Suht surnud olek

Ma olen juba teist nädalat nagu surnud. Hakkas see sellest, et blogiauhindade asjad jooksid veits kokku ja mul oli meganohu, pea oli paks, oleks tahtnud magada, aga üks väike väänik vajas tegelemist.

Mõtlesin, et suva. Olen niisama, jõuan nende blogiauhindade asjadega tegeleda küll, midagi ei juhtu kui ma mõne blogi nõks hiljem sinna bestblog.ee lehele lisan ja mõnele sponsorile viivitusega vastan. No ei juhtunudki midagi.

Siis nohu taandus, ma ei ole väga mingi ravimivõtja, sest see on nohu – rohtudega kaob seitsme päevaga, kui midagi ei tee, siis nädalaga. Vana teada tõde. Noh ja hakkaski juba parem.

Hedonil tuleb mingi kaks või neli, pole veel täpselt aru saanud, ta ei näita väga, hammast korraga, st et ta ei taha eriti süüa, on veits viril, tahab süles istuda ja nii ei saagi ma teda heldimusega arvuti tagant vaadata, et küll on tubli laps ja mängib oma ette. Noh, eks ta mängib ka, aga ikkagi hambad teevad valu ja tahab kaissu või, et mina temaga mängiks, palli viskaks, raamatut vaataks ja uus hobi on tal ka – nagu turumutt aknal istuda.

Üks aken on tal nüüd täpselt voodi nurgas ja ükspäev kutt jäi lihtsalt püstijalu magama seal aknal passides. Aga see selleks.

Esmaspäeva hommikul ärkasin MEGANOHUGA, no mis toimub? Jälle pea paks, jälle räme olla. Mina, kes ma pesin vanasti iga päev pead, ma ei viitsi isegi peeglisse vaadata. Teen oma punuka hommikul lahti ja punun uueks ja päev läheb edasi.

Ärkan hommikul vara, et jõuaks enne Hedoni ärkamist midagigi teha, aga siis istun hoopis hiirvaikselt ja vaatan kuidas beebi magab, kohvikeetmine teeb häält, võileiva tegemine teeb häält, arvutis toksimine teeb häält.. Kõik võib teda äratada ja las parem magab :)

Ja siis ma mõtlen, et mul on miljon asja millest blogida, kolm blogiauhindade sponsorit veel sebida. Ideed hakkavad juba otsa saama. Alles on sellised kategooriad, kuhu ma olen nuineljaks võtnud idee, mida ma sinna auhinnaks saada tahan ja ajan neid nagu loll taga. Ei joppa.

Vähemlt saatis Romwe paki, kus üks kleit oli IDEAALNE! Link! Kui kõik teised pakis olnud kleidid olid liiga pikad, kitsad või nõmedast materjalist, siis jagasin need hea meelega kohe Facebookis soovijatele laiali ja jätsin endale selle lilla kleidi, mis on ausalt idekas. See on maani, aga mitte nii, et ma selle otsa komistaks. Sellel on selg lahti, aga kui paar korda sollis käia, siis saaks isegi blogiauhindadel selga panna. Ainult et, ilma pesuta vist.

Mingi kevadväsimus on äkki kallal? Ja see nohu ajab hulluks, ausalt! Pea on hommikust õhtuni paks ja ainult nuuskaks. Toidul pole maitset. Mahlal pole maitset. Tegin eile banaani-kaeraküpsiseid seemnetega ja ei jõudnud ära oodata, millal need ahjust tulevad.. Aga, ups, ma ei tunne ju maitset. Sama hästi võiks puukoort närida.

Viskasin sisefilee “marinaadi” – tahtsin täna teha – no pekki, ma ei tunne ju maitset :(

Ühesõnaga, jälle üks ving ja hala, aga mis teha, kui elu selline on ja mul juba kaks nädalat nohu on ja täiesti jõuetu tunne midagi teha? Ah?

Kuidas kevadväsimusega võidelda? Mis teete? Hakkan vitamiine nosima?