Tegus nädalavahetus Tartus

Meie metsik nädalavahetus Tartus on lõpuks läbi. Väga vähe mahtus sinna unetunde, see eest küllaga veini, mõnusat kokkamist ja supikeetmist, toredaid inimesi ja uusi põnevaid väljakutseid. Aga alustame algusest.

Reede hommikul pakkisin end kokku ja pärast Hedoni lasteaeda viimist jõudsin omadega bussijaama, kus ootas mind eriti mõnus Lux Expressi lounge. Uskumatu kui mugav võib üks buss olla. Me jõudsime kaks ja pool tundi hiljem Tartusse ja Sandra ütles, et ah, juba kohal? Selle bussiga võiks ju Moskvasse sõita! Tõesti. Ruumi oli nii palju, et mu jalad ei ulatunud isegi ees oleva istme alla nendele jalahoidjatele. Mõnus, et sain telefoni ja kaamera laadima panna, läpakas blogida ja.. ühesõnaga, kes sõitnud pole, soovitan soojalt. Tänud ka blogilugejatele, kes bussi rongi ees kiitsid!

Tartusse jõudes kirjutas mulle Katri-Helena, kes pakkus, et võib meid kuhu tahes transportida ja kuigi ilm oli mõnusalt päikseline ja oleksime võinud ka jalutada, siis viskas ta meid kahe minutiga kohvikusse PõhiLõuna, kus ka meie supiköök järgmisel päeval toimus. Päris äss oli kui “limu” juba ootas.

Kuigi me alguses mõtlesime, et teeme igasuguseid ettevalmistusi juba reedel supiköögi jaoks, siis selgus, et kuna olime arvestanud koguseid umbes 50 portsu jaoks, siis ei hakanud mässama. Jouni tegi viimaseid asju kohvikus ja kui oli aeg lahkuda, käisime Kaupmehes, ostsime õhtuks söögikraami. Tegime sinimerekarpe kookospiima ja rohke tšilliga. Loomulikult ei puudunud meil ka veini kõrvale juustud ja singid… Ma ei saa aru, mis meid sundis kella viieni hommikul veinitama ja lobisema. Ja kuigi plaan oli kell kaheksa ärgata, siis saime alles üheksast maast lahti ja siis läks natuke kiireks… samas supiköögi ettevalmistuste ja supikeetmisega saime me ideaalselt valmis.

Kui ma 14:10 kella vaatasin ja meil ühtki supisööjat polnud, olin natuke mures, kas keegi ei tulegi.. ja järgmisel hetkel oli saal täis. See oli lahe! Kaks tundi serveerisime supp supi järel.

Vaatasin, et Tom Kha põhi juba paistab, aga rahvas ei lahku veel kuskile… hakkasin uut suppi keetma. Kuna kana enam polnud, tegime lihtsalt taipärase püreesupi.

RETSEPT – taipärane püreesupp

sibul
porgand
bataat
šampinjonid
kookospiim
tai maitseained – ingver, galangal, sidrunhein, kaffirlaimi lehed (kusjuures neid saab väga hea hinnaga nori.ee poest, kust ma igaks juhuks lisa käisin ostmas)
ohtralt tšillit.

Pruunistasin sibula ja seened õliga poti põhjas, lisasin porgandi ja bataadi, maitseained ja vett. Panin keema kuniks porgand-bataat olid pehmed. Enne püreestamist eemaldasin maitseained, lisasin TomKha pasta (ei saa siin Eestis sellest kuivanud kraamist seda identset maitset kätte) ja kookospiima. Serveerisin tšillikastme ja seemnetega. Natuke rohelist ka :)

Õhtu lõpuks oli alles natuke seenepüreesuppi ja sedasama taipärast. Segasime need kokku, lisasime soola ja köögi toorjuustu ja sellest sai megahea uus supp, mis täna maha müüdi! :)

Eile olime terve päeva stuudios pildistamas. Esiteks on see Peopärlite koht nii meielik ehk suht samamoodi mitmeosaline, kus on stuudio osa ja siis selline “peopidamise” osa ja.. räigelt aksessuaare ja taustu ja kostüümilaenutus on teisel korrusel, laena mida tahad endale selga! Meile väga meeldis ja kindel on see, et me tuleme kindlasti tagasi!

Õhtul kui me megaväsinuna tagasi Ihastesse jõudsime… ma tundsin, kuidas mu vaim on valmis veini jooma ja hommikuni plaane pidama, siis keha lihtsalt ei tule järgi. Lihtsalt nii väss oli peal. Valasin “kodus” endale klaasi veini ja lugesin Eveliisi postitust meie supiköögi kohta ja… kui ma poleks nii väsinud olnud ja oleks joonud kaks klaasi veini rohkem, oleksin ma ilmselt nutta lahistanud. Ta kirjutas kuidagi nii tabavalt sellest. Ja ma tunnistasin Facebookis seda jagades, et see ongi see, miks ma teen parem asju, millega ma tulen nulli ja ei teeni megasummasid, aga hing on rahul :)

Üks asi, mida pärast supikööki tagasisidena sain ja olen alati ka Tallinnas saanud, et ma olin köögis ja mind nägi vähe. Teate, ma pean midagi üles tunnistama… mulle meeldibki nii. Et Meelis tervitab ja suhtleb teiega ja mina lehvitan köögist ja teen seda, mida ma hästi oskan. Ma oskan kirjutada ja kommentaaridele vastata, aga kui keegi läheneb mulle, “tsau, ma loen su blogi!” siis ma tundun ilmselt maailma kõige bitchimana, sest ma ei oska midagi öelda, vastata, küsida. Mulle väga meeldib inimestega suhelda, aga selleks, et suhtlemiseni jõuda, see osa mulle ei meeldi. Ma ei oska. Sorry, sõbrad! Tulge sööge suppi ja Meelis lahutab te meelt :) Ma proovin end parandada selles osas, aga… Ma eelistan köögis olla ja nö kaadri taga, rohkem kui seal ees.

Täna hommikul sõime ilmselt viimast korda Jouni juures suuretoa laua taga võileiba, jõime ilmselt üle terrassi vaadates viimast korda kohvi ja ma käisin isegi üleval korrusel (polnud seal vist kunagi aastate jooksul käinud), katsusin seda nagisevat käsipuud ja lõin paar korda trummikomplektile… ja tulime ära ja kuidagi kurb oli. Aga nagu ikka, iga lõpp on millegi uue algus. Nii ongi Jouni otsustanud maja maha müüa ja kohvikule lähemale kolida… Majaga saab tutvuda siin!

Ja ma tõmban selle pika posti otsad kokku, aga kindel on see, et tagasi me veel tuleme. Nii suppi tegema kui pildistama!

Kas käisid Tartus meie supiköögis? Mis meeldis? Mis oleks võinud parem olla? Kuhu me järgmiseks oma supiköögi peaks viima?