Time management ehk milleks meile assistent?
Kas kuidagi nii ei saaks, et esmaspäeval tegelen blogiga, teisipäeval blogiauhindadega, kolmapäeval päris tööga, neljapäeval projektiga X, reedel projektiga Z, laupäeval-pühapäeval olen perega? Aga kuhu ma siis mahutan veel projektid A, B ja C. Ja lisaks veel D, G, F ja H? Ohjah, vahepeal läheb juhe ikka veits kokku kui 25 asjaga korraga tegeleda.
Ma ei pea vist mainima, et igal hommikul tehtud kohvi avastan ma lõunast poole tassi pealt ja jahtununa.
Teate seda tunnet, et hakkate midagi tegema, näiteks blogima, samal ajal näed silmanurgast, et sulle on meil tulnud, avad selle, see puudutab hoopis projekti M, siis vastad, meenub veel midagi, mis seoses sellega vaja teha oli, teed seda… Vahepeal saabub meil teise postkasti, kus on juttu projektist G, vastad, meenub midagi sellega seoses, teed seda… Tuled tagasi blogima. Siis küsib sõbranna midagi, siis tuleb meelde, et appi, seda teist sõbrannat pole sada aastat näinud, kirjutad talle, kuidas läheb, saaks kokku… Avastad, et järgneva kaheksa päeva jooksul pole sul tundigi vaba aega planeeritud. Kirjutad ta kuskile vahele ja mõtled, et teed täna natuke rohkem tööd, et homme saaks selle lõuna näpistada.
Tegeled projektidega A, B, C, H, kui meenub, et pekki, D projektil on vaja üks kiri välja saata. Teed selle kirja, saadad välja. Samal ajal on kolmes erinevas postkastis kirjad – kõik puudutavad erinevaid asju.. Siis kirjutab TV3, vastad talle, küsid vahepeal IT kutilt infot, vastad mingile meilile, siis meenub, et Meelis palus, et ma teeksin talle faili, kuhu pildistamised kokku panna… Meenub, et ahjaa, Meelis tahtis ju Tartus pildistamispäeva teha, võtad kalendri, vaatad, kuhu seda mahutada annaks.
Siis helistab kuller, kes tahab mingi paki tuua. Ütled, et tuled viie mintsa pärast õue, sest alt uks on kinni. Tuled tagasi blogima, avastad, et keegi on 18 kommentaari jätnud, loed ja vastad, loed… jälle heliseb telefon, meenub, et ahjaa, kuller oli ju tulemas…
Ja nii päevast päeva! Nädalast nädalasse. Ja te imestate, et mul on assistenti vaja?
Asi ei ole selles, et te hakkasite siit blogist leidma assistendi tekste, mida me esitleks kui meie omi või lugema kuskil kommentaare, millele meie ei vasta. See jääb kõik mulle. Kommentaarid võivad läbilaskmist oodata või kaks päeva, aga ma loen nad kõik ise läbi ja vastan neile isiklikult või teeb seda Meelis.
Mida teeb siis meie assistent, väike M?
No oletame, et ma tahan minna reisile, siis ma ütlen talle – näed, mul on tuhat eurot, tahame perega reisile, sebi – see, kas ta kirjutab selleks kaheksakümmend kirja ja saadab need igasse võimalikku reisifirmasse ja proovib saada meile koostöödiili – marimell maksab tonni, teie makse reklaami eest ülejäänud reis või ta suudabki sebida kuskilt meile tonniga selle reisi – see on tema asi. See ei puutu minusse, aga see kahandab minu igat päeva vähemalt paari tunni võrra. Ei ole otsimist, sebimist, kirjade koostamist, vastamist, arutamist, mulle tuleb lihtsalt see valik lauale, take it or leave it.
Või oletame, et ma tahaksin täiega uut tolmuimejat – no milleks osta eks, kindlasti on mõni firma, kes tahaks koostööd teha, aga mina ei tea, kes see on. Firma ei tea, et mina tolmuimejat otsin. Aga assistent saab otsida firmad välja, kes tolmuimejatega tegelevad ja pakkuda välja koostöö, nagu mina muidu teeksin, aga mul on ka muuga tegeleda, eks. Ma lähen alates ülehomsest päevatööle. Saate aru, see võtab mu päevast, õnneks mitte kaheksa töötundi, aga igapäevaselt siiski suure osa minu päevast.
Või kui ma tahaksin leida asju marimelli jõulupakki, mida ma igal aastal olen oma lugejatele teinud – siis selleks ongi assistent, kes uurib maad, kes tahaks koostööd teha ja oma toote sinna karpi panna…
Te võite ju arvata, mida see üks meili saatmine aega võtab.. Aga.. Kui ma pean saatma 15 meili, et saada üks toode ja kui ma tahan, et karbis oleks 10 toodet, teeb see 150 kirja.. Mis siiski on arvestatav aeg.
Kui palju saab assistent palka?
Teate, ma ei saa teile kahjuks öelda, et ta palk on 1000€ miinus maksud, või 30% meie teenitud tulust või 1/3 meie sissetulekust, sest meil pole temaga sõlmitud töölepingut ja me pole kokkuleppinud mingites kindlates tasudes. Ta ütleski, “ma tahan, et meil oleks fun, raha pole oluline”. Me pole mingid orjapidajad, aga samas ei leia ma, et see peaks ka mingi avalik info olema, palju ma enda abistamise eest maksan.
Tegelikult ma saan aru, et paljude jaoks on blogimine nagu mingi suvaline asi.. aa, oled blogija, nojah, siis küll.. Teed kaks pilti ja saad ainult tasuta asju. Nojah, kerge on nii mõelda, samas nii lihtne pole ükski asi. Ja kui sa tahad sellega ära elada, või vähemalt teenida arvestatava summa, et näiteks perega reisile minna, siis tuleb ühtteist selleks ka teha, asjad ei kuku niisama kaela, täpselt nii nagu taevast ei saja iialgi pussnuge, ei kuku sulle sülle suvaliselt mingi kotitäis kreemi, kast krõpsu või niisama ei veere su hoovile tünnisaun või sushikoolitus või.. Saate aru jah, niisama ei juhtu naljalt midagi. Midagi peab ikkagi selleks tegema.
Nüüd ma loodangi, et seoses assistendi palkamisega, saan ma kasvõi kaks projekti tema õlule veeretada, et mul oleks paar asja vähem tegeleda. Selleks, et ära elada nii nagu meie elada tahame – mitte kellast kellani kuskil kontoris passida, reisida, elu nautida ja ühel päeval kauges tulevikus oma kodu (maja) omada, selleks peab sitaks tegema. Millegipärast on paljudel mulje, et kui ma olen kodus ja töötu, siis ma ei tee mitte midagi. Et lihtsalt passin 24/7 lakke. Ma teen rohkem kui nii mõnigi, kes ilmselt palgatööl käib, aga see ei paista nii välja, sest ma pole 8-17ni kuskil laua taga ja ei tee kohvikruusiga tšekkinni “tänane tööpäev on awsome”.
Ühesõnaga. Kõike saab. Omal ajal. Siis kui on õige aeg ja koht. Seniks aga rabeleme vere ninast välja ja kui ma ütlen, et ma tahan puhata, siis see tähendabki, et mul on vaja puhata, mitte, et ma olen nii laisk, et palkan isegi assistendi, et mitte midagi tegemise kõrval veel vähem midagi teha. Üleüldse on tunne, nagu kõik teaks täpselt mida ma teen. Nagu ma Postimehe Naistejuttudes ütlesin, keskmine blogilugeja ei tea ju tegelikult kübetki, mis ma tegelikult päevad läbi teen :)
13 Kommentaari
Sa ei saa rääkida assistendi palkamisest, kui sul pole inimesega töölepingut ja kindlat palkagi maksta :D
No mis me siis tegime? Võtsime kampa? Perekonda? Mida iganes, point jääb samaks.
Kodus “istumise” ja ametlikult töötu olemise mõistmine on tõesti inimeste puhul kummaline. Olin ka paar aastat tagasi ilma tööta, tuttavad lausa küsisid et kuskohast ma autole bensiiniraha saan. Pidev nuhkimine ja küsimine, et issand mida sa päevad läbi teed. Hetkel mul mitu sõbrannat kodused, kes kasvatab last, kellel rahakas mees. Mõnikord ei näe kuu aega jutti, lihtsalt pole aega. Täiskasvanud inimestel ongi omad elud ja tegemised, tundub et seda on tõesti nii raske mõista. Ja siis ikka tuleb kolmas sõbranna ja uurib et kas toda oled näinud, huvitav mis ta teeb koguaeg, mina küll läheks kodus istudes lolliks…
Teile ausalt edu tegemistes, olge tugevad selle pasarahe all mis koguaeg teie suunas tuleb :D
Ma mingit erilist pasarahet kusagil ei näe, lihtsalt lõbus vaadata, kuidas inimesed ei suuda oma elu ära händlida. Kõik see kirjeldus, mis siin päevast on – see on puhas organiseerimatus. Võtaks endale pähe ja planeeriks päeva ette, siis poleks sellist jura ka. Vaevalt see assistent siin midagi lahendab.
Kui mul on 25 erinevat asja, siis ei ole asi organiseerimatuses, ma ei saa ju tegeleda tund ühe, tund teise, tund kolmanda asjaga ja teise ja kolmanda tunni ajal esimesega mitte :) Jah, ma võiks tegeleda nö ühe asjaga korraga, aga ikkagi oleks neid asju palju, millega tegeleda. Aga ma ei kurda, raha tuleb :D
No üldiselt tööinimestel ongi 25 erinevat asja millega tegeleda. Ma räägin siin nüüd inimestest, kes töötavad nt kontoris. Ja saavad tegeleda tund ühe, tund teise, tund kolmanda asjaga. Kõik ongi organiseerimise küsimus. :)
Selge, ju ma siis olen megasitt orgunnija
Minu küsimus on, kas sa suudad usaldada inimest oma projektide kallal, äkki ikka tekib kahtlus, et äkki pole nii hea diil, äkki oleksid ise parema diili leidnud jne, kõik põhineb usaldusel sel juhul, ise arvan, et sa tundud pigem selline kontrolliv persoon, et tahad ise otsustada, ise vaadata, ise organiseerida, et ei tea, mis sellest assistendi teemast välja kujuneb, igaljuhul edu.
Ma annan talle asju, mida usaldan talle anda :) Lihtne :)
Tegelikult Sa ei peaks yldse 6igustama end, seda on vist varem ka Sulle öeldud. Aga saan aru Sinust, olen ise samasugune… Kui keegi on andekas ja tubli, siis leidub alati kadetsejaid, kelle väiksesse hinge see ei mahu, et keegi suudab, oskab, tahab ja teeb. Mulle ei ole hetkekski Sinu blogi p6hjal muljet jäänud, et te Meelisega laiskleksite kodus. Vastupidi, koguaeg yks projekt teise järel, imestan, et kust see energia v6etakse. Sul on siht silme ees ja jätka vaid, sellise tegutsemistahtega j6uad/j6uate kaugele.
Võrreldes päris projektijuhtidega on su päevarutiin ikka väga lebo. Ma ise olen tavaline kontoritöötaja, kaugel projektijuhtide koormusest, aga siiski on mu päev sama nagu sul. Jah, ongi täiesti normaalne ja eeldatav, et tegeled ühe asjaga, aga siis tuleb vahele meil teise teemaga ja vastad sellele ja nii ongi tunnist tundi, päevast päeva. :D Need projektijuhtid, keda ma tunnen tööalaselt, on sellega võrreldes 10x hullema koormusega. Ilmselt sul ei ole võrdlusmomenti, kui raskeks või kergeks oma blogitööd pidada, sest oled varem töötanud ainult nn lihttöödel, kus on muidugi ainult liigutamise vaev ja ei mingit vajadust ise ennast organiseerida.
Ehm.. Sa jah, tead ju täpselt, mis ma teinud olen :)
Sellist andmist pole enne olnud jah, aga seda ilmselt seetõttu, et töö on olnud teistsugune, lihttööks ma seda ka ei lahterdaks ;)
a kui sul on sadaüks asja teha, kuda sa siis üldse need ühel päeval hetkel ära teed, kui toimetada on juba raske üksi, seda jah et abiline.
vaat, et siis teistpidi haigeks ei rüga end terviselt ja mõtetelt. a noh eks selleks puhkust olegi vaja.
puhkav” töömaan :P:)
edu.