Valimiste eel: tasuta lasteaiakoht, tugiisik või toit?

Ma kirjutasin ükspäev telefoni natuke oma mõtteid valimistest ja tegelikult olin ma selle juba unustanud, kuni täna hommikul kargas mulle mingi Kristen Michaeli video Facebookis ette, kus ta ütles, et tasuta lasteaiakohad tulevad TTV sulgemisest jne. Mõtlesin siis selle teksti telefonist välja otsida ja lõpuni kirjutada.

Ma olen alati valimas käinud ja olen valinud inimest, lubadustega on minu meelest valimistel samapalju pistmist kui koeral mesitaruga. Ehk et valmisloosungid on pigem “kes valjemini karjuda suudab” ehk mitte realistlikud ja mitte täitmiseks, vaid pildil olemiseks.

Mäletate veel seda “viiema rikkama riigi sekka” jah? Või “meie teeme teistmoodi” või “teeme ära!” Mis neist kõigest saanud on? Sittagi! Jah, okei, kui üldse nii võtta, siis valjult on karjunud Savisaar ja kuigi paljudele ta ei meeldi, siis tasuta ühistransport on. Kes täna kurdab? Mitte keegi! Kindlasti on neid asju veel. Ühistrasnspordi rajad tulevad ka meelde. Kõik algul kriiskasid, aga reaalselt jõuab täna bussiga Kesklinnast Mustamäele kiiremini kui autoga.

Okei, TTVst ma ei räägi. Olles seal ise töötanud, siis… Siis kui ma seal olin, no oli mõnede meelest mõttetu, okei. Minu jaoks polnud, see oli mu töö. Täna – mind ausalt öeldes ei koti, on ta või ei ole. Mõtlen pigem sellele, et suur hulk inimesi jääb tööta kui see kinni pannakse. Kurb. Aga okei, samas saan mõistusega aru, et midagi tarka sealt ilmselt ei tule. Olen ise vahel selle dr Vassiljevi terviseliinile peale sattunud, see on ju täielik komöödia!

Esimest korda elus tabasin ma end paar nädalat tagasi keset suve mõttelt, kui lugesin mingit artiklit, et sügisest saab lasteaias tasuta süüa. Küsimärgiga lugu, mis pani mõtlema, et esimest korda elus valin ma sel sügisel vist erakonda. Keskerakonda. Miks? Sest igaüks seisab nagunii nö enda eest. Ja kui ma lugesin, et nende valimislubaduste plaanis on “tasuta toit lasteaias”, siis see kõnetas mind.

Mitte, et ma ei jõuaks seda toiduraha maksta. Mitte, et mulle meeldiks Keskerakond. Mitte, et ma just väitsin, et ma ei usu valimislubadusi. Mitte, et ma just ütlesin, et valin inimest…

Mis kasu on sellest, kui ma annan hääle inimesele, kes mulle meeldib, saab pukki (kui hästi läheb, sest ma ei usu VEEL Keskerakonna kukkumisse) ja seal midagi teha ei oska? Mis kasu on sellest, kui ma annan oma hääle erakonnale, kellega minu vaated klapivad, kui nad võimule ei saa ja midagi ära ei tee. Ma parem annan oma hääle siis sellele, mis reaalselt mu elu muuta võiks – tasuta toit lasteaias. Mina säästan raha, laps saab söönuks, erakond oma hääled, mis ta nagunii ka ilma minuta kokku saaks – winwinwin.

Tasuta lasteaiakoht tähendaks seda, mis oli mõne aasta eest – kohti ei jaguks. Kõik paneks lapsed kirja, aga paljud ei viiks teda sinna või viiks korra kuus, mis tähendaks, et keegi kellel rohkem vaja, jääks ilma. Kohatasu maksmine motiveeriks ilmselt ka lapse kohale viima, mitte niisama nimekirjas tiksuma.

Tugiisik – see on samuti praegu päevakorras seoses lastega ja see on ka see punkt, millele Mallu oma postituses rõhus, et tema toetab seda. Olen nõus, et lapsel, kellel tugiisikust abi oleks, võiks seda teenust tasuta saada, sama moodi puudega 34aastane, 50aastane või vanaduspensionär, kes enam poodi minna ei jõua ja lapsi pole vms, saaks tugiisiku, kes aitaks kevadel aknaid pesta ja vajadusel poes käia ja kuuske ehtida jne.

Samas ei leia ma, et lapsevanem peaks saama tugiisikut kasutada selleks, et rahus WCs käia, poodi või peole minna. Siin tekib mu meelest see koht, et SA said lapse. Ja isegi kui maailm lööb peapeal kokku (kellel meil poleks löönud, eks?), pole tema selles süüdi. Sina tahad peole minna, organiseeri endale lapsehoidja. WCsse saad siis jälle normaalselt (privaatselt) minna kui laps piisavalt vana on ja ei tule ukse taha kraapima. That’s life ja kes ütles, et see kerge peab olema?

Ma saan aru, et erivajadusega laps pole valik ja siis sul ongi lisaabi vaja ja siis on sellise teenuse saamine ka vajalik. Ja siin ei peaks tugiisiku vajadus tulema enam sissetulekutest, vaid lähtuvalt lapsest – kui erivajadusega, siis olenemata mis määral (puudeaste) ja olenemata milline on vanemate sissetulek, eks?

Ma olen nõus igasuguste toetuste ja tugiprogrammidega, aga need peavad ikkagi loogilised ka olema. Käärid, käärid, käärid. Kuidas seda kõike mõõta! See on alati probleemiks!

Üleval toodud näide, et olenemata sissetulekust… miks siis see, kes saab 4000€ kuus ja suudaks seda ise maksta, peaks saama teenuse tasuta, kui seal kõrval on pere 800€se sissetulekuga ja vajaks seda rohkem, eks? Aga siin ongi minu jaoks laps laps. Mis vahet sel on, kui palju keegi teenib, kui erivajadusega, siis vajab tuge, eks?

Samas olen ma ka seda meelt, et üht last teisele eelistama ei peaks. Kui puudega laps saab tugiisiku, võiks seda saada ka terve laps – jälle käärid? No kui mõni laps vajab abi pissimisel või käimisel, mõni inimene aknapesul, siis äkki mõni terve laps vajab abi inglise keeles või matemaatikas, eks? Okei, siin ma teeks reegli, et see tugi on saadavalt tervele lapsele kuni koolis käimiseni vms. Täiskasvanuna pesku ikka ise aknaid, kuigi tema erivajadusega klassiõele võib see tugi alles jääda.

Ja lastetoetus võiks olla igale lapsele sama suur. See, kui suurpere saab lisatoetust on okei. Aga ma ka tegelikult ei saa aru, miks nö esimene ja teine laps saavad 50€ toetust ja kolmas 100€. Nad on lapsed samasugused ja oma vanemate tehtud ja üldiselt saavad lapsi ikkagi mõistusega inimesed, mitte ei motiveeri neid see raha.

Kõige lihtsam näide oleks see, et kui lapsevanem on otsustanud “lastetoetuse” kõrvale panna lapse fondi, siis ühel koguneb igakuiselt 50, teisel 100€. See ongi see nö ebaõigluse koht.

Aga noh, neil teemadel võiks ilmselt kuude viisi vaielda. Kas teie plaanite valima minna ja mille põhjal teie tavaliselt otsustate, kui häält annate?