Sünnitus on nagu sõda

Minu regulaarsemad lugejad teavad, et ma ei ole vaimustuses sellest, et noored Eesti mehed peavad kaitseväes aega teenima. Minu meelest on see alandav, täiesti mõttetu aja raiskamine. Aga kuidas ma sellise teemani üldse täna jõudsin, või mis on mu point…

Eile kohtus Meelis ühe oma töökaaslasega, kes sõjaväest välja sai, kuna naine hakkab varsti sünnitama ja ta siis pajatas lugusid, mida hiljem Meelis mulle edasi rääkis ja mingil hetkel tabasin ma end mõttelt: Meelis, me saame ka poja! Ma loodan, et 18 aasta pärast on ajad muutnud ja kaitsevägi on vabatahtlik :) Ja kui mu poeg siis tunneb, et ta tahab sinna minna, siis palun väga, mingu, aga kui ta ikka ei taha ja on pigem loomeinimene kui füüsiline, siis tal sinna asja ju ei ole. Kaitsevägi ei tee temast mingit vägilast või uut Kalevipoega.

„Ükspäev pidid nad telki kokku ja lahti pakkima. ÜHEKSA korda!“

„Mingi treening oli mudas roomamine, lihtsalt nägu mudas…“

„Kui sa voodit nii ära ei tee, et münt ei põrka, siis kõik pekstakse laiali ja tee uuesti…“

„Sa pead iga päev habet ajama ja kui valesti ajad, siis hoia ja neela…“

Sorry, aga kõik see on alandav ja täiesti tarbetu tegevus! Miks peab inimene iga päev habet ajama, äkki ta ei taha. Milleks on vaja inimesel üheksa korda päevas telki kokku ja lahti pakkida, milleks mingi mudas roomamine? Mille jaoks see kõik?

Kaitseväe koduleht ütleb: ajateenistus on kogemuste omandamine. Eesmärk on välja õpetada Eesti kaitseks vajalikud üksused ja luua eeldused elukutseliste kaitseväelaste teenistusse võtmiseks. Omandataks põhiteadmised riigikaitsest ja õpitakse tegutsema ühtse meeskonnana.

Ehk siis tegelikkuses on ju point selles, nagu ma aru saan, et sind õpetatakse valmis olema sõjaks, sest kui praegu keegi kukuks Eestit pommitama, siis aetakse kõik see mees jalule, Eestit kaitsma.

Ja siis eile, ma tulingi mõttele – see on nagu sünnitusplaani tegemine ja sünnituseelsetes loengutes käimine. Ma võin ju teha endale plaani, kuidas ma sünnitusel käitun, käia joogas, pilateses, vesiaeroobikas, õppima hingama, lõdvestuma… Aga kui sünnitus kohale jõuab, võib juhtuda mis tahes. Kes üldse ütleb, et ma jõuan haiglasse, äkki ma sünnitan kodus? Metsas lumehanges? Kartulivao vahel? Autos? Lennukis? Laevas? Kiirabi autos? Jumal seda ette teab. Plaan on jah, käia kodus pesus, raseerida jalad, teha meik, end lõhnastada, riietada, jõuda sünnitusmajja, tõmmata selga türkiissinised bikiinid ja vanni ronida, aga see ei tähenda, et nii läheb.

Täpselt nagu on kaitseväes võimatu õppida sõjaks. Kus kurat on teada, kuidas see sõda välja näeb, kas keegi sõidab pool ilma tankidega sodiks või pommitab taevast rakette või korraldab plahvatuse või tuleb mingi Breiviku sugune lihtsalt tulistama… Seda ei tea ju ette, sa ei saa selleks valmistuda ja õppida. Seega, mida kuradit annab 18aastasele noormehele mudas roomamine? Voodi korralikult ära tegemine ja habeme igapäevane ajamine? Voodi tegemist võiks muidugi juba viieaastasena kodus õppida :) Aga mitte nii, et münt põrkama peaks!

Jah, ma saan aru, kaitseväes „õpitakse“ ka palju muud ja mingeid nippe ikka saab kõrva taha jätta, nagu ka sünnituseelses loengus, võibolla on mul seal metsas sünnitades meeles kuidas hingama pidi… Aga olgem ausad, suures plaanis – juhtub see, mis juhtuma peab ja kõik toimub täpselt nii nagu hetke olukord võimaldab.

Sellepärast mulle vist meeldibki päev korraga elada ja mitte väga ette mõelda ja elada suht iga päeva kui viimast ja seda nautida. Vähem stressi ja rohkem päikesekiiri igasse päeva :)