Ehk siis Meelis kirjutab. Mõnda aega tagasi sain ma katsetamiseks Samsungi telefoni. Kui naabripoiss seda kuulis, ütles, et noooo, uus telefon nõuab ka uut autot. Challange accepted, mõtlesin mina ja hakkasin uurima, kas uut Jeepi ka proovida saaks. Saingi.

Nagu ma ka varem olen siin blogis öelnud, minust ei saa autotestijat, kes kirjutab, kui kiirelt see nullist sajani läheb või kas tagavedu on parem kui esivedu või kas hobujõud vastab lubatule. Ma kirjeldan autosid kui tavakasutaja, nagu suurem osa reaalseid autoostjaid.

Jah, minu jaoks on oluline disain, mugavus ja lisavidinad. Jah, ma panen sellele rohkem rõhku kui.. ma ei teagi… hobujõule. Tunnistan ausalt, et ma ei ole mingi meeletu autoteadur. Ma ei käigi kuskil kilkamas, et tean autodest kõike. Kui inimene läheb salongi autot valima, siis ta istub ka autosse sisse, proovib kuidas nupud töötavad, mis menüü on, kust saab auto soojemaks ja jahedamaks kruttida ning millised on vahvad lisavidinad, mitte ei lähe auto alla kruve tšekkama ja piduritrossi mudima.

Auto on minu jaoks tarbeese, mitte mingi enesenäitamise vahend. Seega pole ma kunagi ka mingi maasturiusku või suuremate autode fänn olnud. Aga eks vanusega muutub ka mõttelaad. Ma ei ole mingi maasturi vihkaja, aga lihtsalt minu suurimaks mureks nende autodega on parkimine. Ehk siis kui sul on suurem auto, on vaja ka laiemat parkimiskohta. Ja kuna mul on laps, siis peab ühele poole jääma kindlasti rohkem ruumi, et laps mugavalt sisse-välja tõsta.

Aga no katsu sa meie kaubanduskeskustes sellist parkimiskohta leida. Ikka leidub mingi idikas, kes pargib sulle no nii külje alla kui vähegi võimalik. Olgu sul siis maastur või tavaline sõiduauto, tagasi autosse saad ainult läbi pagasniku. Seega, nüüd ma enam ei imesta, miks osad maasturi omanikud pargivad oma autosid täiesti X kohtadesse. Nüüd on sellele minu silmis loogiline seletus olemas. Kas see on eetiline, kuidas nad pargivad või mitte, see on igaühe enda otsustada.

Aga täpselt nii nagu uueneved telefonid, siis uueneb ka tehnika auto sees. Ajaga peab ju kaasas käima, või siis sellest lausa ees olema. Asjad, mis vanasti tundusid täiesti innovaatilised ja uskumatud on nüüd juba niiöelda standardiks. Näiteks vihmasensoriga kojamehed. No ei ole mina veel kohanud uusi autosid, millel neid pole. Täiesti elementaarne asi.

Kuna ma aga just väga tihti autosid ei testi, siis puutusin esmakordselt kokku rääkiva autoga. Ehk siis jah, Jeep Compassi sees on Siri. iPhone kasutajad teavad, kes on Siri. Ehk siis kui ma ei viitsi salongis nuppe ja ekraani näppida, eriti sõidu ajal, siis annan käskluse sellele tädile minu autos ja tema teeb asja ära. Rõhutan, tädi vestleb sinuga inglise keeles.

Huvitav fakt ka, hommikuti meil need vestlused just hästi ei sujunud. Kui su hääl on pisut kähe ehk siis sa pole “üles ärganud”, siis on see vestlus üsna ühtemoodi. “Switch radio to USB.” Siri:” I did not catch that. Could you be more clear with that.” No mitu korda proovisin. Muutsin ka oma sõnastust, aga ikka ei saanud aru. Lõpuks kui ma niiöelda hääle puhtaks köhatasin, alles siis saime dialoogi pidama hakata. Seega, kui sul on hääl ära, ära proovigi autoga rääkida, vaid kruvi heaga nuppe.

Minu jaoks veel täiesti uus ja lahe asi, eriti talve saabudes on kaugkäivitus. Ehk siis mina tiksun toas ja lõpetan veel oma kohvi ning mõtlen, et paneks auto sooja. Haaran puldi, vajutan vastavale nupule ja auto läheb akna taga ilusti ise käima. PS! Lukust lahti ta ei lähe. Väga mugav asi, ei pea oma pead mingi eelsoojendusega vaevama. Saad selle standardvarustuses kaasa.

Ekraan oli nagu ekraan ikka. Puutetundlik. Taaskord asi, mis vanasti oli täiesti vau-efektiga, siis nüüd on juba pigem tavaline. Imelik oleks siis vist, kui ekraani poleks. Ilmselt oleks see minus vähem segadust tekitanud kui see, et menüüsid ja ekraane on kaks. Ma ei saanud üldse aru, kus mis asub, kuna üks menüü on ekraanil, teine aga rooli taga, ehk siis spidoka ja tahomeetri vahel. Seal on siis lisaks kaheksast erinevast punktist koosnev menüü. Kuna ma panin lapse ette istuma, siis tahtsin kõrvalistuja turvapadja välja lülitada, aga no ei saanud aru, kuidas ma seda teen. Lõpuks leidsin selle koha ikkagi niiöelda roolimenüüst. Samuti oli ekraanil asju, mis olid eraldi ka nuppudega saadavad. Parim näide on vast kliima. Said seda sättida nii ekraanilt kui ka käigukangi juures olevate nuppudega. Oleneb, kas oled vanakooli või uue aja inimene. Ma näppisin nuppe.

Kui me pildistama läksime, siis mõtlesin, et no tavai panen Hedoni ette istuma. Hea kõrge auto ja las siis vaatab aknast välja. Oi, see nägu oli lihtsalt hindamatu. Ta oli nii uhke ja tähtis. Istus seal nagu kuningas troonil. Absoluutselt kõike uut ja huvitavat, mida ta nägi, sellest ta meile ka pajatas.

Ruumi on autos maa ja ilm. Mäletan, et eelmisel aastal enda autos oli mul jõuluvanana päris kitsas. Kui see kuub ikka seljas on, pole sul väga ruumi istuda ega astuda. Seda enam, et tahaks selle palava mantli natukenegi lahti teha ja end jahutada, siis sõiduautos selleks väga ruumi ei ole. Selles Jeebis poleks probleemigi.

Panin Hedoni ette istuma, lükkasin istme taha ja haha, tüng, ei saanudki oma jalgu armatuurile panna. Tal nimelt on komme on koibi nii pikalt välja sirutada, et saaks kasvõi natukenegi neid armatuurile panna. Kuidagi eksta-vip tunne on tal vist siis. Aga seekord tutkit. Ja kuigi eesiste oli kõige taga, ei öelnud Leenu, et tal taga istudes kitsas oleks olnud. No ta ei ole muidugi kõige suurem ka, aga ütles, et seal on ruumi maa ja ilm.

Ainukene virin mis tema poolt tuli, oli see, et auto oli liiga kõrge. Leenul oleks mingit isiklikku miniredelit vaja, et alla ronida. Minu jaoks oli OK kõrgusega. Aga kujutan ette, et näiteks miss Estonia Madli Vilsar, kes on suhteliselt pikk, siis tema ütleks, et no… võtaks isegi tiba kõrgema auto. Seega oleneb, kes kui pikk on. Väikestele inimestele sobivad tegelikult maasturid ju palju paremini. Ise nii väiksed ja siis kui nad veel väiksema autoga sõidavad, ei näe nad ju vapsee midagi välja. Aga vot, oled kõrgel, siis on ka vaateväli parem.

Kuna tegemist oli 4×4 autoga, ehk nelikveoga, siis mõtlesin, et lähen proovin ja sõidan ka veits sellist off-roadi stiili või nii. Aga olles väga algaja selles vallas otsustasin siiski tagasihoidliku metsa kasuks. Vaevu ma sain ainuüksi mõelda sellele, et keeraks nüüd siia sambla peale, kui juba viskas mingi jalutaja mu peale sellise surmava pilgu, et mul kadus igasugune isu end kuhugi metsa vahele veeretada. Ajasin siis auto hoopis liiva ja metsa piirile. Ja seda ka sellepärast, et kellegi jäljed olid seal juba ees. Isegi kui keegi õiendama tuleb, siis saan öelda, et näed ma ei ole ainukene, kes siia sõitnud on. Õnneks sain siiski pildid tehtud ja kõik möödus rahulikult. Lisainfoks, et kõik pildid on tehtud iPhone X’ga, millel on uus portrait režiim, mis mulle täiega meeldib. Sellega saab tausta automaatselt uduseks jne.

Lühidalt, mida põnevat sellel autol veel oli:

– Keyless Go võtmeta sisenemine ning käivitus
– aktiivne sõidurea hoidmise ja kokkupõrke vältimise süsteem
– automaatse soojendusega nahkrool
– 18 cm meediakeskus UCONNECT ja 18 cm värviline TFT informatsioonikuvar
– Apple CarPlay ja Android Auto
– kurvituled
– konverentskõne võimalus
– rehvirõhu hoiatus
– 230v pistik
– klaasipühkijate soojendus

Kuna ma juba alguses ütlesin, et ma mingi tehnikavend pole, kes käigukastist ja pöördemomentidest suudaks kirjutada, siis saate ise Silberauto kodulehel võimsust ja silindreid tšekata või kohe endale proovisõit broneerida. Tutvu autoga lähemalt siin!

Uute sõitudeni!