Pilvede all. Neljas õde. Ei midagi erilist.

Käisime eile vahetustega kinos. Meelis käis ametlikul näitlejatega esitlusel kell seitse. Mina käisin õhtul sõbrannaga viimasel seansil. Kui ma koju tulin, siis küsisin Meeliselt, et kui sa peaksid ühe sõnaga seda filmi kirjeldama, siis mis sõna see oleks. Meelis vastas „üllatav“. Ma ei jaganud tema arvamust ja vastasin, okei, homme blogime mõlemad.

Meelise arvustust saab lugeda siit!

Kui ma peaksin ühe lausega selle uue filmi kokku võtma, siis oleks see ilmselt „Põnev, aga läbinähtav.“ Tegelikult kirjutan kohe pikemalt, aga üldiselt ei jäänud ma rahule. Ma ei teagi, mida ma siis nii väga ootasin, aga ootused olid kõrgemad.

Kui üleüldiselt Eesti filmidest rääkida, siis tehakse labast komöödiat, mida on halb vaadata või nii diipi paska, et üle kümne minuti ei kannata vaadata. Draamat polegi tehtud või pole mina näinud. Sellessuhtes mulle see film meeldis. Alguse ja lõpuga lugu, mis sai kõik vajalikud lahendused. Umbes sellised nagu ma eeldasingi. Läbiv joon oli tegelikult kurb. Aga see selleks.

Ma ei ole „Pilvede“ fänn. Ma ei ole seda kunagi järjepidevalt vaadanud. Ma tean seda sarja. Ma tean selle põhipointi, ma tean kes kellega koos on, võibolla mõningase hilinemisega, aga mingit tormijooksu, et kolmapäeviti kell 21.30 või mis iganes kell see on, teleka ees olla, pole kunagi olnud.

Õnneks film ei olnud sellessuhtes järg, et kui sa midagi sarjast ei tea, et sa muhvigi aru ei saa. Noh, nagu kui sa ei ole ühtki „Seksi ja linna“ osa vaadanud, siis filmile saad ka selleta pihta.

Algas see muidugi Merle Palmiste ja Krista Lensini kaadritega, mis ilmselt oli mõeldud tekitamaks olukorda – kumb neist nüüd neljas õde on. Mina taipasin neljanda õe sel samal sekundil kui ta kaadrisse tuli. See oli kuidagi nii läbinähtav. Ilmselt on sarnase ülesehitusega filme, sarju ja raamatuid nii palju kirjutatud, et see ei jätnud mingit kahtlust, et tema see neljas õde on.

Mis mind räigelt häiris, oli see, et kuigi ma pole sarja vaataja, siis mind suisa segas mingi suvaline hääl (neljas õde), kes jutustas. Olen „Pireti“ häälega nii harjunud. See uus diktsioon oli nii halb ja no ühesõnaga, see häiris. Tasub tähelepanelikult kuulata, lõpus selgub, miks ta mida räägib. Tal on hobi. See oli isegi naljakas. Ja teine naljakas koht oli „hall biskviidihiireke“, aga no paremini seda neljandat õde ei saakski kirjeldada.

Ja ma ei tea, kas ma sarja vaadates ei ole nii hullult jälginud või mis, aga see näitlemine oli esimestes kaadrites nagu „Suletud uste taga“, nii punnitatud ja puine. Õnneks see läks paremaks või ma siis lihtsalt harjusin ära.

See, kes kellega viis aastat hiljem koos on, kes surnud, kes sündinud – las teevad nüüd sarja edasi mõned aastad, et nad jõuaksid ajaga sinna kus on film. Tahaks teada küll, mis keerdkäigud seal vahepeal toimunud on, et sellised valikud.

Ma ei tahaks teile sisu ümber jutustada, sest ehk on siin mõni, kes eile neil kahekümnel esilinastusel ei käinud (mis eelmüügist täiega välja müüdi!), aga üldkokkuvõttes ma ei eeldanudki, et see mingi Keeduse diip kunstifilm on, vaid ootasingi ladusat mängufilmi, aga seda ka nagu ei saanud.

Ma ei saa midagi jällegi ette ka heita, sest meil pole siin Eestis Ameerika võimalusi, aga see oli nagu üks pikk episood. Hästi tehtud, aga ei midagi erilist. Kui see osa vaatamata jääks, ei juhtuks mitte midagi. Lihtsalt tead, et oli mingi neljas õde ka ja mis temast järgmises osas saab, savi seitse.

Minge vaatama, lihtsalt selleks, et tulge siis tagasi ja kommenteerige, mis teie arvate. Kui olete juba näinud, kuidas meeldis? Kas olete nõus minuga või Meelisega?