Kui me eelmisel aastal Smarttaniga ühise kollektsiooni loomist alustasime, oli mul peas umbes sada erinevat ideed. Mõned neist olid päris pöörased ja mõned tundusid arvutiekraanil nii ilusad, et ma olin täiesti kindel, see peab kangale jõudma! Aga selgus, et kõik, mis ekraanil ilus välja näeb, ei pruugi läbipäevituva kanga peal üldse toimida.

Näiteks tahtsin ma alguses teha šampanjamullidega mustrit. Sellist luksuslikku, kuldset ja sädelevat. Aga kui hakkasime vaatama, kuidas see päriselt riietel välja näeks, siis saime aru, et kaugelt võib inimene hoopis alasti tunduda. Ja no see ei olnud päris see tulemus, mida ma taga ajasin

Üks idee jäi aga algusest peale kummitama ja see oli tekst.

Ma olen kirjutanud põhimõtteliselt nii kaua, kui ma ennast mäletan. Juba kaheksandas klassis jõudsid mu koolikirjandid naisteajakirjade veergudele, hiljem kirjutasin aastaid varikirjutajana järjejutte ning 2004. aastal alustasin oma esimese blogiga. Toona läksin Saksamaale õppima ja mõtlesin, et palju lihtsam on kõikidele kodustele oma tegemistest ühes kohas kirjutada, kui igaühele eraldi sama juttu rääkida.

Viimased 12 aastat on minu kirjutised ilmunud marimelli blogis. Sinna on mahtunud kõike, reisimist, suhteid, lapsi, kokkamist, õnnestumisi, läbikukkumisi ja ilmselt rohkem ausaid ülestunnistusi, kui mõni inimene terve elu jooksul teeb.

Seega, kui mõelda, mis mind või marimelli kõige paremini iseloomustab, siis ongi see kirjutamine. Ja miks mitte teha sellest kangamuster?

Minu esialgne idee oli valge kangas musta tekstiga, natuke selline Diori stiilis luksuslik muster, kus tekstiread jooksevad üksteise kõrval erinevate suurustega ja nagu ajalehe väljalõiked. Tahtsin, et kaugelt mõjuks see lihtsalt ägeda graafilise mustrina, aga lähedalt oleks aru saada, et seal on päriselt midagi kirjas.

Tegin oma esimesed näidised ja saatsin Smarttanile, aga need ei läinud mitte. Jälle see valge, mis kumaks liiga läbi. Siis pakkus AI, et tee mustale kangale ja esimene versioon oli lihtsalt „marimell x smarttan“.

Aga Smarttani tiim läks ideega hoopis kaugemale. Kui nad mulle esimest kanganäidist näitasid, olin ma päriselt üllatunud. Nad olid võtnud minu blogipostituse ja trükkinud selle kangale! Mitte suvalised tähed, mitte mingi väljamõeldud ajalehetekst, vaid minu enda kirjutatud sõnad.

Ja see nägi nii palju ägedam välja, kui ma alguses ette kujutasin.

Mulle meeldib, et kaugelt vaadates on see lihtsalt must, peene valge kirjaga kangas. Selline natuke ajalehelik, natuke minimalistlik ja minu meelest väga stiilne. Aga kui lähemale tulla, saab aru, et need on päris laused, päris lugu ja minu kogemus. Ehk siis põhimõtteliselt saad sa nüüd minu blogi selga panna.

Ja kui rannas kaaslasel igav hakkab, siis las loeb su kleidi pealt mu postituse läbi

Ühe mustri valmimine võtab ikka uskumatult kaua aega

Kõige naljakam ongi see, et mina mõtlesin mustri välja juba eelmise aasta novembris. Minu peas oli kõik lihtne, teeme mustri, trükime kangale ja õmbleme riided valmis. Aga Smarttani kangas on eriline. See on imeõhuke, veniv ja väikeste augukestega materjal, mis laseb päikesekiirgust läbi. Seetõttu peab muster lisaks ilus olemisele ka päriselt toimima, see peab aitama kangal piisavalt kattev välja näha, kuigi materjal ise on väga õhuke.

Nii katsetatigi erinevaid värve, kirjasuurusi, teksti paigutusi ja trükivariante. Ja ma terve suve katsetasin neid kandes. Ja nüüd on lõpuks tulemus käes!

Millise toote mina valiksin?

Kuigi minu eesmärk peaks ilmselt olema teile võimalikult palju riideid maha müüa, siis ma ütlen hoopis seda, et mõelge enne ostmist, mida te päriselt kõige rohkem kannaksite.

Seetõttu tegime Smarttaniga praegu valmis ainult tuunika versiooni, sest see on kõige multifunktsionaalsem toode üldse. Seda saab kanda nii kleidina kui ka lühikeste pükste peal pikema pluusi või tuunikana. Mina kasutan väga tihti ka pikkade pükste või seelikuga “särgina”. Keeran tagang kokku ja pistan värvli vahele, see on nii õhuke, et mingit punnitavat kohta ei jää. Üks riideese, mitu kasutusvõimalust.

Kui te hakkate aga huvi tundma ka pükste, sarongi ja trikoo järele, siis kõike saab kui ilusti küsida. Aga mulle on elu näidanud, et inimesed armastavad ikka klassikalisi bikiine all kanda ja päikesest maksimumi võtta ja end vajadusel kreemitada, aga ala ringi trippimiseks ja paadireisideks on tuunika ideaalne, sest ei pea kogu aeg kreemidega möllama.

Ja kellele meeldib rohkem värvi, siis Smarttani e-poes on olemas ka meie sidrunimuster. Sellest kollektsioonist on minu enda lemmik trikoo, sest seda saab kanda ka seelikute ja pükstega. Olemas on ka lastele mõeldud särk. Hedelin sai algsetest kangajääkidest kleidi ja kandis seda suvel suht palju, kopeerides mind ja kandis ka lühikeste pükstega.

Miks need nii kallid on?

Ma saan täiesti aru, et esmapilgul võib hind tunduda krõbe. Tegemist ei ole ju mingi 15eurose rannakleidiga, mille hooaja lõpus minema viskad. Aga siin tulebki mängu see, et tegemist ei ole tavalise kangaga. Smarttani riided on valmistatud spetsiaalsest läbipäevituvast materjalist, mis on imeõhuke, veniv, hingav ja kiiresti kuivav. Kangas tellitakse Hispaaniast, muster trükitakse sellele Lätis ning riided õmmeldakse valmis Eestis. Ehk iga toote taga on päris mitu etappi ja kohalike õmblejate töö.

Mina vaatan neid riideid pigem investeeringuna. Mõtle, kui palju kulub sul igal suvel päikesekreemidele. Ostad ühe, siis teise, järgmisel suvel on mõni juba aegunud ja jälle tuleb uusi osta. Muidugi ei tähenda läbipäevituv kangas, et võiksid päikesekaitsekreemi täielikult ära unustada, sest UV-kiirgus pääseb ka läbi kanga. Aga korralik kleit, särk või trikoo võib õige hoolduse korral kesta aastaid.

Ja eriti meeldib mulle see, et need ei ole ainult rannariided. Kui ostad kleidi, saad seda kanda ka tuunikana lühikeste pükste peal, särgiga võid vabalt linnas jalutada ja pükstega õhtul restorani minna. Ehk minu jaoks on oluline, et üks riideese täidaks mitut eesmärki, mitte ei ootaks 11 kuud kapis järgmist rannapuhkust.

Mõlemad marimell x smarttan mustrid on nüüd Smarttani e-poes saadaval ja koodiga MARIMELL saad ostult alati ka soodustust. Ja mõelda vaid, kunagi kirjutasin ma oma lugusid selleks, et inimesed neid ajakirjast või arvutiekraanilt loeksid. Nüüd jalutavad need lood mööda randa ringi. Elu on ikka imeline!