Saatuse iroonia või mis, aga avastasin, et just 2.09.2014 oli mu viimane tööpäev enne Hedonit ja nüüd alustan ma uuesti tööd 3.09.2018. Koht on teine, väljakutsed kordades suuremad ja mina olen nii valmis kui olla saab.
Kuigi, ma ei taha siin enne õhtut hõisata, sest ma ei ole lepingut allkirjastanud, see ootab mind ees 3ndal. Saatsin neile mõned ääremärkused lepingu osas, mida sooviksin muuta/parendada, aga ei midagi nii kolossaalset, et nad ei peaks minu märkustega nõus olema. Lihtsalt paar asja, mis minu jaoks poolikud tundusid.
Ma kandideerisin märtsis. Ma üldiselt kandideerin tööle ainult siis, kui kuulutus 101% klikib. Kui ma tunnen, et selles või teises jääb minu oskustest puudu, pole juhilube vms, siis jah, Uber sõidab, aga.. ma ei hakka oma aega raiskama, teiste aega raiskama, et seda kohta lõpuks mitte saada.
Juunis tuli kiri, kas ma oleksin endiselt sellest kohast huvitatud. Saime kokku. Vestlesime üle tunni aja. Ma meeldisin talle. Järgmisena pidi ta tegema kontorisisese avatud vooru. Sellele järgnes mitu nädalat vaikust, kuniks ma sain kirja, et olen oodatud tegevjuhi laua taha. Käisin. Ja kuigi ma arvasin, et läheb jälle tund, läks umbes veerand tundi ja meil kõigil oli selge, et see on nii minu koht ja asi, kui veel olla saab.
Kuna vahepeale jäid mingid reisid ja plaanid, siis ütlesin, et kõige varem saan alustada 21.08. Järgmisena ootas mind ees Skype vestlus regionaalmanageriga. Ka see sai tehtud. Kõik tundus laabuvat. Mulle tundus, et ma meeldisin talle ka. Ootasin vastust, aga midagi ei tulnud. Noh, et kas olen siis valitud või ei. Ma ei heitnud meelt, sest ma teadsin, et isegi kui ma mingi ime läbi ei peaks seda kohta saama, siis ma ise tean, et ma oleksin nagu rusikas silma auku sobinud. (PS! Ma loodan ma mingi paari kuu pärast sõnu ei söö, et ups, see töö pole üldse minu jaoks! :D)
Vahepeal võtsin vastu otsuse ikkagi UMFil hoovikohvik teha. Mõtlesin, et kurat, kui nüüd tööle peaks saama, siis jääb see täpselt sellesse kõige kiiremasse planeerimisaega..
Ja siis tuli see kauaoodatud kiri „kolme vooru käigus olid sa sobivam ja seetõttu tahaks sind tööle kutsuda!“ Ma võtsin veel ühe hingetõmbe pausi enne vastamist.. hingasin kaheksa korda sisse-välja, et kas see on ikka see, millega ma end siduda tahan. Minna päriselt tööle, käia kuskil kohapeal, olla tööl tööl, tulla õhtul koju ja väsinuna voodisse viskuda… Jah! Vastasin, et olen IN, aga alustaksin 3.09.
Kuna nad olid mind niigi kaua valinud ja oodanud, olid nad nõus see 10 päeva veel ootama. Seega, esmaspäevast olen ma täiskohaga tööl. Iga päev. Kuigi mul on võimalik teha ka kodukontori päevi jne, siis ma eelistan seda kohapeal käimist ja olemist. Vähemalt alguses. Ma natuke kardan, et ma.. ei ole harjunud. Et ma tulen pärast tööpäeva koju ja vajun kõps magama.
Mind hirmutab see, et vara üles, hilja voodi.. Aga suurem osa inimesi elabki nii. Hommikul üles, laps lasteaeda, tööle, laps lasteaiast, paljud veel bussiga koju, toidupoodi, teevad süüa ja lõpuks ongi ainult magama mineku aeg.
Õnneks on mul maailma parim abikaasa, sõber ja lapse isa, kes kindlasti valmistab nii süüa kui peseb pesu, käib lapsega trennis ja ma ei pea end vigaseks tõmblema kõikide asjadega korraga. Pealegi usun, et esimesed paar nädalat on harjumatu, siis juba tekib rütm ja läheb ludinal edasi.
Teate, ma hakkan tegema sisuliselt seda sama, mida ma olen neli aastat kodus teinud – instat, feissbukki, ühte projekti vedama (mis tundub mulle nagu EBA, samasugune beebi, millest on vaja laps üles kasvatada). Mulle vähemalt praegu tundub küll see abosluutselt 101% minu asi ja väljakutsena piisavalt põnev ja parajalt aeganõudev.
Teate, ma ütlen ausalt. Ma teenin blogiga väga hästi, ma ei saa üldse kurta. Ma olin blogirahadest kõrvale pannud piisavalt, et terve suvi lulli lüüa ja praktiliselt tööd mitte teha. Aga stabiilsus koputab õlale.
Tahaks vahepeal seda, et arvele laekub summa x, maksan arved ära ja punkt. Mitte, et maksan siis kui raha on.
Ma olen proovinud teha seda varianti, et ajastan kõik arved ühele kuupäevale, kellel tuleb tähtaeg seitse, kellel kakskümmendseitse päeva. Aga olles elanud nii, et arvel on kogu aeg raha, on keeruline kui vahepeal üldse pole. Seega, annab tööle minek selle, et kuu alguses pole probleemigi kõik arved korraga ära maksta ja ikka tilgub jooksvalt juurde.
Blogi jääb alles, sest see on mu elu. Sessuhtes, et ma olen neli aastat panustanud sellesse mitte viis päeva nädalas vaid 24/7. Mulle on meie lugejad armsad, kellele ma ikka tahan hommikukohvi kõrvale midagi pakkuda. Kirjutamist ma kindlasti ei jäta, see on selge. See on ka asi, mida ma ütlesin töövestlusel.
Nad olid sellega päri. “See, mida sa õhtul kell kümme, või laupäeval teed, pole meie asi!” Ja kui töö ajal midagi ilmub, siis ma ilmselt olen selle öösel valmis kirjutanud ja hommikuseks ülelugemiseks jätnud või pannud ilmuma kindlaks kellaajaks :) Oma lugejaid ma ei jäta ja usun, et töö annab mulle ehk ka uusi põnevaid teemasid, väljakutseid ja võimalusi blogi sisu veelgi paremaks muuta.
Ma loodan isegi, et saan mõne loosimise teile teha, sest valdkond kuhu ma suundun, on väga laia tootevalikuga :)
Kusjuures, ma mõtlesin sellele, et nüüd oleks ju võimalus. Tekib see panga jaoks oluline punkt – igakuine kindel sissetulek.
Just kaks nädalat tagasi pakuti Uue Maailmas imelist kolmetoalist üürikorterit. Meist täpselt ümber nurga. Kolimine oleks paari tunni küsimus. Võta aga kast kaenlasse ja jaluta, edasi-tagasi ja tehtud.
Mõtlesime siis Meelisega, et okei, lähme vaatama. Selleks ajaks oli see muidugi juba läinud. Samma majja tuli kaks päeva hiljem uus kuulutus. Tahtsime ka seda vaatama minna. Noh, et ikkagi kolm tuba ja siis kõik muutused ühel ajal ja.. Jälle jäime ilma.
Ja täna hommikul ma mõtlesin, et.. naljakas, et inimesed meile seda ühte tuba ette heidavad, kui me siin praktiliselt ainult magamas käime. Pool suve trippisime ringi. Mul on mai kuust saadik radikad välja lülitatud, sest nii soe on. Kommunaalide arve on napp 25€ kuus olnud. Milleks ma peaks elama üldse suuremas, maksma mingeid ulmesummasid, selleks, et magada.
Ja kui mõelda järgnevale poolele aastale, siis on täpselt sama. Me ainult magame siin. Ongi nagu hotellituba, lihtsalt kõik asjad on olemas. Kui palju me siin kodus üldse oleme? Ärkame kell 7, et minna tööle-lasteaeda. Meelisel on ka töö. Õnneks vabama graafikuga kui kellast kella kuskil olek, saab palju kodukontorit kasutada, aga eelistab samamoodi tihti ka kohapeal käia. Hedon on lasteaias.
Me kohtume perega paariks tunniks päevas õhtusöögilaua taga. Kui sedagi. Tihti käime külas. Hedon trennis. Nädalavahetuseti on igasuguseid sünnipäevi ja üritusi juba praegu poolde oktoobrisse kirjas.
Magamiseks ei pea tõesti maksma 550€ üüri pluss 200€ kõrvalkuludeks (pean silmas kõiki neid elektreid, kommunaale, telefoni ja internetiarveid), kui saab maksta POOLE vähem :)
Meelis ütles ka, kui see teine korter teatas, et me veits hiljaks jälle oma sooviga jäime, et kamoon, 500€ on jumala normaalne pangamakse juba. Selle eest peaks nagu midagi saama. Ütlesin Meelisele, et tegelikult enne kui Hedon kooli läheb, pole meil kuskile vaja kolida. Seni pole tal vaja oma kirjutuslauda ja tuba ja meil megalt ruumi. Magamiseks piisab meile sellest armasast pesast küll, kuhu me seitse aastat tagasi maadusime. Ma ei tahagi siit ära minna, see on nii meie oma, nii kodune ja mõnus.
Ma saan aru, et kui ma teenin aastas rohkem kui 14 400€, siis ma pean valima mingi muu tulumaksuvaba miinimumi kui 500€ kuus. Ma mõtlesin siis endale süsteemi välja. Vaielge vastu, kui ma olen asjast valesti aru saanud.
Sel aastal ma nagunii üle 14 400€ kokku ei saa (eelnevate tuludega ja tulevastega), seega, kasutan järgnevad kuud 500€ tulumaksuvaba miinimumi. Saan siis nõks rohkem raha kätte.
Uuest aastast ei soovi ma üldse, et tulumaksuvaba miinimumi palgalt arvutataks, seega, saan kätte igakuiselt vähem, aga 2020 aasta veebruaris potsatab suurem summa tuludeklaratsiooni näol ikkagi arvele. On mul õigus? Oleks see loogiline käik? Siis ma ei pea iga kuu arvet pidama, kas sain puhkuseraha, lisatasu, preemiat, kuskilt mingit muud tasu vms. Maksan kogu kupatuse pealt maksud ära ja mis alles jääb, selle saan tuludekiga tagasi.
Kuidas teil on? Mis summa te olete valinud endale tulumaksuvabaks? On teil mingeid häid soovitusi, kuidas kiirelt ja valutult uuele töökohale sisse sulanduda :)
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…
