Eile õhtul jõudsime pärast 27tunnist trippimist lõpuks koju. Mul oli selline Hedoni igatsus peal. Kõht tahtis midagi head süüa ja pea kodust patja ja tekki.
Lapsel vist ka pingelangus või siis.. jõudis lõpuks viirus temani. 39,5 palavikuga ta meid ootas. Aga kui me jõudsime, olid kõik õnnelikud :) keerasime terve perega 19:50 magama ja minu uni jättis mu kell viis hommikul maha, mis on hea, sest sai kohe hakata blogiasju vaatama ja produktiivselt aega kasutama. Kell pole veel kümmegi ja nii palju juba tehtud!
Kuna vaatasime eile õhtul tulles laevas, et kell on suht palju ja ise kokkamiseks/poes käimiseks aega napib. Laps haige ja ise ka väsinud, siis hüppasime kodupoest läbi, et hommikuks musta leiba, juustu ja piima haarata ja et tellime Woltist. Küsisin Meeliselt, et mis süüa tahad… “Midagi eestimaist.. sushit?” Hahaha. Aga igaljuhul sushit me tellisime. Hedoni lemmik pealegi ka!
Ma ei teagi, kas mul on eraldi mõtet veel üht Phuketi postitust teha. Külastasime oma vanu lemmikuid kohti, leidsime uue ranna, kus oli megavähe inimesi. Ja ei, ma ei ütle selle ranna nime, sest tahaks tulevikus ka vaikset randa nautida :)
Kuus aastat tagasi oli Kata Noi ka vaikne, olen sellest oma lemmikrannast aastaid bloginud, sel aastal hea et liiva peal endale koha leidsid. Vesi mustendas inimestest. Not my cup of tea.
Mida enam me reisime, seda rohkem mõtleme, kuidas oleks seal või seal Hedoniga. Endiselt tundub mulle Phuket kõige kehvem koht Hedoniga minna. Just selliseks kahenädalaseks reisiks. Koh Sametil oleks temaga suht lihtne ja lõbus. Phuketil tundub mulle kuidagi raskem, aga me juba planeerime Kadriga siin lastega reisi Phuketile aastavahetusel. Me lihtsalt oleme eriarvamustel – tema tahaks minna siis kui meil on aastavahetus, meie pigem siis kui on Tai aastavahetus ehk aprillis.
Ütleme nii, et ega Hedonil see Phuket nägemata ei jää, lihtsalt aja küsimus.
Keegi juba jättis kommentaari ka, et olime esimest korda suurema seltskonnaga ja kuidas meeldis.
Me olime alguses viiekesti ja kui Eestis olles tundus hea mõttena koos trippida ja transpordi kulusid jagada, siis saime üsna ruttu aru, et see pole meie jaoks. Ma pole karjas reisija. Eriti kui inimestel on erinevad huvid – kes tahab seitse tundi rannas passida, kellele piisab kahest tunnist. Kes tahab pingpongi näha, kes mitte jne.
Ma tahan puhkusel puhata, mitte iga päev kindla plaani järgi midagi teha ja iga päev vaielda ja kompromisse luua, et mida ja kuidas teha. Üks tahab üht, teine teist, kolmas kolmandat. Eelmisel aastal tegelikult oli sama – iga päev oli mingi programm. Reisi lõpuks olin sellest väsinud. Aga peale enda pole mul kedagi süüdistada. Ma ei tahtnud sama tunnet jälle.
Igaljuhul juba Pattayale jõudes ma tundsin, et ma pole veel puhanud ja kohe on pool puhkust läbi. Võtsime Meelisega endale Airbnbst korteri ja käisime kahekesti poodides ja peol ja see vana hea tunne tuli tagasi – teed mis tahad, mis kell tahad, astud lambi peole sisse, lähed ja oled, meeldib jääd, ei meeldi liigud edasi.. Nii kerge. Me kahekesti kokku sobime ikka ideaalselt :)
Phuketile jōudes otsustasime rolleri vōtta ja kui ma päris aus olen, siis osale meie reisiseltskonnast see ei sobinud. Njah, ma ei arvanud tõesti, et me nagu lasteaiarühm nööri otsas liikuma peame. Jah, see tundus Eestis olles mõeldav ja soodne, kohapeal enam mitte nii apetiitse variandina. Igaljuhul Phuketil läksid meie teed sellessuhtes lahku, et me kõik liikusime eraldi. Nipet-näpet sai koos tehtud, aga suures plaanis olime eraldi.
Peagi liitusid meie seltskonnaga veel Kadri-Kristo, kes olid meiemasti reisisellid. Rentisid rolleri ja olid suht go with the flow. Mingeid erilisi plaane me ei teinud. Hommikul ärgates kirjutasime, et me täna sinna, tulete ka? Kui neile sobis, tulid kohale. Samas olime väga palju ka eraldi. Näiteks olime koos rannas, nemad tahtsid Big Buddhat näha, meie mitte, läksime jälle eraldi trippima. Õhtusöögi tegime koos jne
Ehk siis palju oleneb inimesest. Kellega sobib koos pakettreisil chillida, kellega koos ise avastada, kellega võiks koos üldse mitte reisida. Õnneks viimaseid mu teele veel sattunud pole :)
Kui aus olla, siis suurt ei midagi. Neli mangot, ühe ananassi (selle mille kingiks sain), kaks kotti kuivatatud mangot ja ananassi (ühed lapsehoidjatele, ühed blogilugeja lastele, kes meid lennujaamast sadamasse viis). Hedonile kolm väikest „lollakat“ mänguasja – noh, tüüpilist sodi on ju vaja alati tuua. No näiteks käekella, mis on nagu spinner, keerleb käe peal, aga sealjuures käib ja näitab aega ka. Ja siis mingi teise junni, mille saab nagu kella käele panna, mis pläriseb ja vilgub. Ja siis mingi taevasse laskmise junni, mis helendab. Rändom shit.
Meelis ostis endale ühe särgi ja pusa, mina neli kleiti, kahed bikiinid ja tennised. Hedonile ostsin üheksa särki ja lapsehoidjate meespoolele tõime nokatsi ka. See meil selline inside joke, et alati toome mõne lollaka sloganiga nokamütsi. Aga ta kannab need alati välja.
Rohkem mitte kui midagi. Lihtne on käsipagasiga reisida :) Lihtsalt ei mahu vedama mingit jama.
Ja nüüd mul on küsimus, millest te tahaks, et ma blogiks veel. Reisi osas just? Mingeid ülevaateid veel? Plaanis on mul teha eraldi veel sünnapostitus ja nö raha postitus, et palju kulus ja millele. Aga kas tahate veel midagi või juba kopp ees reisijamast ja tahate muud elulist kraami lugeda :)
Kui teie Tais käinud olete, palju teil raha läinud on?
Kasuta reisimiseks Bonusway keskkonda ja kogu selle pealt boonuseid,
mida saad välja võtta reaalses rahas :)
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…