12 päeva puhkust ongi läbi, tere uus aasta!

Mul õnnestus jõulude ajal 12 päeva jutti vaba olla. Eilne oligi meil töölt ametlikult vaba ja kaks vahepealset päeva võtsin puhkusepäevadena, sest Hedon oli nagunii kodus ja tööasjad sain ette teha ja.. nii mõnus oli. Me läksime suht okeil ajal magama õhtuti, aga põõnasime terve perega kümneni hommikul.

Teate, see oli nii mõnus. Mul pole ammu nii mõnus kodus olla olnud kui nüüd see peaaegu kaks nädalat. Ei mingit kohustust kuskile minna, midagi teha. Lapsega toimetada. Kuusega möllata, kinke pakkida, süüa teha. Mõnus. Ausalt, lihtsalt mõnus.

Nüüd seevastu tuleb suurem andmine. Kolm intensiivset töönädalat, sest paarinädala jagu asju tuleb jälle ette teha, sest.. Tai, siit me tuleme :)

Aga uueks aastaks.. Kirsti Timmer kirjutas ja pani mind mõtlema.

Esiteks on meil see säästuaasta plaanis ja teiseks.. Kavatsen ma sel aastal elada endale. Mitte kellelegi teisele. Endale. Oma abikaasale. Oma lapsele. Meile. Ma ei kavatse laskuda diskussioonidesse mingitel teemadel, kus inimesed minuga ei nõustu. Ei peagi nõustuma. Ma tunnen lihtsalt, ma olen natuke sest blogivärgist väsinud, sest liiga palju mu energiat läheb siin põhjendamisele ja vaidlemisele, mis tegelikult kuskile ei vii. Võitle nagu tuuleveskitega.

Vahet pole, et ma mõtlesin ajahetkel x, ma teen nii ja ajahetkel y mõtlen, et ah, teen hoopis naa. Kas inimese arvamus ei või muutuda? Pean olema igas asjas paindumatu, kui kunagi nii ütlesin/tegin, siis nii peabki olema? Kas inimesed pole võimelised muutuma, arenema..?

Ei, ma ei räägi siin, et lubasin säästa ja nüüd, kaks kuud hiljem arvan, et see on lamp ja ikka ei säästa. Või et lubasin ühe perereisi aastas ja teen iga kuu ise tripi kuskile. Asi on lihtsalt selles, et ma ei pea kellelegi tõestama, et ma pole kaamel. Ma ei pea kellelegi tõestama, kas ma korjan raha või ei, kui palju ma aastas säästan jne.

Ja no see vana hea, ostke oma kodu. Ma ei saa aru, mis häda sellega on, et see oma neli seina olema peab. Ja kui ma julgen öelda, et ma ei taha suvalist nelja seina, vaid sellist, mis kestaks, mitte poleks lihtsalt natuke suurem, siis olen ma loll, elan pea pilvedes.. Noh, las ma siis elan, kelle asi.

Ma saan aru, et mõnus on käia kuskil blogis end paremana tundmas – aga mul küll on oma neli seina ja katus. Aga mul küll on võimalik säästa ja reisida. Aga ma küll kulutan rohkem raha. Aga ma küll saan vähesemaga hakkama.

Ma ei tea, see on blogi, meie perest, meie mõtetest, tunnetest, rõõmudest, muredest, ela kaasa või.. ära ela. Mul sessuhtes pole vahet, aga mis valu see on, igale jumalama asjale vastu vaielda ja targutada. On inimesi, kes elavad teistmoodi kui sina, ja siis? Kui me elaks kõik ühte moodi, sööks kõiki samu asju, ostaks samu riideid, reisiks kõik Türki, siis oleks ju natuke igav, te ei leia?

Ma pigem olengi võtnud seisukoha, et ma olen meelelahutus kellelegi. Rääkige kaasa, jumala eest, aga ma iga päevaga üha enam tunnen, et ma ei taha kommentaaridele vastata, sest iga kord läheb algne teema nii lappama, et selline pudru ja kapsad, et keegi ei taha süüa.

Ja asi pole selles, et keegi kommenteerib, et ma olen loll vōi paks, ma solvun ja nutan patja. Oo, ei, selliste kommentaaride peale ma ammu enam kulmugi ei liiguta, aga mind ajavad närvi need, kes loevad ja hakkavad mingist aiaaugust jahuma. Nagu sa loed, aga ei saa midagi aru ja kukud jahuma. Milleks? Saa lihtsalt aru, et me elame ehk teisiti kui sina ja elu läheb edasi :) pole vaja iga postituse all targutada.

Einoh, ma tean, et osad ongi sellised (Perekoolist lugesin), et keegi tuleb siia jahuma, Leen läheb närvi, linnuke kirjas.. nojah, eks peab selliseid ka olema, eks.

Või vana hea, ükskõik mida ma arvan teisiti kui sina, või sina, või sina.. siis ma olen kade. Mul on hapud viinamarjad. Paha tuju. Ma olen nii negatiivne. Ainult mina ja maailm. Mis siin blogis siis olema peaks peale meie maailma, meie tunnete, meie mõtete, meie…?

Lihtsalt ma täna küll tunnen, et ma ei viitsi. Ma ei viitsi jahuda, igal teemal, sada aastat. Ma tahaks rahus elada, blogida, kirjutada mida mina tunnen ja mitte sealjuures põhjendada, miks ma nii tunnen, miks ma nii kirjutasin. Tundsin ja panin kirja, mõtlesin ja ütlesin. Lihtsalt meie elu.

Aitäh neile, kes loevad ja meid lihtsa elu meelelahutusena võtavad :) Head uut aastat!