Traditsioonid lapsega – me loeme koos Kroonikat

Täna hommikul kui olin Hedonile vaarikate ja kreeka jogurtiga putru teinud, endale kohvi, ta laua taha tõstnud ja endale Kroonika avanud, pistis ta pröökama – kus tema ajakiri on. Tegin pilti ja sain aru, et selline vaatepilt on meil suht igal reedel.

Hakkasin siis mõtlema, et milliseid traditsioone meil veel on, et mida me alati teeme koos. Pühapäeva hommikuti on ta nagu viis kopikat kael õieli teleka ees või siis laua taga ja keerab kohe pead kui “Hommik Anuga” tunnusmuusika kõlab.

Aga rohkem meil vist selliseid koos tegemise asju polegi. Jah, me käime õues ja mänguväljakul ja poes ja jalutamas, aga pole sellist traditsiooni, et vot igal kolmapäeval lähme sinna. Välja arvatud muusikakool.

Ma mäletan, kui ma väike olin, siis me käisime vanaemaga praktiliselt iga laupäev külas tema õel. Kes elas koos oma tütrega ja kellel oli rämedalt ehteid. Ma võisin tundide viisi istuda ta magamistoas ja nendes suurtes karpides ehteid vahtida – edasi-tagas, kaela ja kaelast ära, sõrme ja sõrmest ära… Need olid tegelikult tavalised ja suht suvalised pärlikeed, aga lapsena olin wauuu, nagu oleks Gold Time’i sattunud :D

Ja siis hakkasin mõtlema, et huvitav, kas meil tekivad ka mingid sellised traditsioonid, et igal laupäeva hommikul on pannkoogid ja pärast kino või igal pühapäeval sõidame kuskile vms.

No näiteks, ma jälle mäletan, kuidas muidu tegid süüa ema ja vanaema, aga laupäeva hommikuti tegi isa. Eranditult iga kuradi laupäev olid makaronid. Ta kõigepealt keetis neid, siis praadis sibulat ja suitsuliha ja siis viskas makaronid ka pannile ja praadis neid ka. Mingil hetkel mul sai sellest suitsulihast kopp ette ja ta hakkas igakord mulle enne makarone eraldi tõstma.

Või näiteks hommikuti tegi üldjuhul võileiba mulle enne kooli isa. Üles ajas ka isa. Kui kaasa võtsin süüa, siis üldiselt ka tegi ja pakkis neid isa. Sest ta tegi endale ka hommikuti süüa ja võileivad kaasa.

Kui teile nüüd jääb siit mulje, et mul oli muster isa, siis kahjuks nii see polnud. Üsna tihti oli ta tsüklis ja meil polnudki midagi süüa… Oeh, läheb teemaks, millest ma rääkida ei taha.. kusjuures, käisin kunagi nõustaja juures ja ta ütles mulle, et sellepärast mulle vein meeldibki, et ma ei taha neist teemadest rääkida ega mõelda. Lihtsam on veini juua ja muudel teemadel pläkutada. Aga las ta täna jääb.

Ma kirjutasin siiski meie kiisupallist, mitte enda rämedast minevikust. Küll ma kunagi selleni ka jõuan. Minu jaoks pole vist aeg veel küps, et endagi jaoks neid asju lahti harutama hakata, veelvähem blogis.

Ohjah, kas teil on mingid väljakujunenud traditsioonid – ühised hommikusöögid, väljasõidud, saated – mida alati koos perega vaatate?

Mul on ainult üks kiiks – kui hommikud võivad olla kiired ja lõunad on nagunii perest eraldi, siis õhtusöök peab olema ühine. Olgu see siis kell viis, kuus või seitse, aga pere peab istuma koos laua taga. Õnneks on Meelis sama meelt ja meie õhtusöögid ongi koos. Ajastame selle umbes kuueks-seitsmeks, et siis veel Hedoniga nats trippida ja tuttu!