Supiorgia. Tehtud!

Kui ma eelmisel aastal proovisin kõigile meeldida ja teha igasuguseid toite, mida hiljem kilode viisi alles jäi, siis sel aastal läksin ma teist teed – supiköök ja see tasus end sajaga ära! 94 liitrit suppi kuue tunniga! Ma armastan teid, supisööjad! :)

Ma tahan kohe ära tänada kõik tänavused marimelli supiköögi koostööpartnerid, tänu kellele ma säästsin omajagu raha ja teenisin ise natukene rohkem kui mullu.

Valio saatis mulle viieliitrise ämbri hapukoort ja kilose paki riivjuustu, kuus pakki võid – viimasest valmis imeline maitsevõi (kasutasin maailma parimat võimaitsestamise pulbrit, mida saab Juustukunginatest (ise ostsin!)), hapukoor ja juust kulus kõik ära. Juustu lisasin ma pelmeenisupile.

Matsimoka andis mulle suitsuvorsti ja suitsuliha, mida seenesupile peale praadisin. See oli nii hea ja andis täpselt selle täpi ii-le, mida see supp vajas. Jumal tänatud, et nad kohe-kohe Solarises oma esinduse avavad, saab iga kell hea kraamiga maiustada, ei pea Rakverre sõitma või mööda festivale kolistama, et neid tabada! Ja ma ei suuda jõule ära oodata, nende verivorstid on maailma parimad!

Kesarol laenas mulle supitermoseid, ilma milleta oleks üsna võimatu olnud kuuma suppi serveerida.

Gemoss andis mulle kõik serveerimiseks ja panustas mehiselt kõikide lemmiksuppi Tom Kha’sse – lusikad, supikausid, kookospiim ja Tom Kha pasta tulid kõik Gemossist selle suure kastiga.

Saku Õlletehas aitas meid telkide ja laudade-toolidega – 36 ruutmeetrit katusealust vihmasel päeval – poleks saanud midagi paremat olla!

Tänan abi(kokk) Ainarit, telgi kokkupanijaid Aini ja Allanit, lapsehoidja Eldinit, kellest sai sujuvalt nii abikokk kui nõudepesija ja müüjatar Liisi! Mis ma oleks ilma teieta teinud! Lolliks läinud :)

Aitäh-aitäh-aitäh!

Kui nüüd asuda meie supiköögi kallale… Siis nii kiire oli, et pilte praktiliselt polegi. Ainar mõned klõpsis.

Ja no mööda seda vaipa, inimesed juba teadsid, mida otsida – polnud ju võimalik meist mööda astuda! Ja väravas ootas juba uus silt!

Aga nüüd asja juurde. Ettevalmistused hakkasid reede õhtul, mil ma keetsin valmis leivasupi ja seljanka.

Kui maailma parim köögiabiline Ainar seljankat nägi, ütles, et oo, päris hea seljankapõhi – ma olin, ah? See ongi mu seljanka, ikka paks, et lusikas püsti seisab. Ta sõi prooviks kausitäie ja teatas, et kui ta tavaliselt võiks neli portsu süüa, siis sellest on kõht täis. No karda jumalat, see mahtus napilt 14liitrisesse potti ära – seal oli kilo seasisefileed ja kilo loomaliha kaelaliha (need eelküpsetasin ahjus ja lisasin hiljem), pool kilo grilljääke ehk kana- ja sealihašašlõkke, mis ma sügavkülma olin suvel visanud, kaks latti suitsuvorsti, pakk viinereid, pool kilo hakitud suitsusinki. Suur kogus sibulat ja hapukurki, veidi panin ka porgandit. No see oli tõesti tummine värk.

Keetsin valmis ka seenesupi põhja – praadisin seened sibulaga läbi, kasutasin nii šampinjone kui kuivatatud kukeseeni, riisikaid ja puravikke, massi andsin supile kõrvitsa ja suvikõrvitsaga. Laupäeva hommikuks jäi supp kuumutada ja blenderdada. Matsimoka suitsuliha praadisin ka hommikul krõbedaks.

Ja siis jäi teha kõik välised ettevalmistused ja Tom Kha, mille kana ja seened olid mul juba eelmisel õhtul valmis hakitud.

Hommik algas kell kaheksa hommikukohvide ja pirukatega, kui abivägi oli kohale jõudnud, siis pani Ainar kaamera käima…

Kell 12 olime me valmis! Veits originaalne ;)

Kui eelmisel aastal kell 13:30 poti põhi paistis, siis tänavu oli Tom Kha kümneliitrine pott kell 12:45 otsas! Meelis käis kiirelt poes ja tõi kana ja tomateid, seeni ja kookospiima ja muud kraami oli mul kodus olemas. Jooksin siis tuppa uut keetma.

Vahepeal jõudis otsa saada seenesupp, et midagigi pakkuda oleks, kuna rahvast aina vooris, siis võtsin sügavkülmast kaks pakki kanafileed ja viskasin kuuma veega potti keema, seni kooris Ainar suure hunniku kartuleid ja porgandeid, lasin need köögikombainist läbi ja viskasin potti keema. Vahepeal tükeldasin kana, lisasin pasta ja panin kana ka uuesti potti.

Kui ma teist laari Tom Khad keetsin, ootasid inimesed, millal see valmis saab. Kui ma 14 liitrit õue saatsin…

Selgus, et pelmeenid on otsakorral! 175 käsitsi valmistatud (tänks Liis!) pelmeeni ehk 25 portsu olid otsakorral. Kuna rahvale see juustu-tomati-hapukoore-pelmeeni kombo maitses, siis ei olnud vaja pikalt mõelda. Ainar tuli poodi saata. Sorry, kes te poepelmeene saite, aga ma arvan, et ikka oli hea!

Kui Ainar 15 minutit hiljem poest saabus oli 14 liitrit Tom Khad otsas. Ma läksin reaalselt õue ja ilmselt nii mõnigi kuulis kuidas ma küsisin, kas te teete nalja?

Ok, serveerisin siis kanasupi kiirelt ära, mis oli täitsa ala carte, kuum ja maitsev. Kuigi alguses olid inimesed skeptilised, et mis.. kanasupp? Siis tegelikkuses oli 1,5 tunniga 14 liitrit kanasuppi otsas.

Kell 15:15 võtsime supiköögi tiimiga vastu otsuse, peab valmima veel üks pott Tom Khad, aga selleks tuli poodi minna. Vana hea Maxima aitas hädast välja. Kell 17 olid taas inimesed supi ootel. Vihma sadas juba viimased pool tundi, festival oli inimestest tühjaks jooksnud. Tulid veel mõned sõbrad sööma – tervitan siinkohal Janetit, Victoriat ja Jukut. Viimased 12 suppi serveerisin kell 17:30 kui Liisil tuli väärt mõte – lähme müüme vihmas vettinud kaupmeestele maha. Mõeldud-tehtud. Vihmavarjud kaasa, supid kandikule, rahakassa kaasa ja minekut.

Seega, vähem kui kuus tundi hiljem, võisime käsi kokku lüüa ja tunnistada, et marimelli supiköök oli edukas – 94 liitrit suppi oli müüdud. Kui leivasuppi ka arvestada, siis kokku sada liitrit suppi! Tase, ma ütlen!

Aitäh kõikidele supisööjatele! Ja keegi juba küsis, kas tõesti peab aasta ootama, et uuesti suppi saaks. Ma tahan loota, et mitte! Ma pean leidma koha, kus teid võõrustada ja teeme ära! :) marimelli supiköögist võiks saada igakuine privaatne üritus, mis kulmineeruks supiorgiaga Uue Maailma Festivalil! Mis arvate?

Nii, ja kuna siin festivalist juttu on, siis täna saime mahti ka ise ühe tiiru teha. Ostsin Hedonile lambavillast padja (5€), loomulikult sõin Liivi Lahe Kalanduskogu telgis õlletaignas frititud räimi (3€). Need on maailma parimad, ausalt!

Edasi liikusime me Evelin Ilvese telki, kus pidi saama ELU PARIMAT VÕILEIBA ja täpselt nii nagu ma pettusin kunagi megapromotud Evelini leivas (jumal tänatud, et ma ta raamatut ei ostnud!), pettusin ma sellest neljaeuroses võileivas (hiljem taipasin üldsegi, et ma andsin talle kümneka ja sain 2 euri tagasi, ehk ta andis valesti tagasi! Fakjee, elu kallim võileivaviil – 8€!). See maitses maitsetult ja kui ma hiljem mõtlesin, et minu juures sai kolme euroga kausitäie suppi, siis see võileib oli to the max ülehinnatud. Kui ma oleks selle eest euri maksnud, ma ei viitsiks praegu vinguda. Aga küsida neli euri mingi leivaviilu eest, mis on tulel soojaks lastud ja sinna paar viilu kala pandud…

Okei, siig on kallis, aga paar viilu ei maksa neli euri. Ja tavaliselt saab terve iseküpsetatud leiva nelja euriga. Ja üleüldse… Ma nii pettusin. Evelin ise on mulle aegade algusest nii väga meeldinud ja mul oli tore teda taasnäha ja kõik jutud, aga… See võileib polnud hea.

Muuseas, ta müüs ka šokolaadileiba, see maitses imeliselt. Nagu öö ja päev selle elu parima võileivaga, aga teate, mis selle hind oli – üks viil kolm euri! Saate aru, kolm euri! Mu juures sai kausitäie suppi selle raha eest! Pool leiba viis euri ja terve leib kümps. Ma ei tea… Ilmselt ta müüs oma kraami mis mühises, sest nimi maksab, aga tegelt, ma ei tea… Kolm euri viil leiba?! Meil oli iseküpsetatud leib supihinna sees.

Tänu Liisile sai maitsvat leiba. Paljud uurisid, kust saaks. Liisilt saab – kirjutage talle Tasku Draakoni FB lehele – siin!

Ühtlasi, võtsime ka Kebabi Kuningatest wrapi (7€) ja prae (7€) – igati oma hinda väärt. Wrap suur ja mahlane, imehea lihaga. Meelise praad samamoodi. Oli väga maitsev, ehkki Meelise sõnul on Räägus parem.

Ja siis, avastasime Koidu tänavalt trepi pealt mingi mehe, kes istus lihtsalt kahe pliidiauguga pliit nina ees, pott tulel, silt juures TAI SUPP. Pidin seda proovima! 3 eurot. Kogus väiksem kui meil. Vürts oli hea. Aga kookospiima ma ei tundnud. Samuti jäid lahjaks tai maitsed, muidu tšillit, kana, ingverit, sidrunheina ja seeni oli ohtralt. Sidrunhein jäi vastikult hamba alla.

Sellepärast mul ongi trikk, maksab kaks euri – galangali, ingveri, sidrunheina ja kaffirlaimi lehed panen pesukoti sisse, viskan otsapidi potti terveks supikeetmise ajaks. Selle tõttu saan ma supile õige maitse. Kotte ei taaskasuta – viskan koos mandiga hiljem minema. Igaks korraks ostan uue, 2€ ei tapa. Kui teen kodus oma inimestele, siis keedan asju supi sees.

Kas käisite Uue Maailma Festivalil ja mida kus sõite? Mis meeldis, mis ei meeldinud? Kas Evelini juures ka käisite? Aga meie juures? Eelmisel aastal paljud ei leidnud meid üles, kas sel aastal oli lihtsam meid leida? Vaip ja sildid aitasid? Need kes käisid – mis meie juures meeldis, ei meeldinud? Mida saaks paremini teha?