Tahaks lennata.. aga mitte eriti kõrgelt..

Ma olen aastaid vahtinud neid taeva all lendlevaid “õhupalle” ja mõelnud, et tahaks ka… Ei teagi, miks ma pole läinud. Meelis ütleb alati, et ma olen hull ja sinna see mõte on jäänud.

Aga nagu ma eelmise postituse lõpetasin, üksinda reisil – tee mis tahad. Tegingi!

No ma ei teagi, kas siin on pikka juttu vaja. Ma olin täiega kahe vahel kas minna või mitte. Uurisin seitse korda, ega ma eriti veega kokku ei puutu. Mul mingi oma kiiks, et kui ülepea vesi, siis mul paanika.

See Havana veespordi värk siin on raudlaks Türgi parim. Kuna selle omaniku naine on meie blogilugeja, siis sain palju nö siseinfot. Ütlesin ka, et olen mõelnud seda Tais teha, aga loen pidevalt uudistest kuidas keegi alla sadas.

Ta seletaski, et iga õhtu tuleb kõik mageda veega puhtaks pesta, õlitada jne. Nad investeerivad igal hooajal sadu tuhandeid, et masinad oleksid korras ja turvalisus 101% tagatud. Tiim on koolitatud ja ükski kutt, kes laeval on, pole ilma kapteni lubadeta. Nad ei tee kuskil allahindlust. See tekitas usaldust küll.

Pealegi, saate soodukat kui selle sini-valge telgi leiate (vihjeks olgu öeldud, et Kleopatra rand nr 20) ja ütlete, et Eestist olete :)

See köis läks megakiirelt üles ja alla vaadates ma ei kartnud. Ma kõrgust ei kardagi, sügavat vett kardan.

Kahju täiega, et ma telefoni kaasa ei võtnud, aga samas siis poleks ma saanud vaateid nautida. Olin vahepeal umbes samal kõrgusel selle köisraudteega. Sealt ka mõned vaate pildid. Sama nägin ka lennates.

Ja mis eriti naljakas, seal üleval oli täiega soe. Ja sa lihtsalt hõljusid nii mõnusalt ja liuglesid üle Alanya. Üleval olles oli küll vahepeal tunne, et plinn.. tahaks juba alla tagasi. Eriti kui vahepeal uulest võbelema võttis. Aga tegelt – pole üldse hirmus!