Retseptidest ideede saamise ja varastamiseni – kust jookseb piir?

Nädalavahetusel lahvatas skandaal, et üks parimaid toidublogijaid Sandra Vungi on langenud nö röövi ohvriks. Loe Sandra postitust siit! Biomenu on varastanud tema loodud retsepti ja toodab aga usinalt vegan verivorste ja müüb neid kalli hinnaga justkui oma toodangut. Mõtlesin juba siis sellest blogida, aga muud teemad tulid vahele…

Läinud aasta lõpus käis „Ringvaates“ ka Biomenu eestvedaja Tuuli Birk neid samu vortse promomas, justkui oma toodangut. Ometi on nad lihtsalt ühelt kokalt retsepti ära varastanud ja teevad seda oma pähe. Mis pani mind aga mõtlema, et kust jookseb piir nö omaloomingu ja retsepti originaali vahelt, või kuidas neid üldse esitlema peaks?!

Kui ma Facebookis Mahemarketile ja Biomenule mainisin, et neil pole luba minu retseptiideed kasu tootmise eesmärgil kasutada, siis nad väitsid, et see on nende kokkade poolt välja mõeldud toode ja sel pole midagi pistmist minu norivorstidega. Ometi on nad tänu koostööle väga hästi kursis minu tööga ning mulle muide ka paar korda tunnistanud, et nad on nende vorstide jaoks minult idee saanud. Päris tobedaks läks asi siis, kui nad hakkasid Facebookis mind toetavaid kommentaare kustutama. Pöördusin nende poole ka e-maili teel, kus samamoodi kõike salati (samas jälle tunnistati, et idee on minult) ja minu ettepanekut ausaks kokkuleppeks ignoreeriti.

Kuhu see kõik jõudnud on? Ma võtsin endale juristi, kes spetsialiseerub intellektuaalsele omandile ning on väga kursis ka autoriõigusega. Ma ei hakka praegu detailidesse laskuma, aga peale põhjalikku materjalide kogumist leiti, et Biomenu ja Mahemarket on reaaselt rikkunud mitmeid seaduseid ning nende tegevus on olnud pahatahtlik, kuna nad on sellest kõigest teadlikud ja nad jätkavad seda tegevust. Nende vastus juristile oli napp – nemad ei ole midagi valesti teinud ning meie nõuded on alusetud.

Ma ütlen ausalt, et sellisel hetkel kaob mul ära isu retsepte luua. Minu looming lihtsalt varastatakse ja õigust jääb ülegi. Siin ei ole halli ala – tegu on seaduserikkumisega ja see kõik on ka ametlikult fikseeritud. Seda juhtub järjest rohkem ja mitte ainult Eestis. Retseptiloojad üle maailma peavad sellega igapäevaselt tegelema, sest ei saada aru, et retseptid on samuti looming ja looming on automaatselt autoriõigusega kaitstud. Autorile kuulub õigus ka teose töötlustele. Sellised norivorstid on minu leiutis ja looming. Ei ole OK seda lihtsalt varastada ja kasu teenimise eesmärgil kasutada. Siin võiks veel väga pikalt kirjutada, sest näiteid on nii palju.

Ma olen isegi Biomenust süüa tellinud, kui vegan sõbrannad külas olid, aga… Nüüd mul tekib küll küsimus, et huvitav, palju neil enda retsepte on üldse? Kõik on kuskilt varastatud?

Ma saan aru, et ma teen kookospiimaga krevetisuppi, siis see ongi mingi suvaline retsepti muudatus, mida ma kodus teen, aga ma ei saa ju hakata kuskil kohvikus seda Tom Yumi pähe maha müüma ja raha teenima. Kuigi mind üldse ajab selline retseptide mugandamine veits närvi. Sellessuhtes, et ma ise ka teen nii nagu tahan ja näpuga järge ei aja… Aga ma ei tule siia blogisse (veelvähem kuskil müüma) jagama retsepte, mis on valed. Siis kirjutangi, et minu versioon sellest või teisest või panen asjale uue nime.

Mõni aeg tagasi jagas keegi Facebookis retsepti „Tom Kha“, kui ma selle siis uudishimust avasin, sain aru, et inimene on teinud jumala suvalist suppi, kus ta on kasutanud selliseid komponente mis klassikalises Tom Khas ei käi ja kui ma julgesin sellele kommentaarides viidata, siis olin mina loll, sest loeb supi maitse, mitte nimi.

Aga mõelge nüüd, kui teie ei tea Tom Khast midagi, olete seda kunagi Tais söönud ja tahate järgi teha ja guugeldate ja jõuate sinna lehele ja teete selle järgi suppi ja siis saate hoopis midagi muud. Nagu ma ka seal kommentaarides ütlesin, see on sama, kui ma panen üles retsepti frikadellisupist, aga frikadellide asemel panen supi sisse hoopis poolikud viinerid või keeduvorsti vms See ei ole siis ju enam frikadellisupp. Seega mu meelest oleks aus, kui inimene paneks oma supile nimeks mingi suvalise kookossupi või siis kirjutakski, et tegemist pole originaalretseptiga, vaid omaloominguga.

No ükspäev käisid sõbrad külas, tahtsid Tom Yumi, kuna selliseid krevette poes polnud, mida ma oleksin tahtnud kasutada, siis mõtlesin, et ok, teen kanaga. Kodus oli ka üks kookospiim, panin selle ka sinna ja igast vürtse ja asju.. Ma ei serveerinud seda enam kui Tom Yumi, vaid „tomyumimaitselisee supina“.

Ehk siis kui Biomenu teeb Sandra retsepti järgi, üks ühele, siis see ongi originaalretsept, seda enam, et Sandra isiklikult on selle välja mõelnud. Siis peakski olema pakil silt “Sandra Vungi taimne verivorst”. Kui nad asendaks kruubid tatra või ma ei tea, kinoaga, siis poleks Sandral kobisemist, siis oleks idee saadud temalt, aga retsept oleks ikka tema oma. Ja noh, ideid ammutab iga inimene retseptidest. Lihtsalt mu meelest alatu nende poolt väita Sandrale, et ta endale ette kujutab…

Kõlab kuidagi tuttavalt!

Kusjuures mulle meenub sellega seoses üks lugu veel. Mu ema tegi kunagi ühe menüü, mida esitles kahele tšikile, kes tahtsid teda kokaks… Mõni aeg hiljem kasutas täpselt seda sama menüüd üks vanalinna restoran, mitte nende tšikkide oma ja noh, mu ema ei hakanud kellegagi kammima, aga pärast seda on mul läinud ära igasugune isu näiteks teha tööle kandideerides neid kodutöid “mida sina teeksid kui sa tööle saaksid”, sest ka seal olen kogenud kunagi seda, et mind tööle ei võetud, aga minu tehtud listi “mida mina teeksin” hakati usinalt punkt punkti haaval realiseerima.

Sandra postitust kogu sellest tobedusest saab lugeda siit!

“Ringvaate” videot näeb siit!

Mis teie arvate? Kas see kui sa muudad pooled asjad retseptis ära, on ikka tegemist sama retseptiga või tuleks sellele anda uus nimi? No kasvõi selle Tom Kha näitel?