistavad, siis pesen, pole viga.

Ja viimaks, see suur nahk, millest ma olen aastaid unistanud ja Meelis on alati tahtnud mingit pehmet ja sooja vaipa, aga teate mis, minu kodu, teen mis tahan. Ja noh, ega Meelis pole enam midagi öelnud ka, ainult et, robot ei saa sellega hakkama – no problem, klopin rõdule, panen kõrvale kuniks robot töötab. Mure lahendatud.

Magamistuba | ainult kaks tingimust: voodikast ja pehme päis

Voodile mul oli ainult kaks tingimust: voodikast peab olema (sest kuhu sa muidu kogu oma elu ära peidad) ja pehme voodipäis.

Kui varem oli meil lai 180cm voodi, siis nüüd… noh, oli saadaval 160cm, ja ausalt öeldes tundus see isegi sümboolselt sobiv – see voodi pidi olema ainult mulle. Ma pidin ju hakkama üksi magama ja leidsin sobiva Mööbliaidast (link). Tellisin ka madratsi sealt, et oleks vähem jebimist, tuleks asjad ühest kohast ja korraga.

PS! Mööbliaida e-poes kehtib kood marimell kuni selle aasta lõpuni!

Ja voodipesud? No see ei ole üldse küsimus – alati ja igavesti VotexHouse (viimased 10 aastat!). Ma lihtsalt ei oska enam muudesse linadesse pugeda, see makosatiin on imeline. Kui juba uus voodi, siis olgu kõik uue energiaga –padjad, tekid ja linad…
Siia üks funfact vahele – kui me 17 aastat tagasi Meelisega tuttavaks saime, siis esimene asi, mille ma tema juurde kolisin oli mu suur 200×200 tekk ja ta oli mingi iuuu, ühe teki all magada on niii kuum ja pluss ma olin harjunud üksi sellega magama ja end sinna burritorks rullima. Nüüd kui teadsin, et hakkan jälle üksi magama, ostsin endale suure teki, et isegi kui lapsed tulevad kaissu, mahume ära. Aga näed, isegi Meelis on nõus nüüd tekki jagama.

Magamistoas on õnneks sisseehitatud riidekapp, mis teeb elu tunduvalt lihtsamaks. Aga kui me ridakast ära kolisime, kadus koos sellega ka üks ülioluline ruum: garderoob (minu jaoks poolenisti ka sahver), mis oli aastaid meie pere “salalaegas” – see koht, kuhu kadusid hooajariided, varuga ostetud ketšup ja pesukapslid, kingituste varud ja kõik muu, mille kohta ütlesid “ma panen selle korraks siia”.

Noh, see “korraks siia” koht tuli nüüd kolida… magamistuppa. Ja nii sai üks Kallaxi riiul (vana hea IKEA) auväärse koha ukse kõrval (voodist seda ei näegi). Sinna kolisid kõik need üllatuspakkide sisud, testtooted, kinkekomplektid, igasugune “äkki läheb vaja” kraam.

Lastetuba – mõlemale oma nurk

Lastetuba oli üks suuremaid küsimärke. Kas nad mahuvad sinna? Ja kuidas nad mahuvad? Me vaagisime kõikvõimalikke variante – kaks eraldi voodit, kaks väikest diivanit.. Surfasin netis kõikvõimalikel lehtedel ja leidsin Furnluxist madala nari (link). Ma saan (isegi mina miniinimene) all seistes üleval voodipesu vahetatud, ei mingit akrobaatikat ja ronimist, et voodipesu vahetada. Ehk siis kompaktne, ilus, praktiline ja mis kõige tähtsam – kahe hiiglasliku voodikastiga, kuhu peita kõik mänguasjad, Prime’i kollektsoon ja muu kola, mida „on räigelt vaja“.

Ruum on küll väike, aga kui sul on targalt planeeritud kapisüsteem, siis mahub rohkem, kui arvata oskad. Mõlema lapse riided said paigutatud ühte ja samasse kappi (vanasti oli seal ainult Hedelini riidevaru), lihtsalt kastide kaupa – süsteem missugune! Mõlemal on nö oma torn – õige ülemises kastis on nende mälestustekast – kõik need esimesed beebimütsid, lutid, sünnikaardid, kaisukad, rasedakaardid, haiglakäepaelad.

Teine kast on varuriietele, mis ootavad kas järgmist hooaega või järgmist suurust. Kolmas – kooliriided ja linnas käimiseks mõeldud outfit’id. Neljas – igapäevased mugavad koduriided. Viimane ehk kõige alumine kast – sokid, aluspesu ja ujumisriided. Ja teate – rohkem polegi vaja. Päriselt ka. Mida vähem on, seda lihtsam on olla. Enne oli seda kraami nii palju, et enne jõudis välja kasvada kui selga panna.

Aga kuna ma tahtsin, et neil oleks lisaks jagatud ruumile ka midagi oma, siis tellisin neile mõlemale oma väikese kirjutuslaua. Nii saavad nad teha omi asju, kellel pliiatsid, kellel raamatud, kellel kleepuvad paberinutsakad ja salajased joonistused. Seinale panin üles magnettahvlid, kuhu sättisin nende beebipildid, perepildid ja meie ühised hetked – et nad oleksid alati selles “meie mullis”. Et neil oleks meeldetuletus, et isegi kui ruumi on vähe, on armastust palju.

Lastele leidsin banaanilambid Aliexpressist (link), lihtsalt soovitas mingil hetkel ja vaatasin, et nii ägedad. Ja jälle, leidsin mingist epoest 149€, seal olid 38€ tükk. Ja olgem ausad, sinna epoodi tulevad nad ka lõppkokkuvõttes Hiinast. Nagu 99% maailma asjadest.

Ja ausalt… nii vähe ongi vaja, et ära elada, et tunda end hästi ja mõnusalt ja koduselt ja koos.

Kokkuvõtteks: võidab see, kellel on surres…

Lõpuks ei ole see kodu meile oluline selle pärast, mida me siia tõime, vaid selle pärast, mida me siia ei toonud. Me ei toonud kaasa vanu mustreid, vanu solvumisi ega vana mööblit, mis kandis endas elu, mida me enam ei ela. Me tõime kaasa ainult selle, mis päriselt kõnetab, teenib ja toetab. Saab väga hästi hakkama vähesega.

Meile on terve elu õpetatud, et võidab see, kellel on suurem, rohkem, uuem, uhkem. Aga täna, selles väikeses ja hubases kodus, ma tean – võidab see, kelle ümber on inimesed, kes on päriselt kohal. Need, kes ei põgene toast ega tülidest. Need, kes istuvad sinuga samal diivanil, samal vaibal, samas hetkes – ükskõik kui väike see maailm parasjagu on, sest lõpuks ei määra su kodu suurus seda, kui suur on su elu. Selle määravad need, kes on valmis seal sinuga olema – läbi kõigi aastaaegade, läbi kõigi tunnete ja ja läbi kõigi versioonide sinust, isegi siis, kui sa ise veel ei tea, milline sa täpselt järgmisena oled. Üks on kindel, kindlasti parem versioon tänasest.