Taisse – kahtlused ja kõhklused

Mõnda aega tagasi kirjutasin ma siin plaanist Taisse reisile minna. Tookord jättis üks kommentaator soovi, et ma lahkaksin reisimisega kaasnevaid hirme.

Vastukaaluks võiks Mari-Leen nüüd kirjutada ka postituse sellest, mis ta reisile minnes kardab ja mida pelgab, kui otsustab sõita. Täiesti siiralt kirjutada, mitte teeselda, et miski ei lähe korda. Laps, kes muidu on üksik ja panna ta kolme lapsega kokku elama, milline stress võib see talle olla, kuidas uneajad saavad mõjutatud jne, võõras keskkond kaa Oleks huvitav lugeda. V-o muutub ka otsustamine sellevõrra kergemaks. Ja küsida ka kogemusi inimestelt, kes on nii toiminud, mitte võtta tõepäraselt inimest, kes alustab postitust sõnadega…mul lapsi pole v mul on lapsed ja nii ise ei teeks, aga sina mine ja nii on õige. Ole hea Mari-Leen võta nüüd kõik need kahtlused, mis siin on toodud kui laps jääks koju ja teie läheks reisile ja kirjuta ja põhjenda neid samuti sellise kirega, nagu sul see postitus on tehtud.

Olgu teema alustuseks öeldud, et Hedonist on saanud “memmekas”, ta nutab kui ma silmapiirilt kaon, rahuneb maha mõne aja pärast, aga algul nutab. Tahab kogu aeg süles olla ja ninnunännutamist. Ajan selle muidugi hammaste kaela, sest just siis pidid nad räiged seelikusabas-olijad olema. Noh, ja olgem ausad, eks need hambad tulevad ka, kolm on juba kohal. Aga reisiplaanist pole me sellegipoolest loobunud. Ja endiselt on mõttes kahenädalane kauge reis, mitte nädalane Egiptus. Njah, sinna ei saagi praegu. Dubais on kohapeal kallis… Ja üleüldse… Tai on meie suvila, seal on meie süda…

Lapsehoidja valik – keda võtta, keda jätta?

Esiteks tuleb leida lapsehoidja, keda ma usaldan 125% ja kelle puhul ma olen kindel, et ta saab hakkama.

On sõbrannasid, kellele ma viin Hedoni paariks tunniks või päevaks hoida – pole üldse probleemi. Ma tean, et neil on lihtsalt fun lapsega chillida ja nad tegelevad temaga ja kõigil on lõbus. Aga nad ei ole sellised, kellele ma annaksin lapse kaheks nädalaks. Miks?

Esiteks, neil pole endal lapsi, nad ei hooma seda pinget ja stressi mis kaasneb sellega, et nad ei pruugi kaks nädalat saada normaalselt magada, et elu käib ainult ümber lapse – tahad poodi minna, õhtul sõbrannaga veinitama (seda saad ilmselt ainult kodus teha, kellele sa ikka võõra lapse veel hoida annad?), kõigepealt sööda laps, tee ta puhtaks, pane riidesse.. Kiiruga proovi ennast ka samal ajal riidesse saada. Oih, sa pole veel süüa jõudnud, wc-s käigust rääkimata… See on minu igapäevane elu, millest lapseta inimene aru ei saa. Seega, ma ei taha neile sellist stressi ja pinget, et ta kolmandal päeval hea meelega lapse aknast välja viskaks.

Mul on paar varianti: üksikema Tallinnas vs kolmelapseema metsasalus

Liis, minu üks uuemaid sõbrannasid, kolme lapse ema. Saaks ilmselt ideaalselt hakkama ka siis, kui tal oleks neljas põnn seal karjas. Hedoni pärast ma ei muretse, et ta stressi satuks, et võõras koht ja võõrad lapsed. Küll ta harjub. Ja ongi tegevust. Kujutan juba ette, kuidas need suuremad lapsed tahaksid teda aitada ja hoida ja temaga mängida – nunnu väike põnn ju.

Liisi puhul on minu jaoks miinuseks see, et ta elabki kaugel metsa sees. Äkki midagi juhtub? Laps jääb haigeks? Jah, tal on auto, ta on ema ja reageeriks helikiirusel, aga.. Lähim haigla on Rakvere haigla, millest ma ei ole mitte midagi head kuulnud ja siis mu laps peaks sinna minema?

Loomulikult, ideaalis ei juhtu Hedoniga midagi ja ta ei jää haigeks ja ei kuku pead lõhki, aga.. selline väike hirm on küll.

Ja siis on variant üksikema Tallinnas, kelle tütar on Hedoni kõige suurem fänn ja kes annaks oma viimase jäätiseampsu ka ilmselt nunnunäoga Hedonile ja mängiks temaga hommikust õhtuni ja ilmselt nad saaksid kolmekesti ilusti hakkama.

Plussiks on see, et ta on Tallinnas ja haigla pole kaugel. Aga ma muretsen natuke, kuidas ta oma elu saab sättida – last lasteaeda viia kui tal on käruga Hedon, kelle uneajad ilmselgelt kogu selle värgiga ei klapi. Kuidas ta suudab oma elu kaks nädalat nii manageerida, et tema elu väga sellepärast ei kannataks, et tal on meie põnn ka.

Kas laps lepib hoidjaga?

Guugeldasin ka veits seda teemat ja suurim mure, mida uuritakse või kirjutatakse on see, et kas laps lepib hoidjaga või ei?

Mulle tundub, et lapsed on erinevad. On seltsivamad ja memmekamad (see tuli ka kuskil foorumis välja). Ühed on leplikumad, teised rohkem emme kleidisabas kinni. Ma ju näen kasvõi enda beebigrupis/sõbrannade pealt, et üks tuleb välja ja laps jääb vabalt isaga, teisel jälle laps karjub ja ilma emata magama ei jää. Ma arvan, et see ei ole isegi kuidagi kasvatuses kinni vms, lapsed on ikka ju alguses rohkem emaga, kes on kodune, aga lapsed lihtsalt on erinevad.

Ma arvan, et Hedon on üsna seltsiv ja rahumeelne ja lepib hoidjaga. Jah, kui ta meid minemas näeb, eks ikka tuleb nutt peale, aga see kaob esimese une ja uue ärkamisega, võimalik, et paar päeva ta ei saa aru, miks meid pole, kolmandal unustab ära ja kahe nädala pärast tuleme taas meelde. Seega, sellepärast ma ei muretse, et ta kaks nädalat nutab ja meid taga igatseb. Enne ulume meie teda, kui tema meid.

Kes keda igatseb? Kes läheb stressi ja kas puhkusest saab puhkus või hullumaja?

Väidetavalt läheb laps ilma meieta stressi, unustab meid ära ja tagasitulles ei tea, kes me oleme. Igatsus tapab meid ja puhkusest saab hoopis igatsusreis…

Okei, see kõik võib olla. Ma ei tea, pole temast pikemalt kui 12h lahus olnud. Aga ega ta Alzheimerit ei põe, et me talle meelde tagasi ei tule. Jah, see esimene hetk võib tõesti kurb tunduda, et ta meid hetkeks ei mäleta, aga ma arvan, et ta ikka mäletab.

Ma mõtlen alati kõige sitemat stsenaariumit – oletame, et minuga midagi juhtub, siis ta ju igatseb samamoodi, et kus emme on.. Kui ma auto alla jään ja ära suren, siis ma ei tulegi tagasi. Taisse ma elama ei plaani jääda!

Kui palju ongi neid naisi või ka mehi, kes oma lapse juurest minema lähevad? Ja lapsed ei sure kurbusesse, vaid elavad edasi nendega, kes on nende kõrval. Ehk siis sellepärast ma eriti ei muretse, et ta meid ei mäletaks vms.

Loomulikult igatseme me teda seal olles, olen selles enam kui kindel. Mul oli juba see üks öö imelik olla, et teda pole. Aga samas oli nii hea magada ilma “äratuskellata”. Ma arvan ausalt, et meil on seda oma aega vaja. Ma tunnen kuidas ma olen öösiti stressis, et ta ärkab ja magama ei jää. Ma lihtsalt olen nii unesegane, kussutan ja mõtlen, et no nahhui, sa ei maga, miks sa pead üleval olema.. Aga kui ma olen üdini aus, ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks olla öösel üleval, teda kussutada ja mõelda, et küll sa oled nunnu kiisupall ja küll sa varsti magama jääd uuesti. Nii nagu ma mõtlesin siis kui ta oli kahekuune. Siis mind ei ajanud see närvi, et ta öösel ärkas. Nüüd ma tunnen, et ma tahan magada, miks sa ei või magada?!

Kas Skype’ida või mitte?

Ühed ütlevad, et Skype’ige ja ta ei unusta teid; teised ütlevad, et ärge tehke seda, et ta näeb teid, aga samas teid ei ole olemas, lapsehoidjal seda raskem. Ma olen pigem seda teist meelt – milleks talle tõesti tekitada seda, tsau-tsau, meie siin, aga ei ole ka.. Pigem las ta olla ilma meieta ja meid nägemata ja näeme siis kui tagasi oleme. Tal võibki muidu megaigatsus peale tulla kui ta meid näeb ja nutma puhkeda. Pole lapsehoidjal ka seda vaja.

Ma usun, et pildimaterjali vahetame me nagunii päevade viisi ja oleme kursis kõigega, mis nad teevad ja kuidas neil läheb. Eks saab Skype’i kõnesid teha ka lapsehoidjaga, lihtsalt siis kui Hedontsik magab.

Miks te koos lapsega ei lähe?

Sellest ma olen juba kirjutanud ka… (vana postitus on siin – miks just Taisse ja miks ilma lapseta!) Punkt üks – esiteks läheks see reis kordades kallimaks, millest ta kolme aasta pärast ei mäletaks mitte midagi. Punkt kaks – ehk me olemegi liiga egoistid ja ausalt, tunneme et meil on seda vaja. Vaja puhata, vaja omaette olla, vaja lihtsalt olla ja tagasi tulla ja veel paremad lapsevanemad olla.

Aga kui teiega midagi juhtub?

Käisime just külas siin ühel paaril kellel kaks last ja see naine oli seisukohal, et never-ever ei läheks lasteta reisile. Äkki midagi juhtub, ala lennuk kukub alla…

Ma olen alati olnud seisukohal, et kui surm peab tulema, siis ta tuleb, olenemata sellest, kas ma olen lennukis, Kristiine keskuses, autos, kõnniteel või metsas puu all – kui on ette nähtud, et mul on päev surra, siis ma suren.

Aga kui tõesti, peaks see juhtuma, siis me arutasime Meelisega, et ju peame koju ümbriku jätma – avada kui meiega midagi juhtub ja sisse kirjutama, mis me tahame, et Hedonist edasi saaks… Aga see on pikem teema, millest Meelis kunagi juba kirjutas (siin – kellele pärandada laps?).

Õnnelikud vanemad = õnnelik laps

Väga palju jäi guugeldades silma ka seda, millele ma ise varasemates postitustes rõhusin, et õnnelik vanem = õnnelik laps, ehk kui mina olen puhanud, on ka lapse eest hoolitsemine suurem lust ja rõõm, kui see kui ma olen stressis ja näiteks lähen närvi, et ta pudru endale näkku määrib. Selline asi võiks pigem nalja teha kui närvi ajada. Hetkel ajaks see mind närvi.

Jagage siis nüüd enda kogemusi… Ja palun, ärge tulge jälle ütlema, et me läheks kuskile lähemale ja lühemaks ajaks. Ma pole nii rikas, et endale mitut reisi aastas lubada ja raisata raha mingi mõttetu Egiptuse, Türgi või Bulgaaria peale, kus lõppkokkuvõttes läheb ainult natuke vähem raha…