Kui ma Hedoniga haiglas olin, siis lasin Instagramis endalt küsimusi küsida, aga ma ei jõudnud neile kõigile tookord vastata. Aku sai tühjaks ja uni tuli peale. Aga parandame vead :)
Ma saan käsi südamel öelda, et ei ole sellist koostööd olnud. Me võtame vastu koostöid, mida nagunii tarbime, mida ostaks ise, mida.. katsetame ja meeldib ja kirjutame. Kui ma tunnen, et see teema ei haaku minuga, ma ei võta seda vastu. Näiteks pakuti mulle hiljaaegu 20 kilo komme.. ütlesin, et me ei söö veebruarist saadik suhkrut, ma olen bloginud kuidas me jälgime suhkruid, kuidas teie võiksite ka sellele tähelepanu pöörata.. Hedonil on üks patupäev nädalas jne. Siis oleks veider, kui ma kirjutaks, et küll on hea, et saime hunniku komme, saame end lolliks süüa ja teile ka loosida. No ei olnud minu teema.
Ma ei tee koostöid, mis minu eetikapiirist (jep, mul on see täitsa olemas) üle lähevad – kui mul on Valio, siis ma ei promo teisi piimatööstuseid. Kui ma avastasin, et Andri Peedo kitsejuust on ülihea, siis ma ei võta isegi vastu pakkumist mõnelt teiselt kodumaiselt kitsejuustupakkujalt. See lihtsalt on minu jaoks ebaeetiline.
Ilmselt nendest, mis on kestnud marimelli blogi algusaegadest peale. Valio ja Dermosil on olnud meie kõige pikaajalisemad kaaslased ja ma tarbin tegelikult nende tooteid nii ehk naa. Tellin ise endale marimelli koodiga pidevalt Dermosilist köögiseepi ja duo puudrit ja.. Valio asju ostan poest nii ehk naa. Mulle ei maitse Farmi hapukoor või kodujuust. Ja Atleet on mu lemmikjuust olnud lapsepõlvest saadik…
Seda vist pole olnud, aga algusajal oli võib-olla see, et kui midagi pakuti, siis olid nõus poolmuidu tegema. Aga see ilmselt on kõikidel alustajatel nii, et tundub, ooomaigaad, mulle pakuti, vinge, teeme. Õnneks, ma pean ütlema, meie õnneks, pakuti meile ka alguses asju, mida oli vaja või mida hea meelega proovisime.
Isegi üks laenukoostöö (ma juba Instas vastasin seda), mida pakuti ja ma mõtlesin, et küsin hästi palju (küsisin 1800€ kuue postituse eest) ja kui nad pole nõus, siis pole, kui on, on meil Tai reisi raha koos.. Ja nad olid nõus. Aga ma ei kahetse seda kindlasti. See pigem andiski tõuke, küsida rohkem, väärtustada ennast, oma aega ja et töö tegemine oleks motiveeriv. Mul on desktopile kopeeritud üks mõte – töö eest peab küsima nii palju raha, et üks viiest ütleb, et see on liiga kallis ja hinda küsida peab olema natuke ebamugav. Ja ma ise mõtlen, et teen parem ühe loo kallimalt kui et teen kaks väiksema raha eest :)
Meil vist on vedanud. Või oleme me ise nii head sisuloojad, et meil pole mingeid märkimisväärseid erisusi tekkinud. Kõik, absoluutselt kõik postitused, mille all on #KOOSTÖÖ ehk kui tegemist on kellegi poolt tellitud ja makstud postitusega, siis see on kliendi poolt üle loetud ja kinnitatud.
Umbes kahel korral aastas palutakse mul postituses midagi märkimisväärselt muuta, mis korraks tekitab selle tunde, et pljäää, ma tean paremini kuidas kirjutada, ma ei taha ise kaduda sellest postitusest, ma ütlen, et ma ei tee seda. Lõpuks kirjutan ikka nii nagu tahan, aga selgitan sinna juurde miks nii parem on ja lõpp hea kõik hea, aga see vahepealne emotsioon võiks lihtsalt olemata olla.
Ehk siis suures plaanis – ei, mul pole kellelegi midagi ette heita. Praeguseks on meil suurem osa koostööpartnereid nagunii nö püsikad ehk siis me teeme pikemaajalisi plaane, loome koos meile mõlemale meeldiva sisu ja lood on ajastatud vahest mitu kuud ette juba. Mulle meeldib, et kui tuleb nö tellimus, ma teen selle kohe ära, mitte ei avasta kaks päeva enne, et ups, pidin ju selle postituse tegema.
Ma ei teagi, kas ma saan seda koostööks nimetada, aga eelmisel aastal kui Lartusi saatis mulle Villeroy & Bochi jõulunõusid, siis ma olin küll täiesti.. ma ei saa öelda šokis, aga ülevoolavalt õnnelik. Ma lihtsalt sain neilt kingituse, see polnud isegi koostöö ja nad lihtsalt saatsid paki, ma isegi ei teadnud, nad ei kirjutanud ette. Nad lugesidki blogist, et ma seda jõuluserviisi himustan, vaatasid ma ei tea kust mu andmed välja ja järgmine hetk tuli kuller. Mille peale ma tellisin kohe endale neli taldrikut juurde. Ise maksin.
Sama teema oli sel aastal. Nad küll saatsid mulle kutse sügisel Bochi kella viie teele, kus see Villeroy & Bochi üks pärijannadest oli Eestis uut kollektsiooni tutvustamas, aga ei mingit koostööd. Ja siis tuli põmm see pakk! Jälle. Ma olin jälle täiesti.. ma ei oska seda sõnadesse panna. Üliõnnelik. Ja kui ma seejärel nägin nende Instas reklaami veini- ja klaasikoolitusele, siis ma ostsin sinna kaks pääset ja viisin sõbranna sünna puhul välja. Ja õhtu lõpuks lahkusin 200€ vaesemana, sest.. oli ju vaja jõulude kollektsiooni täiendada, sest nad tegid meile sel õhtul mustareede hinnad.
Tead, ma tahaks öelda, et miski pole võimalik, aga päris nii need asjad ka ei käi, et tere, anna mulle toode, ma teen sulle reklaami.. Ma ei tea, see on nii vale lähenemine. Kui sa tuled välja mingi vinge ideega, siis ma absoluutselt ei välista, et sa võid koostöö sedasi saada. Aga.. hallates ise üheksa firma sotsiaalmeediakontosid, näen ma kahjuks väga palju kopi-peist kirju, mida saadetakse kõikidele. Mõnikord isegi muutmata kujul ehk üsna tavapärane on leida pottide-pannide postkastist kiri, et tahaks kohupiima.
No näiteks kinkis Kartim mulle kunagi läpaka. See oli totaalselt wau. Samamoodi suvel kui Von Baer selle reisikoti saatis, lihtsalt “aitäh koostöö eest”. Ja no see sama Villeroy & Bochi teema, millest juba kirjutasin. Küsisin Meeliselt: mingit highlighti küll meelde ei tule, autot pole keegi kinkinud. Kodu ka mitte. Okei, nali naljaks. Meil on ausaltöeldes iga pressipaki/kingituse üle hea meel, mis me saame ja mis üllatusena tulevad. Näiteks nüüd saatis Linea meile reisiks päikesekaitsekreeme.. Nii armas. Nad loevad ja vastavalt sellele nö käituvad. See on nii lahe.
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…