Meelisel on sünnipäevadega mingi lapsepõlvetrauma ja ta ei taha neid kunagi pidada. Juba enne tähtsat päeva muutub nukraks ja ärritub, kui ma seda teemat puudutan. Ta ei taha näha neid ettevalmistusi, veelvähem nendes kaasa lüüa ja üleüldse on tema meelest ideaalne sünnipäev selline, kus ta oleks täiesti ihuüksinda – ja nii juba aastaid.
Alguses ma seda ei mõistnud, siis tänaseks olen aru saanud, et vahet pole, see on tema päev, tehku mis tahab. Sel aastal oli ta hilisõhtuni tööl ja ma ei oleks üldse imestanud, kui ta oleks tööpäeva lõppedes saatnud mulle smsi: „kuule, teen paar ületundi…“
Kuue aasta jooksul oleme Meelise sünnipäevasid tähistanud… ametlikult kaks korda. Üllatuspidusid on olnud samuti kaks. Või no kaks ja pool, paar aastat tagasi otsustas Meelis ise sõpru üllatada – kutsudes nad lihtsalt meile külla ja ütles alles hiljem, et tal sünnipäev, kui see kuidagi jutuks tuli.
Sel aastal oli mul poolteistkuud enne tema sünnipäeva plaan – räägin sõpradega kokku, et sõidame linnast välja, Meelisele ütleme, et lähme tähistame kahekesti nädalavahetusel ja võtame veel suvest viimast. Nii me plaanisimegi, juba oli koht broneeritud ja kõik sõbrad kambas…
Aga siis selgus, et Meelisel on just sel nädalavahetusel suvepäevad ja ma canceldasin kogu asja ära. Ja ma ei plaaninudki mingit pidu korraldada. Mõtlesin küll, et võiks, aga kuidagi see aeg jooksis käest ja Meelisel oli õhtuvahetus ja… Kuni pühapäeval, kui naabripoisid siin olid, ta neile ütles, noh, tulge siis teisipäeval siia, mind pole ju…
Ja siis ma mõtlesin, et salajas ta ikkagi tahab ja pooleteisepäevaga korraldasime talle siis peo!
Tegin kiirelt mõned söögid, panin külma kasti siidrit (kusjuures kõikide nende ettevalmistuste jaoks oli mul kaks tundi pärast tööd enne kui külalised saabusid) ja pidu võis alata. Ahjaa, eelmisel päeval küpsetasin kiirelt koogi, mille ma naabripoiste juurde peitu saatsin.
Kuna Meelis ise on paras kraage igasuguseid üllatusi tegema, siis Sandral oli kindel plaan – see toru, mis paberist pahna tulistab, tuleb kindlasti tuua. Ja need küünlad, mis kunagi ei kustu. Mõeldud-tehtud. Aga kõigest lähemalt juba videost.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…
