Turundaja, mis maksab sinu töötund?

Ma olen tegelikult ammu tahtnud sellest kirjutada, aga nüüd kui Mallu mõni aeg tagasi kirjutas, kuidas Perekoolis (JÄLLE!) räägitakse, et ta aint tasuta asju tahab ja suisa firmasid ähvadab (irw), siis tuli see teema mulle uuesti meelde.

Ma ei tea isegi kust alustada. Jah, blogijad saavad tasuta nodi… Aga blogijad on erinevad. Mõni võtabki vastu KÕIK mis pakutakse, aga on ka neid, kes kõigile järjepidevalt ei ütlevad, või selekteerivad väga hoolikalt, mida võtta.

Täna kirjutan ma endast. Mõni aeg tagasi jooksis siin kuskil kommentaaridest läbi, et kas ma olen loll, et ma blogiga ei teeni, et Mallu saab küll keskmise palga… Ma ütlen ausalt, et ma ei näe pointi teha kuus 10 reklaamartiklit. Esiteks – mu lugeja ei viitsiks neid lõpuks lugeda, rääkimata klikkimisest. Teiseks – väga paljud firmad on nõus andma tasuta asju, aga mitte raha. Kolmandaks – ma ei saa minna Maximasse ja öelda, “teate, tere, ma täna maksaks selles veekeedukannus”, mis mulle saadeti. Või, “ehk ma saan osta need lilled sõbrannale sünnipäevaks, aga annan vastu paar huulepulka”?

Saate mu poindist aru? Ma ei saa osta süüa või endale eluks vajalikke asju toodetes või asjades, mida firmad on nõus lademetes andma. Raha ei ole küll kõige olulisem, aga siiski, mul on vaja ühtteist ka osta. Ma ei saa ainult sponsortoodetest elada. Jah, ma olen vastu võtnud asju, mis tunduvad mulle vajalikud või mida ma ise tahaks proovida, aga lõpmatuseni oma elamist mingi kolaga täis tuupida ma ei näe pointi.

Ehk siis, turundajad, kes asju pakuvad… Mul ongi küsimus. Kelleks te üht suure lugejaskonnaga blogijat peate?

Näide1: Tere, sooviksime teiega koostööd teha, tundub, et teie lugeja on meie potensiaalne klient. Müüki tuli uus … (name it – tolmuimeja, külmutuskapp, pesumasin, mingi suur majapidamistoode!). Annaksime selle teile tasuta, kui meist kirjutate.

a) kui mul reaalselt ei ole vaja uut tolmuimejat, pesumasinat, külmutuskappi, makki, riidekappi vms, mida pakutakse, siis ma ütlengi viisakalt, et sorry, mul ei ole selle asjaga midagi teha. Selleks, et see asi niisama saada, et ära anda või seisma jätta, ma ei näe pointi oma aega kulutada teksti kirjutamisele, pildistamisele, promomisele. Milleks? Imelik oleks ka neid asju müüa!

b) kui mul on seda asja vaja, siis ma võtan selle vastu, aga tingimusel – et ma kirjutan siis, kui mulle sobib. Et mul ei ela keegi seljas – noh, kas on valmis, näita lugu, ma tahan üle lugeda ja redigeerida…

c) kui on selline so/so asi, et no võiks, aga ilmtingimata vaja ei ole, teatan ma et blogipostitused on tasulised – suurem osa pakkujaid ei vasta enam sellele kirjale

Näide2: Tere, sooviksime saata teile uue ripsmetuši/küünelaki/huulepulga, et seda oma blogis arvustaksite.

a) kuna ma meigin end vähe, on mul basic asjad olemas, kui see toode tundub mulle hea, siis ma ütlengi otse, et väga tore, aga saatke siis mulle juba kogu kombo – huulepulk, ripsmetušš, küünelakid, puudrid jne, et ma saaks teha ühe normaalse blogiposti mingitest toodetest

b) kui ma ütlen, et ei näe pointi ühte küünelakki promoda, mis maksab ala viis euri, siis ollakse imestunud. Aga kallis, turundaja, mu aeg ka maksab. Ei? Ma pean sellele kuskile pakiautomaati järgi minema, seda pildistama, küüsi lakkima, pildistama, arvustama, kirjutama, blogi kujundama ja… Juba ongi neli tundi läinud. Kas sina töötaksid 1€ tunnis?

c) kui ma ütlen, et reklaampostid on tasulised sellise asja puhul, teatavad nad tavaliselt, et rahalist eelarvet ei ole. Selge. Mina ei tee tasuta tööd :)

Ja nüüd me jõuamegi selleni, kas blogi on töö. Ajaliselt kindlasti. Ma oma tüübilt ei ole selline, et suva plirts-plärts mingi post üles. Ma tahan leida juurde sobivad pildid, ma tahan teksti mitu korda üle lugeda. Ma tahan, et kõik haakuks omavahel. Loomulikult, tuleb sisse neid emotsiooniposte ja ilmselt sellepärast need nii palju skandaali tekitavadki, et ma ei jäta seda hommikuni drafti seisma, vaid tahan kohe välja endast saada.

Aga ma olen proovinud seda mitte võtta kui tööd. Ma ei saagi lapse kõrvalt kaheksast viieni arvutis istuda ja blogi timmida. See postitus seisis mingi viis päeva mustandis, alles praegu sain mahti see lõpetada. See oleks muidugi ilgelt vahva, kui ma saaksin päevast päeva teha igapäevaseid postitusi ja sekka mingeid mõnusaid nö teadmistepostitusi, kust inimesed saaksidki reaalselt mingit kasu. Siiani on minu blogi kõige loetavamad postitused need, kust inimesed abi saavad:

Jah, kui ma saaksin selle eest palka, siis ma ilmselt teeksin neid rohkem. Praegu on 99% blogipostidest siiski tasustamata ja selleks, et iga teise või kolmanda postiga teenida, ma kardan, et mu lugeja kaoks ära. Ta ei viitsi ju tulla igal teisel päeval blogisse ja lugeda reklaami, siis võib Kroonikat lapata.

Mis mu pika jutu point oli – turundaja ise ei tee tasuta tööd, nad tahavad saada ilgelt kõrget palka, ise loevad ainult blogisid (hehe!), et võiks aru saada, et minu jaoks on ka blogi töö, see on minu aeg ja vaev, lapse kõrvalt. Ma tahan ka väärilist tasu :) Mitte, et ma nüüd ootaks hordide kaupa mingeid pakkumisi, et kirjuta meist, kirjuta meist, vaid üleüldiselt – tahaks ka palka saada, et ma promon ja pildistan ja kirjutan. Ja üks huulepulk või ripsmetušš, maksku ta kasvõi 100€, ei ole seda väärt.

Mis teie arvate? Kas viitsiksite tulla siia lugema, kui iga teine postitus oleks reklaampostitus? Kas klikiksite solidaarsusest ikka kõik lingid läbi, et näe, mu lemmikblogija saab ka siis ehk kopika tehtud töö eest? Ma arvan, et keskmine lugeja a) ei mõtlegi sellele, et see klikk võiks mulle raha sisse tuua või b) mõtleb, et nahhui, saab tasuta nagunii, ma ei kliki!

UPD: Meelis saatis just mulle lingi mingist “uuringust” (link!) Blogibaromeetri uuringule vastas pea pool Eesti blogijatest, millest võib järeldada, et blogimine võib olla põhisissetulekuks suurusjärgus neljakümnele kuni viiekümnele eestimaalasele. Mul tekib küsimus, kust need blogijad leiti, kes selles uuringus osalesid? Ma pole isegi kuskilt kuulnud midagi sellisest uuringust.