Eile käisin hapnikuteraapias. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et see oli üks kõige lihtsamaid “kohtumisi iseendaga”, mis mul pärast Vietnamit olnud on. Ma igatsen Vietnamisse tagasi, või õigemini seda tunnet, kus ma seal iseendaga olin. Siin töö-pere-jõulusaginas on seda väga keeruline hoida. Ja hapnikuteraapia tõi selle tunde korraks tagasi.

Tegelikkuses on hapnikuteraapia point see, et see suurendab hapniku hulka veres ja kudedes, aidates organismil kiiremini taastuda ning võidelda infektsioonide ja põletikega. Baroteraapiat kasutatakse sageli haavade paranemise kiirendamiseks. Mind kutsus sinna meie pikaaegne jälgija, kes hapnikuteraapiakeskust peab. Suures plaanis kui sa muidu hingad hapnikku, siis see läheb sulle kopsu, kui sa teed seda rõhu all, siis hapniku molekulid lendavad pisikesteks tükkideks ja trügivad heas mõttes su kehasse rakutasandil ja nii liigub see igale poole üle su keha ja kas hapnik saaks halb olla? Kindlasti mitte.

Ja see kogemus oli midagi megaägedat, esiteks ma teadlikult ei võtnud kaasa telefoni, kuigi see on lubatud ja võibolla aitab seal rõhu all sul vähem keskenduda mürale, mida masin teeb – noh, teate isegi, kui lennuk õhku tõuseb või maandub ja rõhk muutub, siis natuke aken võib nagiseda ja kõrvades imelik olla.

Ma sain tund aega lihtsalt olla, teadlikult vait, teadlikult lihtsalt välja hingata ja olla. See hetk, kus mitte keegi ei oota mult midagi ja mitte midagi ka ei pea tegema – ei pea vastama, ei pea olema asjalik. Lihtsalt oled. Sina ise. Vaikuses. Hingates.

Hapniku “laksu” all (ma ei oska seda teisiti nimetada) juhtus mul midagi väga tuttavat. Ma hakkasin väljahingamisega justkui kuhugi minema. Mitte ära kaduma, vaid hoopis kohale tulema. Ühel hetkel tundsin, et ma olen korraks täiesti endaga… nagu Vietnamis. Teate seda tunnet reisidel, kus sa lõpuks ei tee enam midagi, vaid lihtsalt oled? Sul on aega vaadata, kuulata, hingata, olla vaikuses, ilma et peaksid selle vaikuse kohe sisuga täitma. See oligi see.

Ja siis tuli mulle meelde see lubadus, mille ma andsin endale retriidi lõppedes: et ma hakkan teadlikult iga päev endale aega võtma. Mitte “kui jääb aega”, vaid päriselt. Taastumiseks ja puhkamiseks. Vahe on suur. Taastumine on see, kus ma laen ennast, tehes mitte midagi, lihtsalt olles, ilma eesmärgita. Teate neid puhkuseid küll, kus hommikust õhtuni on mingid tegevused ja trall ja pärast reisi tahaks sellest puhata – see ongi vahe, see pole taastumine, mida me tegelikult vajaks.

Mul on tunne, et meil kõigil on mingi sisemine pinge — isegi siis, kui kõik on hästi. Ja see pinge ei kao scrollides või ühest vaatamisväärsusest teise joostes. Tegelik kohalolu toidab. Vaikus toidab. Aeg iseendale toidab.

Sellest tekkiski mu 2026 plaan: üks reis kuus. Ja ma ei mõtle “teisele poole maakera”. Ma mõtlen take off’i iseendale. Vahel piisab täiesti sellest, kui sa vahetad keskkonda ja annad endale loa olla keegi, kes ei pea pidevalt funktsioneerima. Teadlikult mitte scrollida. Teadlikult kohal olla. Sest ma olen ausalt väsinud sellest, et elu läheb mööda nagu taustal jooksev video ja mina olen kogu aeg “kohe” kohal… aga tegelikult ei ole.

Ja seal, hapniku all, tuli mulle veel üks idee. Ma saan iga kuu mitu päringut, kus keegi pakub oma toodet või teenust “tasuta”, et ma teeksin sellest sisu. Ma olen siiani neist loobunud. Mitte üleolekust, vaid ma loobun viimasel ajal ka tasulistest koostöödest, sest ma ei taha enam oma elu tööd täis pressida. Ma tahan teadlikult teha vähem, et olla rohkem kohal. Ma tahan, et mu elu ei oleks üks lõputu tootmine.

Aga samal ajal… ma armastan jagada asju, mis päriselt toimivad. Neid kogemusi, mis toovad inimese tagasi iseenda juurde. Neid “uutmoodi” teraapiaid ja lähenemisi, kus energiad ja sagedused hakkavad sinu sees midagi nihutama – mitte mõistuse tasandil, vaid sügavamalt.

Seega ma tegingi otsuse: 2026. aastal teen ma iga kuu ühe tasuta koostöö, kui see on mõni uus ja äge teraapiavorm või kogemus, mida ma päriselt tahan oma jälgijatele jagada. Mitte lihtsalt “tule reklaami”, vaid “tule ja näita midagi, mis loob ruumi, toetab, ühendab ja aitab taastuda”.

See on minu viis hoida fookust õiges kohas: vähem müra, rohkem päris asju. Vähem kohustust, rohkem kohalolu. Vähem “peab”, rohkem “tunnen, et see on õige”.

Kui sa teed midagi teistmoodi, midagi, mis on päriselt kehale, närvisüsteemile, energiale, inimese sisemisele ruumile, siis kirjuta julgelt: info@marimell.eu. Pane kirja, mis see on, kellele see sobib ja miks see on eriline. Kui see mulle klikib, võtame plaani.

Ma tahan, et 2026 oleks aasta, kus ma ei ela ainult välja poole. Ma tahan olla rohkem enda sees. Rohkem päriselt kohal. Ja kui ma saan samal ajal jagada asju, mis aitavad ka teistel korraks hingata ja endaga kohtuda, siis see on täpselt see, mille nimel ma tahan teha vähem, aga tähendusrikkamalt.