Paljud on juba uurinud, et kas Hedon käib juba lasteaias, kuidas seal läheb jne…
Kui me reisilt tagasi tulime, viisime ta otsejoones lasteaeda, selle harjutamisnädala enne reisi jätsime ära, sest nagunii oleks 10 päevase vahega pidanud uuesti hakkama harjutama.
1. päev – läksime kohale kella kaheksaks, nagu me eeldasime oma ideaalses maailmas, et Meelis teda tulevikus viima hakkab. Lapsi oli selleks hetkeks kaks. Hedon pistis kohe rühma ukse peal pröökama. Kasvataja kutsus mind edasi. Vaatasime siis ruume ja uudistasime seal olukorda üheskoos. Mängisime palli, istusin temaga pisikese laua taga, aga Hedon vaeseke nuttis, lausa kõõksus. Olime seal umbes tunnikese, selleks ajaks kogunes veel lapsi ja nad hakkasid sööma. Mina võisin Hedonit sööta, aga süüa ta ei tahtnud. Ainult karjus. Pisarad voolasid ja ei mingit sellist nägu, et ta sinna tahaks jääda. Minu süda murdus sadaviiskümmend korda sekundis ja ma haarasin ta kaasa ja tulime koju ära.
2. päev – läksime hiljem, olime kohal umbes 8:30 ja Hedon karjus täpselt samamoodi nagu ka eelmisel päeval. Jälle olin temaga koos, proovisime süüa, ei miskit. Siis hakkas pihta tants ja trall – multikad, laulud, aeroobika (või kuidas iganes mingit rõngaste loopimist jne nimetada). Vaatas siis seda kõike minu kõrval seistes ja isegi ei nutnud. Kui ma ütlesin, et ma lähen käin poes ära ja jää sina siia mängima, oli kohe suu tagurpidi peas ja kisa üle lasteaia. No polnud ta nõus sinna jääma.
Mõtlesime, et ehk on asi selles, et olime just koos kolmekesti reisil ja isegi suvel kui Meelis oli haiguslehel, siis tööle minnes, Hedon otsis teda ärgates ja nuttis taga. Et ehk asi selles, et noh, pole Meelist ja nüüd mind ka pole. Et harjutame siis ta esmalt sellega, et issi on tööl ja me ärkame koos jne.
Vahepeal käisime usinalt laulutunnis, kus meie õpetaja ütles, et nii väikestele pole ikka lasteaed hea ja see on täielik trauma ja nad ei saa aru ja… Mõtlesin, et sitta kah, ei lähe lasteaeda, ma olen nagunii hetkel kodune ja las ta siis olla kodus.
Eelmisel nädalavahetusel võttis Liis ta maale kaasa, et ta saaks positega trallida ja sünnipäeva pidada ja… Kui me pühapäeval järgi läksime, siis ütles Liis, et tegelikult karjus ta kaks päeva meid taga. Ja me peame ta lasteaeda panema, sest ta on lihtsalt nii harjunud, et 24/7 on üks meist temaga ja see pole normaalne.
3. päev – esmaspäeva hommikul kell kaheksa astusime kolmekesti uksest välja, issi tööle, meie jalutasime lasteaeda. Ja sel korral ei mingit koos olemist. 8:40 tõstsin ta koos hiirega üle ukse ja tšau-pakaa. Ta karjus kohe kui rühma ukse lahti tegin. Polnud midagi teha. Tšau-pakaa. Läksin järgi kell 10. Kasvataja oli rõõmus: “Ta oli korraks isegi vait!”
4. päev – läksime samal ajal, nutma hakkas ta juba väravast sisenedes. Tõstsin ta jälle üle ukse ja leppisime kokku, et lasen tal koos lastega õue minna ja lähen siis järgi. Jõudsin umbes 10:20 ja ta istus rahumeeli liivakastis ja mängis. Ei mingit nuttu. “Rühmas nutab, õues on okei!”
5. päev – läksime jälle samal ajal, nutma hakkas ta juba maja nähes. Käisime vahetasime riided, kogu aeg nutu saatel. Läksime siis rühma… Ja ta sai aru, fak, mind jäetakse siia enivei, nutan või ei ja sirutas kasvatajale käed – võta sülle. Järgi pidin minema kell 11, ehk enne kui teised tuppa lähevad. Täpselt sama – rühmas kisab, õues okei. Leppisime kokku, et reedel jätan ta siis 12ni, mil teised lähevad magama. Harjutama ju peab. Kasvatajad ülimõistvad ja innustasid takka.
Neljapäeval me lasteaias ei käinud, vaid hoopis laulmas. Seal on ta erinevalt lasteaiast vägagi aldis teistega trallima ja ei ole kordagi veel nutnud.
6. päev – sama rida, maja nähes kisa lahti. Garderoobis oli enam-vähem, natuke nuttu, aga mitte kogu aeg. Läksime siis rühma, nii kui ma ukse sain, jooksis ta keset tuba ja röökis ise samal ajal. Aga noh, ta teadis, sinna ta jääb.
Kuna ilm oli kehv, siis õues nad ei käinud. Järgi läksin 11:40 – ta oli praktiliselt terve aja kisanud. “Vahet pole, karjugu või neli tundi, peame harjutama, küll ta harjub” ütles kasvataja ja ootab teda esmaspäeval tagasi.
No suht hullar ikka. Milleks ma pean last piinama? Samas, kui me jaanuaris reisile lähme, on ka veits hullar kui ta kaks nädalat kisab. Tahaks kuidagi, et see valutumalt läheks. Any ideas? Vaevalt muidugi midagi muud kui järjepidev edasi-tagasi käimine aitab.
See on selline vanus. 1,5-3aastasel on emme-issi ülitähtis tugivõrk. Nad on väga seltsivad ja sotsiaalsed, aga seda kõikke teevad meelsasti vanematega koos.
Seda räägivad kõik targemad isikud. Muidugi lapsed on erinevad, aga mingis punktis on nad siiski kõik ühtemoodi.
Võid rahus edasi harjutada, kui kolmandaks nädalaks asi ei parane, siis võimalusel hoia niikaua kodus kui saad.
Kõik ei olegi selles vanuses valmis selleks. Ja nutt on hea, ta elab oma stressi kohe välja. Kehvem oleks kui see jääb tema sisse: see toob kohe miljon haigust ligi ja võib hakata uneajal oma emotsioone välja elama. Unepaanika on päris kohutav.
Ning ka see on hea, et ta julgeb kasvataja juures nutta. See on väga oluline. Tihti lapsed on terve aiasoleku aja tasa, mängivad ja kõik on pealispinna peal korras. Nii kui oma vanemat näeb või koju jõuab, läheb asi hulluks.
Tundub, et kasvatajad on head, Hedon usaldab neid, nii võid ka sina rahuliku südamega olla :)
Täpselt sama lugu meil, mul laps küll paar kuud noorem teie omast. Ise olen ka kodune, aga tegelen ka mehe firma asjadega ja on vaja ikka, et laps lasteaias käiks, kasvõi natukene. Plaanin esialgu harjutada nii, et enne lõunaund toon ära (elame lähedal lasteaiale ja pole probleemi tuua koju magama). Siiani polegi saanud väga harjutada sest mitu korda juba mõlemal lapsel köha-nohu olnud. Samas eelmine aasta, kui tütart harjutasin, siis vaatasin, et suuremad lapsed samamoodi nutavad. Üks peaaegu kolmene poiss nuttis aknal terve päeva ja ootas ainult ema ning see kestis üsna kaua. Õpetaja ütles, et poisid ongi alati hellemad ja nendega läheb kauem aega. Jõudu teile :)
Miks sa ta koguaeg Liisile annad? Tal ju endalgi 3 last. Kas ta muidu on mingi lastekasvatusspetsialist, et v6tad ta n6u kuulda?
Kui sa temaga rohkem aega veedaksid, läheks ta meelsamini lasteaeda- hetkel on ta nagu lihtsalt üks kurb ja hüljatud laps!
Kogu aeg?!?!?
Ta oli Liisi juures veebruaris ja nüüd septembris kaks päeva! Mis kogu aeg???
Kas tõesti???
Kelle juurde laps viia pole küll teiste asi!
Kui tihti ka!
Rumal oled w
Uskumatu, mis lollus võib mõne peast kirja saada. Mina veetsin oma lapsega 98% ajast ja sõimes käimine läks mega vaevaliselt. Harjutada palju ei saanud kuna pidevalt kimbutas nohu ja köha. Kaks nädalat kodus ja hakkas harjutamine uuesti pihta. Käima hakkas korralikult alles Märtsis (harjutama hakkasime Septembris). Samamoodi oli, et nuttis ja õues isegi mängis. Suvel oli vaheaeg 1,5 kuud ja uuesti hakkas käima siis võttis kuskil 2 nädalat aega uuesti enne kui ei röökinud sõime minnes. Nüüd ikka ka kipub suu nutuseks minema kui jätan, aga ei röögi ja saab ruttu üle ja nüüd juba see staadium kus ei taha õhtuti lasteaias koju tulla, et nii lõbus on. Pead järjepidevalt teda ikka viima lasteaeda ja küll hakkab järjest vähem nutma ja lõpuks juba harjub ka ära. Kõik nad on harjunud. Lugesin kuskil artiklit, et see võibki mõne lapsega lausa kuni 6 kuud aega võtta. Anna talle kaasa oma lemmik asi, et midagi kodust oleks olemas ja seleta järjepidevalt kui tore seal on ja mis nad kõik seal teevad jne.
Ma pole eriline kanaema aga kui laps röögib terve aeg lasteaias olles, siis minu süda teda sinna jätta ei lubaks. Muidugi on minul võimalik ka lapse 3. aastaseks saamiseni kodus olla, kellel seda pole, seda hukka ei mõistaks. Lisaks, Liisi arvamus, et see pole ok, et laps nutab kui ühtegi tema vanematest temaga ei ole, no minu arust on see sellises vanuses okei ja kui üldse last kuidagi “treenida” siis ikka nii, et laps on võõra hoidjaga OMA kodus. Aga noh, kuna minu laps on 2,5 a. ja käib aias 2 päeva nädalas 9-12.30 ja tahab hommikul lasteaeda minna ning on seal ka terve päev tegus ja rõõmus, siis tegelikult ma ju Sinu olukorras ei ole olnud ja nõu anda ei oska (aias käib nii harva kuna on paras “sitamagnet” ja korjab kõik viirused üles).
Arvad, et mul on kerge teda sinna jätta?! Ei ole. Aga proovima peab. Õnneks kasvatajad või õpetajad on optimistlikud ja arvavad, et harjub peagi :)
Lasteaias on õpetajad, mitte kasvatajad :) Hedonile kiiret lasteaiaga harjumist!
No joppen! Käisin mina 20 aastat tagasi lasteaias, olid kasvatajad, kuigi süsteem sama, mis praegu. Veider on ju lapsele rääkida kogu aeg, et õpetaja ja õpetaja…kasvataja kõlab minu meelest küll paremini ja ei arva, et selline tähenärija peaks olema :).
Aga mu laps on praegu 1,9. Harjutamist alustasin augusti keskpaigast, ei käinud iga päev kohal. Täpselt sama, rühma läks nutuga ja nuttis päris pikalt või aegajalt, kui meelde tulin. 2 nädalat tagasi jäi alles lõunaunne, sest ta hakkas ära harjuma sellega, et lõunaajal talle järgi läksin. 1 kord sai magama jääda, kui kaheks nädalaks haigeks jäi :/. Praegu on hea, tööl ma veel ei käi, aga lähinädalatel lähen ja siis pole valikut. Õnneks on meie rühmas ka väga mõistvad ja toetavad/innustavad KASVATAJAD :). Arvan sama, mis Liis. Minu laps on harjunud minuga, juuuuube emmekas. Ma ei saanud vahepeal wc-sse ka minna, ilma, et ta ukse taga ei röögiks ja mind taga ei nutaks. Mehe ema elab kaugel, minu vanemad ja sugulased on teises Eesti otsas, kellegi teise hoida on ta olnud vägaväga harva ja ta peabki harjuma natuke teistega ka :).
Kasvatavad last ikka vanemad.Lasteaias on ikka õpetajad!
Minu sõbranna laps ei harjunudki lasteaias. Seal – erinevalt sinu lasteaiast – leidis õpetajapärast esimest kahte nädalat, et see pole normaalne last nii traumeerida, sisuliselt nuttis ta kõik hommikupoolikud maha. See Liisi seisukoht, et pole normaalne, kui selles vanuses laps oma vanemaid taga nutab, on pigem imelik. Hedon on tegelikult ju ikka väike veel ja iga laps on ka erinev – kes tahab rohkem teiste seltsi, kes oma ema-isa. Mingist vanusest läheb see kindlasti lihtsamaks, seepärast ma sinu asemel küll laseksin tal pigem aastakese veel kodus olla, kui et päevast päeva mahajäetusehirmus röökida. Et sul aega ju on, ehk saaksite teha siis seda, et käite esialgu lasteaias ainult õues mängimas hommikupoolikuti koos teistega. Nii saab ta sealt ainult meeldivaid emotsioone ja mingil hetkel on ehk valmis koos teistega ka tuppa minema. Üldiselt ju ikka soovitatakse seda, et kui laps minnes nutab, aga teda saab kiiresti maha rahustada ja tähelepanu muule juhtida, siis pole hullu, aga kui sinna jäädes ikka tunde valdavalt karjub, siis on ilmselgelt vara veel.
Eks uuel nädalal vaatame, ilmselt viingi hommikust kuni selleni kuni teised tuppa lähevad, ehk 8:30-11
Meil preili poolteist kuud Hedonist noorem. Erinevalt Hedonist oli ta enne lasteaeda ainult mõned korrad hoidjaga olnud, valdavalt ikka ema või isaga koguaeg ja oli suht võõrastav teiste suhtes. Lasteaeda harjutamine aga läks täitsa lihtsalt, juba esimesel päeval kupatati mind sealt välja ja oli kuni lõunauneni seal üksi. Nutt oli üle läinud kohe, kui ma silmapiirilt kadusin. Nüüd oleme ca kuu käinud, magab seal ka lõunaund ja hommikuti ka nuttu pole. Nii et see oleneb ikka nii palju lapsest. Ja ega midagi muud üle ei jää teil, kui järjepidevalt seal käia, küll harjub. Temaga ju midagi halba ei juhtu seal ja kui kasvatajad on nõus seda kisa taluma, siis ära muretse. Ja olen täheldanud, et isadega jäävad lapsed lihtsamini…äkki mõni hommik viiks Meelis ta ise sinan?
Nii väikesele lapsele ongi mõlemast vanemast lahusolek trauma. Ta ei suuda seda mõista, ideaalis ei peakski. Normaalne laps. Mis tast piinata kui ise kodus oled.
3aastaselt on enamus lapsi lasteaiaküpsed. Kui on võimalus seni lapsega kodus olla, siis on see ainult hea. Või noh, iga kuu on abiks.
See on rumal jutt, et kohe peate lasteaeda toppima, sest igatses. Et karjugu ja harjugu. See ei ole ei hea ega normaalne.
No aga ma ei taha et ta meie reisil oleku ajal kaks nädalat nutaks ju, vaid saaks aru, et me tuleme tagasi :) harjutamine teeb meistriks
Kui sa näed, et teist eemalolek lapsele nii raske, siis ma mitte ainult ei jätaks teda nutvana lasteaeda vaid ei läheks kohe kindlasti mitte reisile kahekesi!! On vahe sees, kas tunda end halvasti,et laps nutab ja ikkagi! jätta ta maha või tõesti saada aru, mida laps l@bi elab ja mitte jätta teda nutma! Ebanormaalne täiesti on ka kaheks päevaks jätta nuttev pisike sõbranna, või kes iganes ta on, juurde. Tunda sydames valu lapse nutu pärast või tõepoolest saada aru, miks su laps nutab(sest ta on LAPS) ning mitte jätta nutma: suur erinevus – suur erinevus empaatias! Kui pole võimalust lapsega olla-saan aru. Sinust ei saa üldse aru. Kahju, niiiiiii kurb oli seda kõike lugeda!!!
Ma ei teadnud, et ta Liisi juures nuttis, enne kui Liis seda järgminnes ütles.
Miks varem ei öelnud? Sest ei tahtnud meie nädalvahetust rikkuda.
Ma saan ka aru, et tahab hea sõbranna olla, aga mina tahaks küll teada, kui laps nutab need päevad seal. Ütleme et lapsega füüsiliselt midagi juhtub, siis ilmselt ütleb. Aga see, kui laps emotsionaalselt on nö katki, siis see ei loe?
Loeb ikka. Aga näiteks eile oli Meelisel firmaüritus. Ma olin Hedoniga kodus, kellel oli palavik. Ma ka ei öelnud Meelisele. Mis ta teha saaks? Ainult muretseda.
Sa ei saa võrrelda seda kui laps on lapsehoidjaga ja röögib teid igatsedes segaseks või kui laps on sinuga ja sa ei teata keset üritust mehele, et tal palavik. Sa oled ema ju ja oled oma lapsega. Mitte keegi võõras isik. Ma küll oma last sellise inimesega ei usaldaks, kes oma parema ära nägemise järgi siis teatab/ei teata, mis lapsega toimub.
Mina jällegi usaldan :)
Mul oli umbes aasta tagasi lapsega sama mure, viisin ta sinna vägisi.. kui ma ta juba hommikul üles äratasin, hakkas ta juba kurvalt mulle näkku vaatama ja ütlema ‘ei taha, ei taha’. Mul ei jäänud muud üle, kui lihtsalt viia nuttev laps sinna pool aastat järjest, kuna ma käisin tööl.. kuni ma enam ei suutnud seda vaadata, tulin lihtsalt töölt ära ja võtsin lapse lasteaiast ära. Nüüd oleme aastakese kodus olnud ja alles nüüd räägib ta vahetevahel, et tahab lasteaeda teiste titadega mängima minna. Olengi olnud temaga pmt iga päev koos, õnneks on mul õde ja tal ka poeg ning sinna ta läheb hea meelega, seega saame ikka natuke oma aega ka.
Ma arvan,et laps pole valmis. Kui jääb ikka nutuga ärgemibge , tehke paus. Jalutage väljas ja näita eemalt maja ja kui lapsed öues proovige koos seal lastega õues mängida.Algul käisime paaril päeval koos mängimas.Kui juba mängis lastega, rääkisin Emme käib tööl ära ja tuleb varsti järgi. Järgmisel korral läks koos lastega tuppa sööma ja enne Lõuna,und koju.Ja nii tasapisi,ma ei taha, et laps nutaks koguaeg.Pigem tasapisi ja targu,kui pauh üle ukse ja kõik.Ta on väike ja ei mõista,miks nii?
Äkki aitavad algatuseks mingid mängutoad , kus ta saaks aegajalt mängimas käia võõraste lastega – kuigi seal vist väga ei sõbruneta !?
Võibolla tal ongi vaja just ühte sõbrakest lasteaias kes temaga mängiks, et tal ei tuleks emme-issi koguaeg meelde(kujutan ette, et kui terve karjaga mängima peaks ma ehmataks kangeks end vist ).
Ilmselge on, et kasvataja ei jõua ainult temaga tegeleda terve see aeg.
Nii väikesed lapsed ei mängi veel koos. Nad mängivad üksteise kõrval mitte üksteisega koos. Sõimerühma lapse jaoks on olulisem ikkagi tema jaoks turvaline täiskasvanu, mitte mängukaaslased.
Mina arvan, et selline röökimine näitab siiski seda, et laps pole valmis ja niimoodi mitu tundi lapsel nutta lasta.. Seni kuni on vähegi võimalik, seni tasuks ikkagi last kodus hoida :) Jah, ma ei vaidle vastu, et paar tundi lapsevaba aega on emale hea ja tervislik, aga kas traumeeriult paar tundi emast eemal kaalub üle ema heaolu? Jah, last tasub harjutada ka vanematest eemale, aga siis pigem ikkagi niiviisi, et lapsehoidja kogu tähelepanu saab olla talle suunatud, et ta ei tunneks ennast eemalejäetuna. Lasteaias kahjuks aga pole võimalik lasteaiaõpetajatel kogu tähelepanu ühele lapsele anda.
Liisi poolt üliimelik seisukoht tõesti, laps alla kahe aastane ja loomulikult on oma vanematest lahusolek raske. See on ka eelmise aasta reisi järelmõju, ma arvan, see Meelise taga nutmine jms. Igaljuhul pole laps valmis selleks kõigeks. Enda lapsed läksid lastehoidu siis kui nägin, et nad on valmis, st kaheselt ja esialgu kolmeks päevaks nädalas hommikupoolikul ja pole kordagi olnud probleemi, et lapsed ei taha minna või on stressis. See on nagu potile harjutamine, kui laps pole valmis tekitab see hullu stressi ja on lapsele ebameeldiv ja kui on valmis, siis käib see nagu naksti. Aga no ma ei tea, ehk ta kahesena on siiski rohkem valmis, kui reisile lähete, kui praegu. Hull olukord ja ise seda küll lapsel üle elada ei laseks. Kas probleem ei või olla selles ka, et on venekeelne lasteaed (kunagi oli juttu et panite venekeelsesse rühma)? Edu, eriti Hedonile.
Temaga räägitakse ikka eesti keeles seal. See on kahekeelne rühm, kus õppetöö on vene keeles (ala pesema, magama, õue), aga kasvatajad räägivad lapsega ikka tema emakeeles.
Siis on võimalik, et see keskkond on võõras, keel on võõras, ema-isa pole, vara üles ja kuskile minek, selle asemel, et voodis laagerduda, kogu kompott kokku tekitabki sellise olukorra. Igaljuhul külma närvi. Ja veel kord jälgi last, kui see on talle liig, siis tuleb midagi muuta, mitte taguda, et küll ta harjub. Mulle tundub, et kuna te ise olete sellised avatud ja seltskondlikud inimesed, siis teie ootused lapse suhtes on ka nii, et küll ta hakkab, küll ta teeb, mis seal siis on, pull ja trall teda ei sega jne jne, aga tegelikkuses ta vist selline pole, vaid vajab oma keskkonda ja stabiilsust.
Ma pole teda ükski hommik pidanud lasteaia jaoks üles ajama. Ta läheb magama 20-21 vahel ja ärkab umbes 7.15-7.45 vahemikus ja siis liigumegi lasteaeda :)
Mul sama vana poiss kui Hedon ja hakkasime ka lasteaias käima. Sama trall käis meil ka ainult nutt ja kisa. Hommikul oli ilust nõus minema aga kui kohal oli kisa lahti. Esimene nädal oli max 12ni ja enamus ajast kasvataja kõrval. Siis mõtlesime et prooviks kauem hoida. No et söövad lähevad magama kui ärkavad siis neljast pean kohal olema. Ja see toimis. Sai vist aru et polegi nii jube koht. Saab süüa, magada ja saab veel väljas trallitada ka. 3nädalat kokku on käidud ja laps läheb hommikul 8st ning on nüüd 17ni. Esimene 1.5nädalat oli tunne et jätan asja pooleli kuna ei soovi last traumeerida, aga üks kord peab ta ju nagu nii seal olema.
Me rääkisime iga päev kui lasteaiast koju jalutasime kui tore koht see on ja mida seal kõike saab teha. Kui palju lapsi seal on ja saab mängida.
Varu natuke kannatust ja küll näed et varsti on poiss nõus seal ilusti olema. Ahjaa mis võib veel aidata. Meil kasvataja rääkis et las issi viib vahest last lasteaeda. Nendega pidid olema asi kergem ja nutu vabam kui emmega.
Tuleb täpselt meelde minu lapse aeda harjutamine. Harjutama hakkasime kaheselt ja see trall kestis poolteist kuud- tema kisas lasteaias, mina nutsin kodus. Lõpuks andsin alla ja viisin ta uuesti aasta pärast, kui oli kolmene. Läks probleemideta ja kolmandal päeval jäi juba lõunatki magama.
Kui oli möödunud u pool aastat esimesest harjutamisest, sattusime lasteaiast mööda jalutama… lapsel oli kõik veel meeles ja pistis kaugelt juba hirmunult kisama. Siiamaani on mul kahju, et ma varem mõistust pähe ei võtnud ja seda piina tema jaoks ei lõpetanud.
Liisi seisukohaga ma siinkohal ei mõustu. Kõik lapsed ei harjugi nii varakult ja pole selleks valmis.
KÕIK arvasid, et ma teen valesti- õpetajad, mu mees, mu ema. Kui aga aasta möödudes jäi laps aeda pm rõõmsalt lehvitades, siis need kõik ka tulid mulle mainima, et jah, sa tegid õigesti.
Panin lihtsalt kirja oma kogemuse. Hedoniga võib muidugi nii minna, et saab aru, et pole midagi parata ja mis ta seal ikka kisab, kuid hetkel seda teksti lugedes tuli mul suht üks-ühele meie teekond meelde.
Me alustasime 1.septembrist lasteaias käimist. Esimese hooga oli laps nii aldis minema, tahtis ise kohe magama ka minna seal ja kõik tundus uskumatu ja tore. Eriti sellepärast, et me väga kodused ja issi töötab Soomes. Seega on poja(just sai2) suht memmekas. Aga siis jäi kahjuks haigeks. Ja pärast seda on lasteaed tema jaoks totaalne õudus. Samamoodi pistab juba kisama kui maja näeb. Lihtsalt nutab ja nutab ja hoiab kramplikult kinni. Süda tahab sees katki minna, aga ei
Peab harjuma ja mul vaja hakata tööd otsima. Õpetajad on väga toetavad ja mõistvad. Ja suudavad ta suht ruttu maha rahustada. Ja ikka ütlevad, et ãra anna alla. Küll ta harjub ja muidu juba ka muutub seltsivamaks ja nutab vähem. Eks tuleb ikka edasi ja edasi proovida. Samas ma tean, et kui ta pool päeva seal nutaks, siis ma ei peaks ka vastu ja tooks ta ikka koju tagasi kohe. Nii, et keeruline. Eks tuleb ikka edasi käia natukest aegagi ja siis mõelda edasi kuidas teha. Kas olla koos edasi ja vahel ikka käia koos ka mängimas. Igatahes edu!
Mu laps sai juuli lõpus kaheseks ja septembris läks lasteaeda. Harjutusnädal oli minu enda jaoks tüütu, tundide viisi kaasas passida. Esimene nädal läks nutuga, sest kõik lapsed kisasid hommikuti, teisel nädalal oli juba hommikuti vaikne. Kuu aega on olnud hommikust kuni lõunasöögini, uuel nädalal jääb magama ka.
Kuna ma töötan kodus, siis mina ei suuda olla küll lapsega kuni kolm aastat kodus. Ma ei saa absull tööasjaega tegeleda kui ta ärkvel on. Nii et hetkel mulle sobib see 4 tundi lapsevaba aega.
Mina ei piinaks last sinna lasteaeda viimisega… pärast on lapsepõlve trauma. Teiste nõuanded on nagu hane selga vesi… usalda ikka ennast ja ona sisetunnet. Ehk pole sa ise veel valmis teda jàtma ja laps tunneb ka seda. Jaanuarini on veel mitu head kuud aega…
Minu nõuanne põhineb mu oma otsusel ja kogemusel…harjuta teda igapäevaselt màngunurkades voi ja kylas teiste lastega màngimas, lauluring on ka hea…ja siis detaembris kuu enne proovi uuesti lasteaeda…võid ka meiega yhineda…tulla kylla màngima jms.
Mina proovin jaanuaris uuesti…
PS! Ja vahet pole kas sa harjutad teda lasteaiaga praegu…kaks nàdalat eemal olemist, on nagunii talle stress..las ta siis vàhemalt praegu ei stressa ja nudib emmega olemist…..ja tagajàrgedega tegeled pàrast…(pàrast klammerub su kylge veel rohkem – poiste vàrk)
Pai ja edu – Elise ootab kylla!!
Minul on 2.7 aastane poiss .Ja 1 september hakkasime harjutama.no alguses oli jube ainult nuttis .Nüüd ka hommikul kodus ikka nuttab et ei taha minna jne rühma jääb suure kisaga ikka veel.Lehvitab mulle siis rühma aknast(nuttab kohutavalt) ja siis lähevad käsi pesema ja siis rahuneb ja on terve päeva väga hea ja tubli laps…Suurem laps läks 3.5 aastaselt lasteaeda ja no oli sama jama isegi hullem veel :( Aga lõpuks harjuvad ära ja ei taha enam koju tulla :D
Mina ei piinaks last sinna lasteaeda viimisega… pärast on lapsepõlve trauma. Teiste nõuanded on nagu hane selga vesi… usalda ikka ennast ja oma sisetunnet. Ehk pole sa ise veel valmis teda jàtma ja laps tunneb ka seda. Jaanuarini on veel mitu head kuud aega…
Minu nõuanne põhineb mu oma otsusel ja kogemusel…harjuta teda igapäevaselt màngunurkades voi ja kylas teiste lastega màngimas, lauluring on ka hea…ja siis detsembris kuu enne proovi uuesti lasteaeda…võid ka meiega yhineda…tulla kylla màngima jms.
Mina proovin jaanuaris uuesti…
PS! Ja vahet pole kas sa harjutad teda lasteaiaga praegu…kaks nàdalat eemal olemist, on nagunii talle stress..las ta siis vàhemalt praegu ei stressa ja naudib emmega olemist…..ja tagajàrgedega tegeled pàrast…(pàrast klammerub su kylge veel rohkem – poiste vàrk)
Pai ja edu – Elise ootab kylla!!
Mina ei arva, et kui laps on minuga nii harjunud, et teistega röögib, et see on ebanormaalne. Laps otsib turvatunnet ja seda ta saab vanematelt. Mina nt jätan oma last ainult oma emaga või noh inimesega, keda ma näen, et ta lepib igas olukorras. Ta on mul hetkel 2 ja kohutav memmekas olnud sünnist saati. 24/7 oleme koguaeg ninapidi koos. Aga mida aeg edasi, seda leplikum ta on. Õnneks või kahjuks, ta ei jonni, tundide viisi, kui mind pole, aga igatseb kyll ja hiljem on väga solvunud mu peale, et ära läksin. Aga ma pole ka nii läinud, et tsau ma nyyd lähen.Panen alati ennem magama. Aga noh seda on mingi ylivähe ka, kui ta hoida yldse on. Nyyd on selle aasta sees plaan lasteaeda panna. Olude sunnil ja et saaks teiste lastega mängida. Eks see näha ole, kuidas see väljakujuneb. Sama tragöödia vist. Sinule soovin edu harjutamisel. Tean, kui raske on jätta oma memmekat. Aga nagu õpetaja ytles:”Harjutama peab!”
Samas, mina lykkaks lasteaia edasi, kui ta siiski pikka aega ei lepi.
Oleks minu teha, istuksin aastakese veel oma lapsega kodus-kanaema vist
mul on poiss hedonist 2 ndl noorem (st ka põhjus, miks ma su blogisse ikka satun).
pidime hakkama harjutama väiksemas erahoius, mul puha poole kohaga töökoht olemas ja nii… ma muidugi olin skeptiline, sest meie pere on teie omast väga erinev – me oleme väga kodused inimesed ja laps on enamasti minuga, või vahel ka oma isaga (erinevatel põhjustel).
hoius ta oli küll minu küljes kinni, aga seal eriti ei nutnud, ka siis mitte, kui ma korra-paar tunniks ära käisin. aga kodus oli sellevõrra hullem – laps, kes jäi ilusti lõunaunne vankris ja ööunne ise oma voodis, muutus tasapisi hüsteeriliselt nutvaks sülletahtjaks, mingist magamajäämisest või magamas püsimisest polnud juttu, sada korda ärkas ja tahtis kaissu.
ja… ma loobusin. see ei ole seda väärt, elu ei pea olema nii raske. paljud ütlevad ka siin, et peab ikka harjuma ja küll harjub, aga ma küsin vastu: miks? mis hinnaga? ei pea.
kui mu laps on õnnetu, siis tuleb teha korrektuure. terve elu jõuab kollektiiviga harjuda vms. ei ole vaja seda pooleteisest titte sinna jõuga suruda. igaüks muidugi otsustab ise, mis ta lapsele parem on, aga mina otsustasin nii. vaikselt hakkab ka laps jälle enda moodi tagasi minema, ja eks kunagi proovime uuesti. jah, rahaliselt läheb raskeks, aga ma pingutan siis ise oma freelance asjadega lihtsalt rohkem, mitte ei pane seda koormat lapse kanda.
Ühes osas vaidleks vastu.. Kuidas ne sellessuhtes erinevad oleme?! Me oleme ka väga kodused (jah, käime külas ja spas jne, aga laps pea alati kaasas), seepärast ongi Hedon harjunud minuga olema :)
selles osas olemegi, et me ei käi külas ega spas, me lihtsalt polegi sellised käijad. alguses ei käinud ka nt poes või vanaema juures ega ei tulnud keegi külla, sest ta pärast iga elamust röökis nagu meeletu ja ma lihtsalt ei jaksanud füüsiliselt. ilmselt osalt seetõttu, aga tõenäoliselt ka oma loomult ei ole minu laps selline suhtleja, nagu sinu oma ilmselt on, aga mina ka ei ole. muud midagi.
Aasta ema tôesti. Selle nimel topite hedoni lasteaeda, et reisile minnes ta ei kisaks hoidja juures?
Mitte ainult selle pärast.
Ja aasta ema olen ma oma lapsele nagunii! :)
Ta on nii väikene veel ja vajab kõige rohkem turvatunnet, turvalist keskkonda. Ja oma vanematega koos ongi kõige turvalisem. Lasteaeda minnes saab aru, et asi pole päris see. Tegelikult ei peaks üldse muretsema, et nii väike veel ei taha jääda sinna, vara ju veel. Ega asjata lasteaed 3.aasatt ei hakka. Eks teine teema muidugi see kui väga vaja. Aga kas hetkel on väga vaja? Kusjuures ilmselt on kergem jätta hoida 1.aastast kui 2.aastast last. Mul endal on 2,3 aastane poeg.
Kas ta sul potil käib juba?
Otseselt ei käi, kui panen siis pissib. Aga ma väga ei sunni!
Mõned lapsed harjuvad kiiremini, mõned aeglasemalt. Minu laps küll ei nutnud aias aga oli harjutamise perioodil üsna stressis. Kuna mul oli võimalus veel kodune olla siis tegimegi nii, et laps käis septembrist novembrini aias vaid paariks tunniks hommikul. Ja mitte rohkem kui 3-4 päeva nädalas. Novembris jäi juba ka lõunat sööma ja veebruaris hakkas lõunaund aias magama. Jätsin ta alles siis pikemaks kui oli selge, et laps on harjunud nii uue koha kui inimestega ning tal on seal mõnus. Õpetajad olid meil toetavad ja arvestasid, et ta ongi aeglane kohaneja.
Aasta alguses ütles ka direktor, et harjumine kestab lastel erinevalt. Mõnel lähebki sisse elamisega jõuludeni. Ja see on täiesti normaalne.
Harjutage rahulikult. Või kui võimalik siis minegi Hedoniga aeda alles õueajaks ning näiteks peale lõunasööki tulete koju lõunaund magama?
Vanema lapsega polnud probleeme. Mina olin see, kes pisaratega uksest välja läks, kuna laps ei vajanud mind.
Teine laps. .. temaga oli probleeme väga pikalt. 2 nädalat käes kisades lasteaias ning lõpuks õpetaja palus, et ma temaga uuesti mõndaaega kaasas käiks harjutamas.
Üks ema veel “süüdistas” meid, et minu tütre nutt aias tema last kah nutma ning et nad ei saa lasteaias käia sedasi.
Õnneks see lõppeski kõik ühe kuuga… tuli uus väga noor ja meeldiv õpetaja, kelle mu laps kohe omaks võttis.
Aga jah… kannatust… ja aega. Harjuvad.
Tuttav värk!
Mina viisin plika lasteaeda 1.august (1a 8k hakkas saama).
1.päev – ilus kena kõik. Minuga koos oli tunnikese, ei teinud minust väljagi. Siis saadeti mind pooleks tunniks ära, tulin tagasi, laps rahulik. Jeee…lapsele meeldib!
2. päev – viisin lasteaeda, ise tulin ära. Tunnikese oli üksi. Läksin järgi istus liivakastis, väga rahul eluga. Nägi mind, hakkas nutma. No ok, jällenägemise rõõm :)
3. päev – läks ilusti, tiigrike kaasas. Vihma sadas, liivakasti ei saanud, olid varjuall. Läksin, laps nuttis. Ok, oli õnnetu, et liivakasse ei saanud, kuigi, ma olin hommikul öelnud,et saab seal mängida.
4. päev – ilusti läks, poolteist tundi oli üksi. Polnud väga vigagi.
5. päev – Läks ilusti, aga terve aeg oli õnnetu olnud ja nutune. Ok, võib olla nädalalõpuks juba väsinud.
6. päev – Terve 2h, mis ta lasteaias oli, röökis. Õhtuks oli 39, 6 palavik, ei köha ei nohu. Mitte midagi muud, ainult palavik. Järgneva nädala istusime kodus.
Peale haigena kodus olemist, läksime tunnikeseks. Terve aeg ei olnud rühmauksest olnud nõus kaugemale minema, istus ukse juures ja mängis. Keegi puutuda teda ei tohtinud ja lähedale minna. Ok, laps kaua kodus olnud, jäi vahe sisse. Järgmine päev nii kui autost välja tuli ja lasteaeda nägi hakkas nutma, terve tee rühma nuttis, riideid vahetades nuttis ja korrutas muudkui “emme, emme, isssi, emmme, issssiiii!”. Mind saadeti ära….tagasi tulin kiiremini, kui muidu öeldi. No ei andnud süda rahu. Laps oli terve aeg nutnud. Mulle aitas! Ju siis ei ole valmis veel. Kuna ma ise läksin septembrist tööle, siis mina koju jääda ei saanud, aga õnneks mees läheb peale lõunat tööle. Saime klapitada nii, et mees hommikuti temaga kodus ja vajadusel tuleb lapse onu hoidma. Viime uuesti alles kevadel, äkki on rohkem valmis :) Mu ema töötab teises linnas lasteaias ja ütles, et neil on mõjunud see, et vanem võtab lapse mõneks kuuks ära ja peale seda on ilusti lasteaeda hakanud tulema :) loodan sellele!
Mina leian küll, et kui sul võimalik, jäta ta koju. Võimalusel lihtsalt jätke vahepeal kellelegi hoida, et ta näeks, et emme-issi tulevad tagasi :) Parem siis olgu kleepekas veel mõnda aega, parem ikka kui pärast mässata lapsega, kellel on hirm, et ta vastutahtmist kusagile surutakse :)
Kusjuures Hedonil oli ka eile palavik… Stress?
Ma kahtlustan küll. Sest no tõesti mitte midagi muud polnud ja eelnevalt oli ju täitsa endast väljas olnud. Kusjuures ta muutus selle lasteaias käimisega niiiiii emmekaks, ma ei tohtinud wc-sse ka minna, nuttis nagu viimne päev oleks. Keegi teine ei tohtinud teda aidata, ega sülle võtta. vanaema juurde minnes nuttis ukse juures seni kuni nägi, et ma tõesti ei lähe kuhugi. Peale seda, kui lasteaiast ära võtsin, kadus see kõik päeva või kahega.
Lugemist
http://eestielu.delfi.ee/laanemaa/elu/lasteaiaopetaja-varakult-alanud-pikad-hoiupaevad-muudavad-lapsed-agressiivseks?id=68152555
Mina jätaks harjutamise pooleli, sest minu arust on selline harjutamise viis lapse piinamine. Mul on endal 2 last, 4-aastane ja 2a4k. Vanem läks lasteaed eelmine aasta, ehk siis kolmeselt. Hommikuti oli kurb ja natuke nutune nädal aega. Kui mina läinud olin, siis oli juba väga tegus aga no ta oli ju 2x vanem ka kui Hedon praegu. Nüüd teine laps läks septembrist aeda. Kuna meil on liitrühm, siis sai vanema vennaga ühte. Ilmselt see oluline punkt tegigi lasteaaiaga harjumise väga lihtsaks. Ruume on ta juba eelneva aasta jooksul piisavalt näinud ja nüüd läks sinna joostes. Esimene päev oli lõunani ja teisel päeval jäi juba kohe magama ka. Teise nädala alguses 2 hommikuti jäi nuttes aga nutt lõppes kui mina olin kadunud. Kuid kui ma teaks, et ta röögiks seal terve aja siis ma jookseks kohe teda ära tooma. Ma ei suutnud siis ka kodus olla rahulikult kui ta hommikul nuttes sinna jäi. Ning lugesin õpetajale sõnad peale, et kui ei rahune, siis helistage ja tulen järgi. Ja nagu kuskil artiklis oli, siis nii väiksed ei tahagi nii väga sotsiaal elu veel. Omavanustega nad nagunii koos koos ei mängi. Nad võivad samade asjadega kõrvuti mängida aga nad ei mängi koos. See hakkab alles 3selt tulema. Kuigi oma vennaga mängib ta küll koos, sest vend on vanem ja kutsub ja seletab talle mida mängida. Aga õpetajad ja ka vend ütlevad, et lasteaias mängib ta ikka üksi, vahepeal käib vennaga mängimas. Ega võib-olla ma ei teagi millest räägin, sest pole ise reaalselt sellises olukorras olnud aga teoorias toimiksin ma nii nagu kirjutasin.
Mul selles osas vedanud,et esimene kolmeselt ja teine nelja pooleselt. Vanema saab vaadata, kui haiged ja teeme niisama aiavabu päevi. Aga lapsele on üldjuhul ikka suur stress lasteaed. Alla kolmeselt oli plikaga mul hoidja kodus, kes loengute ajal aitas, kui ema veel mul tööl käis. Harjutamise mõttes parim taktika aga jah südame kõvaks tegemine. Muidu olgu siis juba parem Sinuga kodus. Ise lapsena peale esimest päeva istusin diivanil, ema sidus saapapaelu lahti ja mina põrnitsesin Teda vaikides, kuni sülitasin Talle näkku. Vot nii solvunud olin, et mind lasteaeda viidi. Rohkem ma seal ei käinud ka. Jäin vanaisa vaadata. Ja, kui mõni arvab, et ilma lasteaiata laps ei arene, siis see vale. Mind õpetati kodus, viidi kõigisse muuseumidesse, kontserdid ja teater. Vanaisa vaatles minuga tähti ja õpetas loodusseadusi ja puust voolima jne. Parim lapsepõlv.
Nii kurb on lugeda, et üks kolme lapse ema peab ebanormaalseks seda et laps enda vanemaid igatseb. Mõtle kui kohutav see oleks, kui tal täiesti savi oleks. Pooleteiseaastane on ikka pisike. Minul on sama vana laps, kui Hedon ning näen juba ilma katsetamatagi, et ta pole lasteaia eluks valmis. Ma arvan, et kui see võimalus on, siis pigem last kauem kodus hoida. Kasvatada seda sidet, mis teie vahel on ning õpetada kõige tähtsamad asjad elus talle ikka ise. Kuni kolmanda eluaastani areneb lapse psühhika meeletu kiirusega, kõik basic asjad alustades väärtushinnangutega tekivad selles vanuses. Ikka on hea, kui vanem saab enda lapse elu alguses ise teda kasvatada ja talle olemas olla. Saan aru, kui tõesti pole võimalik ja tööle on vaja minna, aga nii kaua kuni on võimalik, siis hoia teda kodus ning kasvage koos. Muidugi soovitan siis mingit lapsehoidjat vms, et natukenegi end tuulutada saaksid. Nt kord-paar nädalas käib keegi Hedoniga mängimas, et sina saaksid enda asju teha. Sina saad veidi tuulutada ning Hedon saab siiski enda koduses keskkonnas mängida ning saab ka kogu hoidja tähelepanu.
Ära muretse! Just tegin sama asja läbi! Plika kyll 2, alustas augustist. Elame Soomes, sugulasi tuttavaid vähe ja põhimõtteliselt harjunud aint minuga. Ei olnud meil alguses mingit harjutamis, 1 august kell 8 läksime kohale, näidati ruume ja öeldi et vilguta nyyd isale emale! Sain siis teada, et see nagu lehvita Loomulikult järgnes kisa, aga põhimõtteliselt saadeti viisakalt välja meid, ma siis muidugi tönnisin maja ees ja esimesel päeval hoidsin 2 h. Lapsel ikka raske, võõras keel ja ymbrus. Karjus samamoodi iga hommik ja juba äratust kuuldes kodus. Kogu jama ( hommikune nutuga jäämine ja minu kylge klammerdumine ) kestis kuu-poolteist. Nyyd juba jookseb lasteaeda ja jääb rõõmuga. Algus oli raske, aga laps harjub. Iseendal on isegi vaimselt raskem see lasteaia tee alguses. Kuna ma kodune, siis saame nagunii ainult 20h hoiuaega nädalas, aga see 4h päevas teistega mängimine ja hullamine mõjub hästi ja arengut on juba näha selle paari kuuga Jõudu ja jaksu teie perele ning kannatlikku meelt!
Aga ärge esialgu minge nii vara – siis ikka peab rühmaruumi minema ja tekib tal hirm ja saab paratamatult kõigepealt kätte negatiivse emotsiooni. Lepi õpetajatega kokku, et lähetegi alles selleks ajaks, kui teised ka õue tulemas – mängite õues koos ja kui teised lähevad tuppa, tulete ära. See peaks talle ju meeldima, isegi kui esialgu maja nähes ikka heitub, saab kohe hoopis meeldiva kogemuse, et seal saab mängida ja lustida. Siis teete teistele tadaa ja tulete ära. Võimalik, et nädala-paari pärast tekib tal endal see tunne, et oot-oot, kuhu nad kõik nüüd, lähevad, läheme ka!
Mul on laps 1.7 aastat ja meie ei pannud teda veel lasteaeda. Kuna ta mul jube emmekas ja vahest pole isegi nõus issi ja vanaemaga jääma, mis siis lasteaiast rääkida .Ta pole valmis veel selleks .Hakkame sügisest proovima ja vaatame mis saab.
Minu kogemus lasteaeda harjutamisel oli hoopis vastupidine sellele, mida Liis soovitas, et harjub vanematest eemal olema. Minu üle kahene mängis juba omaette, oli väga hea meelega vanaemadega. Paar nädalat lasteaeda ja laps rippus ainult minu küljes, kui süüa tegin, istus maas ja hoidis mu jalast kinni. Õue minnes pidin teda süles tassima, sest keeldus minu kaela ümbert lahti laskma. Seega võite reisile minnes olla hoopis olukorras, kus lasteaia hirm on lapselt turvatunde võtnud ja ta ei lepi enam kellegagi.
Ma soovitan sul hoopis minna esialgu ainult väljas olemise ajaks. Ma sain oma lapse niimoodi ära harjutatud, et alguses käisimegi ainult väljas mängimas. Ja siis jätsin ta sinna natukeseks üksi. Ja juba hiljem kui oli teiste laste ja üksindaolekuga harjunud, proovisin kuidas oleks juba hommikul minna. Pm esimene päev jooksis ta juba nii rõõmsalt ringi ja mingit probleemi polnud. Proovi korra seda varianti, eriti kui talle väljas meeldib Ja ma ei tea kuidas sinu lasteaias on, aga mina ikka andsin teada lapsele, et käin nt korra poes ära ja varsti tulen tagasi, siis ta ei hakka taga otsima. Tean, et mõnes kohas kästakse lihtsalt minema hiilida, mis minuarust eriti õige pole. Ega need lapsed pole ju rumalad, saavad väga hästi aru jutust
Mina viiks võimalusel algul nt erahoidu, mis asub hoidja kodus. Selline väike, 5-6 last. Kristiineski on neis kindlasti küll ja veel. Ja 3x nädalas ei maksa ka nii palju tegelikult, kui arvestada, et linn maksab ka hüvitist. Minu laps käis pool aastat lastehoius, algul oli ikka nuttu ja endal oli paha tunne, aga umbes 2 kuud hiljem läks hea meelega. Muidugi oli ka laps, kes peale poole aastat käimist ikka nuttis. Ja sügisel lasteaiaga probleemi ei olnud :) jäi kohe
Kas linn mitte ei maksa osaliselt siis kui linnalasteaias kohta pole?
Ma nüüd täpselt ei tea, aga nimekirjas lasteaias ei tohi olla. Nagu ma aru sain, siis see oli suhteliselt suvaline aed, kus sinu laps on. Nii et poleks ju väga suur asi ta sealt ära võtta ja vajadusel vaatad uue koha. Paned nt järjekorda mõnesse teise aeda.
Ja lastehoidudes on tasuta proovipäevad ka. Vaatad, esmamulje on ka tähtis ja näed ju kohe kas meeldib ning tahaksid enda last sinna jätta :) ei pea kohe lasteaiast ära votma
Kas niiii kiirelt käibki see harjutamine ja juba esimesel nädalal jääb 4ks tunniks üksi sinna? Ma hakkasin 29ndal augustil oma 2 aastast harjutama lasteaeda ja esimesel nädalal olin mina temaga paar päeva koos, siis kolmandal proovisin üksi jätta, kuid umbes tunni pärast helistati, et nutab nii hirmsasti. Ja iga nädal oli nii, et jätsime tunni võrra kauemaks ja alles nüüd on ta paar päeva maganud lasteaias ja läheb hommikul rõõmsalt. Ma ei saa aru miks lastakse mitu tundi nutta??? Kuhu kiiret on selle harjutamisega?? Meil rühmas oli ka selline laps, kes nuttiski koguaeg.. vahet polnud kas oli ema, isa või mõlemad kaasas, ta reaalselt röökis. Ja nüüd otsustati, et ehk on liiga vara lapse jaoks ja jääb veel aastaks koju.
Ta töötan õpetaja abina lasteaias ja meil esimese aasta sõim.Kõige noorem on aasta kahe kuune.Kõige vanem saab varsti kaks.Ilmselgelt pole nii pisikestele teiste lastega sotsialiseerumist vaja.Nad vajavad vaid oma vanemaid.Ei harju neist keegi sõimega,lõpuks lihtsalt lepivad olukorraga.Minu soovitused oleks mitte teda sinna viia,mina oma last ei viiks.See seal olemine midagi talle peale stressi ei anna. Neid pisikesi nunnukesi päevast päeva lohutades tuleb vahel endalgi pisar silma:).
Meie hakkasime harjutama ja no 2 nädalat ta igakord nuttis. Mitte terve aeg aga alguses ja siis kui järgi läksin. Hiljem aga toimus areng. Lasi mul koju minna, ilma nutmata. Kui järgi läksin saadeti minema sest oli nõus sööma lõunat, ja nyyd muidugi haiged ja esmasp uuesti aeda. Aga usun, et aeg on see mida lapsele vaja ja eks nutuga nad ju avaldavad oma arvamust. loomulikult röökida nad yle 15 min ei luba ja nii sain isegi esimesel nädalal kõnesid et vaja järgi minna.
Mul on neli last (13, 10, 6 ja 3) ning koik nad on/olid lasteaia lapsed. Norras, kus me elame, saab lapsi hakata lasteaeda panema kohe peale vanemapalga loppu- st siis laps on kuskil 10kuune. Lasteaeda peab saama koha august jargmine aasta peale lapse syndi (st siis marts 2016 syndinud laps peab saama koha aug 2017 jne), seega ega seal ikka vanemad kui 1,5aastased lasteaias esmakordselt ei ole yldiselt. Meie laksime kaasa sama vooluga 13 aastat tagasi ning tydrukut hakkasime lasteaeda harjutama kui ta oli aasta ning neli kuud. Muidu ylimalt roomus ning koigiga leppiv ning suhtleja tydruk, aga karjus ning karjus lasteaias. Ikka nadalaid nuttis. Yhel hetkel kyll nutt loppes, aga laps hakkas klammerduma ning kartis yksi jaamist naiteks kodus. Kuna koigi teiste lapsed ju said lasteaias hakkama ning koik see pidada olema normaalne, siis lasteaeda ta kaima jai. Kui syndis teine laps, siis ma teadsin, et sama ma enam labi teha ei taha (kuigi siin on justkui yhsikondlik surve, et lapsed peavad kaima lasteaias ning ka nii vaikestele on lasteaed hea ja kasulik) ning kui tuli aeg, et lasteaia koht li olemas ning laps tol hetkel oli aasta ning 7 kuud vana, siis peale esimest hommikut lasteaias, kus laps nuttis nii meeletult, ma lihtsalt teda sinna rohkem ei viinud. Kaisime temaga kaks korda nadalas manguryhmades ning ma ootasin marke, et ta naitaks, et on valmis lasteaiaks. Esimesed margid tulid 2,5aastaselt kui teda enam ei ajanud nutma kui ma manguryhmas kööki kohvi laksin votma ja ta jai minust ryhma ilma nutmata jne. Paar kuud peale neid esimesi marke hakkasime siis teda lopuks lasteaeda harjutama ning see oli hoopis midagi muud- ei mingit nuttu, ei mingit kisa ja kohe oli nous jaama. Kolmanda ja neljanda lapsega ei hakanud yldse enne proovimagi kui nn margi valmisolekust olid ilmnenud. Kolmas alustas lasteaias kolmesena ja natuke peale (tema on mu ainuke poiss ning koige hellikum ning ornakesem) ning neljas alustas nyyd augustis ja sai kolm septembris.
Koik neli last on mul vaga sotsiaalsed ning tublid suhtlejad praegu, aga minu 13aastasel on siiani hirm mahajatmise ees (ma tulin 2aastat tagasi koju pool tundi hiljem kui tavaliselt ja leidsin eest paaniliselt nutva 11aastase, kes kartis et ma olin ta maha jatnud. Ta oli nii endast valjas, et ta ei tulnud isegi selle peale, et mulle helistada enne kui koige hullemat motlema hakkas).
Seega mina ei suruks seda lasteaeda nii vaga. Kui Hedon veel ei ole valmis, siis ta lihtsalt ei ole veel valmis ning kui just eluliselt ei ole vajalik, et ta seal kaiks siis…Minu jaoks isegi see, et laps yhel hetkel ei nuta enam, ei naitkas midagi, sest mu esimene naiteks ka ei nutnud yhel hetkel enam, aga samas on see koik talle jalje jatnud.
Vastupidi, see on väga normaalne, kui sellises vanuses laps tahab ainult oma vanematega olla. Imelik oleks, kui jätad lapse võõrasse kohta ja ta nututa sinna jääb.
Eks see on su oma valik, kas paned lasteaeda või mitte ja saan väga hästi aru, et see paar tundu lapsest eemal on endale väga vajalik, aga peadki mõtlema, kumma heaolu on hetkel tähtsam – kas sinu või lapse? See 2-nädalat, mil te reisil olete, saab lapse jaoks niikuinii kohutav olema, on ta siis aiaga harjunud või mitte.
Mina harjutasin oma väiksemat venda kui ka õde lasteaeda nii, et veetsin nendega terve nädala lasteaia 3-4h. Alguses tahtsid süles istuda ja eemalt vaadata, aga siis said nad aru, et teistega on koos palju lõbusam mängida. :)
Mul isegi ei ole mitte midagi vastata.
Või noh tegelikult on.
“Ma ei ole mingi pühalehm! ”
Läksin spetsiaalselt Leenu teksti üle lugema, et näha kas ta on kirjutanud “PEAME”.
Minu soovitus on tõesti harjutada Hedonit lasteaiaga. Tund-tunni päev-päeva haaval.
Ja uskuge mind. Leenu on nii hea ema, et kui ta näeb, et Hedon tõesti ei harju siis küllap ta selle harjutamise ka katki jätab.
Mis puudutab reisi ja seda kui õudne see reisile minek ikka on siis no worries. Olen hetkel tallinnas juba teist päeva, et Hedon minu kohalolekuga jälle harjuks. Nii nagu ka eelmine aasta harjutasime iganädalaselt Hedonit minu ja minu lastega.
Ja üldiselt ma olen siiski arvamusel, et vahet ei ole mida ma teiLe vastan või mida Leen kirjutab, kui inimene ei suuda täit teksti esimesel korral hoomata siis ta ei tee seda ka üle lugedes.
Olen küll üsna tundetu ja südametu inimene, aga last ma kuskile nutvana jätta ei suuda… Miks peaks? Olen kindel, et selline asi jätab jälje. Kaheks nädalaks? Minu jaoks ulme, eriti kui laps nii suhtub. Puhata saab ka lühemat aega. Pealegi ei suudaks nii pikka puhkust nautida kui teaks, mida laps tundma peab.
Sellises eas last lasteaeda ei pannud, rahaline seis oli raske, aga lapse heaolu luges rohkem.
Arvan alati, et sellised rasked emotsionaalsed olukorrad jätavad lapsele jälje.
Ma harjutan 3-ndat nädalat – ja ikka nagu lastekodusse viiks. Aga kui ei märka, et ma ära lähen on OK ja on kuni lõunaueni super hea laps aga lasteaias sööma nõus ei ole.
Mind hirmutaks see, te lähete kahekesi nii kaugele ja kauaks reisile, see ei ole ok. Samuti Liisi ütlemine ei ole ok- miskipärast see naisterahvas ei sümpatiseeri. Ja pea alati meeles, et veri on paksem kui vesi. Kui reisil olles Hedon hingematvalt nutab päevi järjest, siis võid juba ette kujutada kuidas su lapsehoidja temaga käitub ja reageerib- veri on paksem kui vesi. Ja sina ei saa seda kunagi teada, mis tegelikult toimub. Tõmbab midagi endale kurku nuttes. Lapsele saab olema see teie pikk eemalolek kohutava ja ära arva et võõras inimene hakkab sinu nutvat last nunnutama või lohutama. Ei hakka. Laseb karjuda ja vaatab veel pilkavalt põlastavalt pealt seda ja röögib talle näkku, et jää vait juba. Ja sina oled nii kaugel ja seda ei näe, mis tegelikult toimub, kui pere ei saa magada ja see omakorda ärritab kõiki. Ohh jahh, õudne saab sel lapsel olema, kui sinna viiakse
Sa ei ole Liisiga oma elus mitte kunagi kohtunud (ma eeldan) ja sa toodad võõra inimese kohta sellist paska? Liis on maailma kõige suurema südamega inimene, kes võtab Hedonit nagu enda last. Mitte kuidagi pole ta tema omadest sitem, kui ta nende juures see kaks nädalat on. Ma näen, kuidas ta meile külla tulles temaga tegeleb, ma näen, kuidas tema kaks (tegelikult kolm, aga üks on juba noormees) poega Hedonisse suhtuvad kui me seal oleme. Kuidas Liisi elukaaslane võtab Hedonit nagu enda põnni.. Ma ei karda hetkeksi, et nad temast ei hooli, teda ei lohuta, või tema meelt ei lahuta.
Ma isegi ei viitsi põhjendada. Liis on parim valik Hedonile kui me ära oleme! Linna lapsehoidja juurde jääks Hedon juhul kui ta lasteaiaga selleks ajaks sina peal on. Aga seda me täna ei tea veel.
Armas K.
Ma isegi ei kujutaette mis inimesega sinu näol tegu on!
Kuidas sa suudad üldse sellise asja peale tulla?
Mis sa arvad, et Hedon nuuksus mu villa katusekorrusel üksi need kaks päeva? Või tõstsin ta rõdule nutma? Või lükkasin jalaga eest ära?
Mida sa mõtled ?
Kust üldse tulevad sellised kaunid kujutluspildid ühe terve inimese pähe?
Kas sa tõesti arvad, et ma oleksin valmis võtma enda juurde “Võõra” lapse ilma, et ma suudaks teda hoida ja kaitsta nagu enda last?
Ilma, et mu süda läheks pooleks kui ma olen proovinud kõrvadel käia, et lapsel oleks lõbus. Tassinud tuppa õuekoera, et Hedon saaks teda taga ajada? Teinud hommikuks vürtsikat siga, et Hedonil oleks kodusem tunne?
Kas sa tõesti, inimeseloom, arvad et ma oleksin valmis võtma enda juurde lapse kelle heaolu nimel ma ei teeks kõike?
Leenul oli õigus, ma ei peaks siin neid kommentaare lugema!
Üle ühe komentaari on siin kirja pandud vaid selleks, et saaks midagi öelda.
Ma igaljuhul loodan Armas K! Et järgmine kord, kui sa vabaduse väljakul näed kell 23.20 ema koos nutva lapsega siis sa astud juurde ja pakud talle taksot, et ta enda ilmselgelt üleväsinud lapsega koju läheks. Mitte ei lähe kuskile blogisse kommenteerima, kui õudne see ikka on, et vanemad ka välja tahavad.
K. Pöördu spetsialisti poole, sellised kujutlused ei saa olla juhuslikud.
K. Ma pidasin fking päevikut, et Leenu ja Meelis teaksid kõike. Mu telefon on alati pilte täis, igas Hedoni liigutusest.
K. Mine palun istmikku, sa oled haige fantaasiaga väike kommentaatori nässakas ja ma usun, et sul isegi ei ole lapsi ( või lemmikloomi), sest sa ilmselgelt ei tea mida tähendab nuttev laps!
Leen palun paranda ennem kirjavead. Sest muidu saad pähe, et krdi kirjaoskamatul lased enda lapsega kokkupuutuda.
Ps. Pühin vihapisarad ja lähen oma põrsastele pitsat tegema. Kolme erinevat, sest kõigil erisoovid. Kui Hedon ka siin oleks siis nelja, sest Hedon tahaks peekoni ja jalapenoga!
Tõesti, Liis, ära loe mingit hülgemöla ja jumala eest, ära võta seda hinge. Võta suhu, mahub rohkem ja siis sülita välja. Elu läheb edasi. Ühtlasi arvan ma, et ma ei annaks oma last sulle kaheks nädalaks kui ma sind pimesi ei usaldaks.
Mina ei usaldaks pimesi inimest, kes suudab toota selliseid soovitusi nagu see lasteaiateemaline oli. Inimesel pole ju aimugi väikelapse psühholoogiast ilmselgelt, kui ta suudab öelda, et see pole normaalne, et nii väike laps oma ema-isa nutab.
Kas ta ütles, et see pole normaalne? Ta ütles, et on vaja teda harjutada meist eemal olema, et ta saaks aru, et me tuleme tagasi.
Eks igaüks loeb, mida lugeda tahab!
Meil seisab lasteaiaga harju(ta)mine ees jaanuarikuus. Kuigi vanemapuhkus on mul kohe-kohe lõppemas, siis samal põhjusel, mis teie perel – pikemat sorti reis – jääb see projekt uude aastasse. Hetkel tundub mulle kogu see asi täieliku raketiteadusena, aga ma loodan, et emainstinkt, terve mõistus vms natuke ikka aitab meid sellel teekonnal. Ma ei taha isegi ette kujutada, mis tunne on oma laps pisarates iga päev sellisesse võõrasse kohta jätta, aga samas mõneti saan ma aru nende kasvatajate jutust, et tuleb proovida. Eks nii pisike laps ongi vanemates väga kinni ja seda ei saa talle kuidagi pahaks panna. Teada ju on, et terves “loomariigis” on inimlaps ilma oma vanemateta kõige abitum ja seda ajaliselt kõige pikemalt. Seega – pole midagi imestada. Samas vähemalt teoorias arvan minagi, et pelgalt pooleteise-kahe nädala põhjal ei peaks püssi kategooriliselt põõsasse viskama, aga eks see oleneb. Kui ikka üldse mingit progressi pole, siis on teine asi. Aga seda küsiks küll, et kas see reis ilma lapseta kogu selle olukorra juures ikka on kõige parem otsus? Selles suhtes, et Tai ei jookse ju eest ära, aga oma lapse pähe/hinge ju ei näe, seega on väga keeruline hinnata, kuidas selline lahusolek teda selliste pidevate muutuste ja katsetuste kontekstis mõjutada võib. Ma tean, seda lapse hülgamise, lapsega ja -ta reisimise teemat on siin blogis juba lahatud söögi alla ja söögi peale, aga just seda praegust postitust silmas pidades ma ei saa ikka üldse aru, miks te teda kaasa ei võta, kui te ikka kohe kuidagi ilma selle reisita ei saa? Mulle lihtsalt tundub nii veider, kui keegi, kes on otsustanud lapse saada ja end temale pühendada, ütleks à la, et temaga (lapsega siis) koos minnes/tehes ei ole sellel või tollel asjal mõtet, see ei täida oma eesmärki vms…Aga lasteaia-teema juure tagasi tulles, siis edu teile ja ma loodan, et emasüda ja terve mõistus aitavsd teie perel teha õiged valikud, misiganes need siis ka poleks. Aga iseenesest ma nõustun paljude eelkõnelejatega, et see ei tundu imelik, et üks alla-kahene ei pruugi olla selliseks pikaajaliseks suures kollektiivis viibimiseks ja iseseisvumiseks veel valmis. Sest tõesti, päris terve päeva need kasvatajad seal ju lapsel kätt hoida ei saa. Edu!
Kaasa võtta..hea nali. Neil just ongi vaja PUHATA lapsest,lapseta! Muidu pole ju mingi puhkus ja ei saa käia vabalt seal Tai nende meesnaiste juures ja pidu panna.
Ja sina tead täpselt, kus me Tais käime ja mis teeme. Üldsegi tundub see kommentaar pigem #kadekadekade
:D vähemalt on üks siis kahe peale, kokkuhoid misssugune ja sa ei saa iniseda kuidas ja kuhu nad enda raha kulutavad.
#palunvabandustetrumalainimeseülenaeran
“Ja me peame ta lasteaeda panema, sest ta on lihtsalt nii harjunud, et 24/7 on üks meist temaga ja see pole normaalne” – see on kõige haigem jutt, mida ma lasteaiateemal vist kellegi suust üldse kunagi kuulnud olen.
Ma saaksin aru, kui Hedon oleks kolmeaastane, siis võiks see võib-olla servast kuidagigi natukenegi paika pidada. See, et ta teie puudumisel teid taga nutab, on selles vanuses absoluutselt normaalne. Kui ta oleks lasteaiaga paugust leppinud, siis peaks muret tundma. Lapse nutt pole alati sugugi märk probleemidest, mõnikord tähendab see, vastupidi, et kõik on väga hästi. Et Hedon nutab, tähendab, et tal on teiega turvaline kiindumussuhe. Selles vanuses laps ei peakski käima kollektiivis, ta peakski võimalusel veel ema või isaga kodus olema. Mina soovitaksin sul seni, kuni sa ise kusagil täiskohaga tööl ei käi, lasta tal kodus olla. See lause, et milleks sa pead last piinama, on üks mõistlikumaid, mis siia kirja oled pannud. Absoluutselt ei peagi. Ja palun ära kuula ses osas sõbrannasid, kuula iseennast.
Minul on kaks last ja üks neist kurdab igal lasteaiahommikul, et ta ei taha lasteaeda minna. See pole mingi nutt ja karjumine, aga ta ei taha. Viriseb iga päev. Ja ma arutasin just hiljuti õpetajaga, et miks see nii on ja mida teha, ja õpetaja ütles selle kohta väga kenasti: et laps ei taha lasteaias käia, on täiesti normaalne. Koolieelik tahabki olla eelkõige oma ema ja isaga ja valesti oleks midagi siis, kui see nii ei oleks. Nii et kui järgmine kord kuuled, kuidas keegi kiitleb, et tema laps läheb nii rõõmuga lasteaeda ja ei taha sealt õhtul üldse ära tunda ja kuidas sinu omal on ikka midagi viga, et ta lasteaiaga ei lepi, siis TEGELIKULT on asi vastupidi. Viga on midagi siis, kui laps eelistab lasteaeda kodule.
Mina jätsin mõlema lapse aedapanekul esimese katse pooleli, st proovisime, nad polnud valmis, ja proovisime aasta hiljem uuesti. Teisel katsel läks asi mõlema lapsega kordades, ikka kohe võrreldamatult palju paremini. Esimesel katsel oli täpselt sama, m is sul: ainult röökisid. Mina ei näinud ka pointi piinata ja olen väga rahul, et seda ei teinud.
Like!