Mähkige vähem kui te minuna ei ela!
Ärkasin hommikul ja leidsin postkastist ühe jälgija kirja: Näe, te inspireerite inimesi, saavad ka postitusi teha, aga vb räägib Brigittest: Minu 9 aastase igapäevase inimestega töö kogemus ütleb nii: Inimene võib käia mööda teraapiaid, retriite, kulutada aega ja raha enese leidmisele ja arvata, et ongi end leidnud ja nùùd on kõik hästi. Aga… Nagu me teame “aga” tühistab kõik eelpool öeldu. Kui sa lased kaaslasel end ikkagi alandada ja solvata, avalikult või koduseinte vahel, õigustad seda, leiad sadu vabandusi miks tal oli õigus seda teha… Ta ei mõelnud ju nii jne, jne. Siis pole sa mitte midagi oma elus muutnud ega parandanud. Sa pole halligi õppinud. Wannabe retriidid. Sa oled kulutanud aega ja raha tuulde. Sinus ei ole toimunud muutust. Sa ei väärtusta ega armasta tegelikult end. Vastasel juhul sinuga nii ei käitutaks, sest sa ei lubaks seda. Sellist enesepettust näen ma kahjuks palju. Oh neid vabandusi otsivaid naisi ja mehi. Kõik ikka tegelikult vaid ühel põhjusel: hirm üksinduse ees. Endaga päriselt omaette jäämise ees, sest siis peakski midagi päriselt muutma.
Mind isegi ei huvitanud, kes selle kirjutas, aga sain aru, et ilmselt mõtleb see keegi ikkagi mind, sest andsin eile Elu24le kommentaari, selle „kohutava Meelise väljaütlemise peale, mis sotsiaalmeedias kirgi kütab“. Esiteks, ma tõesti tarbin aina vähem (sotsiaal)meediat ja võibolla ei tea, kuidas see video TikTokis või kuskil Delfi veergudel oma elu elab, aga arvan, et suht välja imetud teema, eriti arvestades seda Õhtulehe klippi, mis on ju lihtsalt klikimagnet – üks lause pikast intervjuust, mis tegelikult ei anna edasi sisu.
Teiseks, ma tunnistan, 1,5 aastat tagasi polnud minus veel mingit muutust, siis võiski nii ilmselt mulle öelda (kuigi ta ei öelnud seda siis, vaid mõtles, välja ütles alles hiljem, mida ta toona tundis), aga erinevalt eelkirjutanust oli mul juba siis selge, et asi ei ole minus, vaid temas ja ma suunasin ta teraapiasse, et ta saaks endaga tegelema hakata ja leida üles need kohad, mis teda triggerdavad, et me saaksime edasi minna – ütlesingi, et annan sulle lahutuse, kui sa oled õnnelik. Ma teadsin juba siis, et kui ta on õnnelik, saab ta aru, et mina ei seisa tema teel ees, vaid tema kõrval.
Vastasingi Elu24le: Mõistan, et üksikud laused võivad kontekstist välja rebituna kõlada teravalt. Antud klipp on aga katkend pikemast intervjuust, kus räägime ausalt meie kriisi algusest ja sellest, kuidas Meelis teraapiasse minnes mõistis, et probleem ei olnud minus, vaid tema enda sisemistes protsessides. Just sellest hetkest algas meie mõlema jaoks enesesse vaatamine ja töö iseendaga, mis viis meid tänasesse palju tugevamasse ja teadlikumasse kohta suhtes. See lause ei olnud süüdistus, vaid aus kirjeldus inimese seisundist, kui ta on omadega ummikusse jooksnud ja veel ei mõista oma mustreid. Mind ei häiri 1,5 aasta tagused mõtted, mis sündisid kriisi keskelt, vastupidi, olen tänulik, et Meelis julges nendest rääkida ja nende taha vaadata. Nagu me intervjuus ka rõhutame, ei ole asi kunagi tegelikult teistes, vaid meie enda sisemises töös ja vastutuses.
Ma saan aru, et suur osa inimesi ei loe pealkirjast kaugemale, ei vaata selle klikimagneti klipi peale tervet videot kui see on tasuline ja ma ei saa seda pahaks panna. Nad ei loe mu blogi, nad ei tea kogu lugu ja seda veidram on see, kuidas võõrad inimesed teavad alati paremini, kuidas meil läheb, kuhu me oma teraapiates tegelikult arenenud oleme või kui wannabe retriitidel keegi käib, kui palju me raha raiskame ja kuidas me kuskile ei arene.
Ma arvan, et ma olen viimase aasta jooksul arenenud väga palju, ammu enam ei ole mul hirmu üksi olemise ees, aga tunnistan, mul oli see väga pikalt ja väga tugevalt. Täna pole see mingi probleem – see oligi ju see hetk, kui andsime lahutuse sisse, valmis olek minna edasi üksinda. Vietnami retriidil sain üksi olemise kätte täiesti teisel levelil ja see tunne meeldis mulle vist kõige rohkem tunnetest. Olla iseendaga ja muutuda. Just seepärast tegingi ma kindla plaani selleks aastaks, et vähemalt üks teraapia kuus.
Olen sel kuul käinud juba kahes ja ma tunnen, kuidas ma iga kord saan juurde uut hingamist, kõik muutub aina selgemaks. Ja kui keegi arvab, et ühest teraapiast piisab, et olla “valmis” või “asi on lahenduse saanud”, siis ei, me areneme kogu elu, me õpime ja saame kogemusi terve elu ja iga päev on midagi juurde õppida. Ma olin aastaid ühes kohas, jah, ma tegin erinevaid asju, aga tegelikult olin ma ca 10 aastat ühe kohapeal, ma inimesena ei arenenud mitte kuskile. Töö alaselt, sotsiaalmeediahalduses, ürituste korraldamises jne arenesin megalt, aga minu hing seisis paigal. Täna ma julgen öelda, et ta liigub helikiirusel ja mul pole muud kui olla tänulik iseendale, et valin iga päev aina rohkem end.
Panen siia lõppu ühe lingi – sealt leiab kõik mu läbi käidud terapeudid, ehk on kellelgi abi. Aga ma olen üsna kindel, et igaüks peab ise jõudma elus sellesse punkti, kus see konkreetne inimene või teraapia kõnetaks. See, mis sobib mulle ei pruugi sobida sulle ja meie teekonnad on erinevad. Võivad olla sarnased, aga oleme tulnud saama siia erinevaid kogemusi ja õppetunde.
8 Kommentaari
Sorry, aga no milleks jah hoida suhet koos nagu katkist vihmavarju tormi käes. Üks tahab juba lahutust, aga teine teeskleb, et kui piisavalt kõvasti punnitada, siis äkki muutub ajalugu, tunded ja inimene ise. Spoiler: ei muutu. Lahutus ei ole „äkki kunagi”, vaid lihtsalt viivitusega otsus. Aga ju siis on mugavam kannatada kahekesi kui ausalt tunnistada, et mäng on läbi. Inimesed püsivad koos mitte armastusest, vaid harjumusest, hirmust ja sellest kummalisest lootusest, et surnud hobune hakkab ise jooksma.
Saan su mõttest aru, aga see järeldus põhineb vaid väiksel tükil meie loost. See “punnitamine”, millest sa räägid, oli 2024. aasta septembris – kriisi kõige teravamas kohas. Kui sa loed mu blogipostitusi või raamatut sellest ajast või lähed kuulad Õhtulehe intervjuu algusest lõpuni (mitte üksikut klippi), siis näed, et see kriis ei olnud vihmavarju lappimine, vaid murdepunkt, kust algas päris töö iseendaga. Täna ei hoia me suhet koos hirmust ega lootusest, vaid oleme koos teadlikult.
Mõistan, et kõrvalt on lihtne teha kiireid järeldusi, aga kogu lugu on natuke pikem ja sügavam kui üks kommentaar või pealkiri.
Ma olen täiesti nõus sinuga. Sellest murdepunktist avaldus veel sügavam side ja ühendus te vahel, hoopis teine level ja paljud ei jõuagi sinna, kuna just nimelt nad lahutavad ja siis hakkavad uue inimesega otsast peale. Edu ja väga tublid olete!!
Seal intervjuus oli ju PALJU selliseid näiteid, mitte üks kontekstist välja rebitud lause?!
Ta nimetas sind kõõmaks, täiesti ebavajalik detail ja siis see kuidas oli vaja ekstra välja tuua, et ta on 12a VIHANUD sind?
Tee oma silmad lahti ja lõpeta selle kohutavalt ebameelsiva kõnepruugiga mehe õigustamine.
Teraapias ütlevad inimesed tihti asju, mida nad tegelikult ei mõtle — see on sageli kaitse, mitte päris tunne. See „12 aastat vihkamist” oligi just selline näide ja tõin selle intervjuus välja pigem naljaga, sest see ei vastanud tegelikkusele.
Ka see „kõõma” teema on meie omavaheline inside joke, millel pole väljaspoolt vaadates sama tähendust ega konteksti. Aga ma mõistan, et ilma seda teadmata võib see kõlada palju karmimalt.
Ja ausalt, ma hindan muret, aga võõrad ei pea minu elu eest ära elama. Kui ma abi vajan, oskan seda ise küsida. Olen suur tüdruk ja saan oma suhetega ise hakkama.
Ma mõtlen, et kas teraapia ei leevenda olukorda sageli vaid ajutiselt. Kui soov lahutada on juba tekkinud, siis minu jaoks on see märk, et midagi olulist on juba läbi. Väga paljud suhted püsivadki pikast harjumusest ja hirmust, mitte päris tahtest – ollakse koos, kuigi iseend on ammu ära kaotatud ja laiali minna ei julgeta, kuigi peaks. Sellisel juhul tundub „parandamine“ pigem edasilükkamisena kui lahendusena.
Väga tihti on lihtsam lahku minna kui hakata päriselt iseendaga tegelema. Lahkuminek lõpetab olukorra, aga ei lahenda mustreid, mis kipuvad järgmistes suhetes uuesti välja tulema.
Meie valisime teadlikult selle tee, et vaadata enda sisse ja tegeleda nende kohtadega, mis meid triggerdavad, mitte lihtsalt panna suhe kinni ja loota, et järgmine tuleb parem. Oleme tänaseks juba väga palju läbi töötanud — ja ausalt öeldes on veel sitaks minna. Aga see on päris töö, mitte ajutine plaastrite panemine.
Ma ei pea lahku minema sellepärast, et kellelegi võõrale tundub nii „õigem“. Ma olen Meelisega koos, sest ma tahan olla — mitte harjumusest ega hirmust. Ma armastan teda mehena, isana, kaaslasena, sõbrana ja äripartnerina.
Ja võib-olla väike peegeldus ka: tihti tundub „lahku minemine on ainus tervislik lahendus“ just siis loogiline, kui inimene ise pole kogenud, mida tähendab mustrite päriselt lahendamine, mitte nende eest põgenemine. Mõlemad teed on okeid — aga need ei ole sama asi.
Rõõm kuulda, et te otsite lahendusi ja pingutate ja ei ole läinud kergema vastupanu teed. Nii peabki. Katkisi asju ei pea kohe ära viskama, neid võib ka parandada. Olete heaks eeskujuks paljudele! Jumala õnnistusi!