Meie pisike präänik alustas sellel nädalal oma kolmandat nädalat lasteaias käimist. Ja see on aeg on olnud pisut keeruline. Aga kõigest järgemööda. Üht ma ütlen – nii palju sõltub ikkagi õpetajatest, kas nad võtavad ta naerulsui vastu või kui näed teda juba silmi pööritamas, siis ei tahagi last sinna koormaks viia…

Enamasti viin siis mina teda lasteaeda, ehkki ka Leenu on vahepeal see pahalane, kes last tema arvates piinab. Loomulikult oli esimene nädal see kõige hullem. Nii meile kui talle. Aga samas oli see palju leebem ja rahulikum kui sügisene katsetamine.

Ma ikkagi sisimas veidike kartsin, et äkki on samasugune draama nagu sügisel, kui ta seal vene lasteaias käis. Õnneks mitte. Ma ise ka tundsin, et uues lasteaias on õpetajad kohe hoopis teistsugused ja rahulikuma meelega. Ehkki alguses rahustasid nad rohkem mind. Ma mäletan selgelt, kui Leenu teda sinna vene lasteaeda viis ja õpetaja Hedonit nähes silmi pööritas…

Alguses viisin ta umbes kella 9ks, et siis olid teised söönud ja aeg aktiviteetideks. Kui sa lapsele tegevuse annad, unustab ta oma mured. Vähemalt natukeseks. Eks ta esimesel nädalal ikka töinas kenasti, aga pausidega, ehk siis oli ka rahulikke hetki. Kuna neil on graafikus ka õues käimine siis läksingi talle alati siis järgi kui nad juba omadega õues olid.

Loomulikult ei võtnud ma teda kohesel ära, vaid olin temaga natukene aega koos seal mänguväljakul. Ei tohi ju jätta tunnet, et kohe kui mina tulen, siis lähme koju. Vähemalt olin olemas ja ta ei nutnud. Alles siis kui kogu rühm hakkas tuppa minema, läksime meie koju. Ja ta oli väsinud. Tuli koju, sõi ja kohe magama. Ise ronis voodisse ja kustus.

Vahepeale veel üks fun fact: tegin temast lasteaia hoovis video ja iga kord kui ta mu telefoni võtab, vaatab ta esmalt lasteaia videot ja teatab “ei taha!”. A mis vaatad sellest siis?

Teine harjutamise nädal hakkas aga jooksma nädal hiljem, sest härra jäi meil tõbiseks ja me otsustasime, et las siis olla kodus ja oleme kõik koos tõbised. Eelmisel nädalal oli siis niiöelda teine nädal. Ja siis muutsin ma juba seda režiimi. Nimelt ei läinud ma enam järgi siis kui kõik tuppa läksid, vaid alles pärast söömist.

Jõudsin alati varem kohale ja kuulasin seal uksetaga, et kuidas käitub ja mida teeb. No eks ta selline marakratt ikka ole. Kui palutakse kõikidel kenasti eemal istuda, siis vot meie oma sellest reeglist kinni ei pea ja teeb seda mida tema soovib. Loomulikult teda piiratakse ja keelatakse ning oi-oi-oi, mis draama siis tuleb. Aga see kõik on normaalne.

Kokkuvõtvalt läks see nädal isegi paremini kui esimene – ka minu end jaoks. Teadsin, et ta on heades kätes ja ka Hedon ise oli tubli. Mis mind niiöelda rahustas on tegelikult see, et isegi kui tal on nutt ja kurb, siis ta ei pidavat kuhugi eemale üksindusse põgenema vaid ikka on teistega koos, lihtsalt natuke nukrutseb.

Eelmises lasteias oli ta täiesti omaette tõmbunud ning keeldus kõigest. Isegi toidust, kuigi ta ei olnud ka kodus söönud. Viimane piisk minu jaoks oligi tegelikult see, kui ma nägin kuidas see eelmine lasteaia õpetaja talle vägisi toitu suhu üritas toppida. Aga kuna see ei õnnestunud, siis oli see naine ikka endast väga väljas. Ja siis ma mõtlesingi, et no miks ma piinan nii Hedonit kui neid õpetajaid. Lihtsam on mul laps koju jätta.

Mõnel hommikul viisin teda ka pisut varem kohale, et ta saaks ka koos teiste lastega süüa. Aga kuna ta ei ole meil selline hommikusööja, siis keeldus ta ka seal söömast. Ei taha, pole vaja. Keegi ei sunni. Veider pidi olema see, et ükspäev ta ei tahtnud vist lõunat süüa või mingi draama tal oli. Aga ometigi läks ja pani omale põlle ette ja istus lauda, ise samal ajal nuttis. Aga see tuli vist sellest, et ma olin talle paar päeva varem järele läinud söömise ajal. Kohe kui ta uksekella kuulis, teadis, et saab minema ja seepärast ei söönudki, ootas uksekella. Hiljem hiilisin muudmoodi sisse ja istusin vaikselt garderoobis kuni ta söönud oli.

Ja kui ma teda lasteaeda viin, siis see on ka alati omaette ooper. Autos ütleb, et ei taha, ei taha, aga samas kui ma sõidan, siis juhatab mulle teed ja ütleb kuhu keerata. No ta lihtsalt näitab näpuga ja ütleb “sinna.” Ja kui ma lasteaia ette auto pargin, siis lööb kisa lahti. Samas peab just tema värava lahti tegema. Siis karjub natukene veel, seni kuni oleme ukse taga ja peame seda kella laskma. Sellel hetkel on ta vait ja vajutab nuppu ning ütleb ka vaikselt „tere“. Seni on jälle vaikus kuni meie garderoobi jõuame. Siis tuleb emme meelde ja nii ta siis nutab ja ainus mida ta ütleb on “emme, emme, emme..”

Täna hommikul viisime Leenuga koos, siis tal polnud emmet karjuda. Küsib aga musi-kalli läbi virina ja sirutab jalad ette, et palun mulle sandaalid nüüd jalga panna. Küsib veel musi-kalli ja läheb teeb ise rühma ukse lahti, ise töinab natuke, kobib sisse, tõmbab ukse kinni ja on vait. Ta vist teeb rohkem meile seda draamat. Rühmas on kohe oma klemm ja ei mingit kisa.

Nüüd hakkas siis kolmas nädal jooksma ja eile oli esimene päev, kui ta seal ka lõunaunne jäi ja ma alles kella nelja ajal järgi läksin. Õpetaja sõnul läks asi vägagi ladusalt, arvestades et tegemist oli esimese korraga. Ja maganud oli ta ka kenasti ja seda lausa nii kenasti, et teda tuli äratada, kuna hakkas juba söögiaeg.

Siis kui järgi läksin, küsisin, et kas oli tore. Vastas, et jaaa. Ja kui küsisin, et kas homme tuleme jälle, ütles samuti jaa. Mis oli selles mõttes revolutsiooniline vastus, sest alati on ta öelnud, et oli tore, aga tagasi ei taha minna. Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kui Leenu sama asja kodus küsis, siis tagasimineku kohta vastas ta ikkagi eitavalt. Samas mingil hetkel jälle ütles jaa õhtul ja no hommikul on tavaline, et ta minna ei taha. Kuigi täna hommikul ei võidelnud ta väga vastu, et riidesse panna ja „õue minna“.

Ja juba sai ta lasteaias ka oma esimese diplomi. Südamenädala raames oli neil lasteaia jooks. Ja smuutipäev ja.. Mu meelest jumala lahe. Suuremate rühmade lapsed said uksest sisse kui ütlesid ühe smuuti komponendi :)

Ja mina sain miski magusa batoonikese. Noh, et tubli isa olen olnud ja last jooksma õpetanud. Tasub käia seal lasteaias ma ütlen.

Vahva fakt on ka see, et minagi olen omale paar sõpra juurde saanud. Tegelikult sain juba esimesel päeval, kui ma mingi pool tunnikest seal rühmas istusin. Nimelt olin ma koheselt päris mitme poisi piiramisrõngas, kes kõik mulle autosid ja erinevaid mänguasju tõid. Ja isegi nädal hiljem, kui ma õues olin, siis need lapsed tulid jooksuga minu juurde ja kas siis kallistasid või niisama tõid midagi ja kutsusid mängima.

Vot siis selliseid seiklused meie lasteaia harjutamisega. Aga minu süda on rohkem rahul kui selle eelmise lasteaiaga ja ma ka muretsen kõvasti vähem, et kuidas tal seal on ka kas ta saab hakkama, ja kui väga ta nutab. Ütleme nii, et asi ei ole ideaalne, aga me oleme tõusuteel ja see seis ei ole üldse lootusetu.

Või mis teie arvate? Kas võib veel tagasilööke tulla ja sajandi draamat?