Issand jumal kui õnnelik ma olen, et mul on Meelis!!! Siin reisil olles taipasin ma, et kuigi inimene harjub kõigega, siis üksikemana oleks ma küll veits nigel.
Kuigi olgem ausad, kolmandaks päevaks olen ma juba üsna harjunud! Juba tean, et pean käru tassima koos tite ja asjadega kolmandale korrusele kui ta magab, sest süüa ju tahaks ja need on ka ainsad võimalused ise süüa.
Esimesel hommikul sain ma võtta kaks munaampsu, lõunal samuti paar amspu, sest Hedon keeldus ilusti istumast ja söömast ja üldsegi oli ta näoga – nahhui ma pean praegu sööma, mul pole kõht tühi!
Lapsele ei tee selgeks, et praegu on söögiaeg. Kodus sööme ju siis kui kõht on tühi. Kui nö söögiajal ei taha ja jaurab, tõstan ta põrandale, ta jookseb “oma tuppa” mängima. Mina saan süüa.
Siin ma ei saa teda maha tõsta, et mine vaata, mis toimub. Siin on ta kohe õues või treppidel vms.
Eile päeval ta magas kui lõuna oli, ma sain rahus süüa. Kohe nautida ja endale nikse näkse valmistada olemasolevast toidust!
Väljas kuskil käia samamoodi ei saa. Ala kohvitamas. Sest nad ei viitsi istuda ja pläkutada meiega. Nad tahavad ringi joosta.. Eile mõtlesin, et kui saaks talle gpsi peale panna, laseks kohe minna.. Kuhu siis härra jookseks? Ja mis juhtuks kui ta avastab, et ma polegi selja taga teda püüdmas. Kas ta mäletab teed tagasi või ei?
Täna hommikul mõtlesime randa minna. Seda, et see tasuline on, teadsin ma niigi. Aga maksta adru eest?
No ei näinud pointi, nii me tagasi basseini äärde tulimegi!
Kuna ma ajasin ta hommikul üles, siis tuli tal uni juba kella 11 ajal.. Nüüd ta siin kärus norskab, mina blogin ja ootan, et saaks lõunale minna. Kaua ta magab või kas ma süüa saan, ei tea!
See nö keskus on meist 5km kaugusel, mõtlesime sinna mingi päev kärutada, aga niiiii megapalav on juba hommikul ärgates, et eks ole näha, kas viitsime. Otseselt ju midagi vaja ei ole!
Kirjutamiseni! Ja ma olen jätkuvalt seisukohal, et kuigi ma olen juba olukorraga harjunud ja võtan siinset elu chillilt ja elu on lill, siis puhkusreis lapsega on reis, mitte puhkus!
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…
