Mul on hetkel kodus seitse erinevat kella, seega võib julgelt väita, et ma olen pisut kella fanaatik. Aga on üks suur aga. Nimelt on need kellad, nagu actually päris kellad ehk siis seierid ja nahastrihmad ja kas siis patareidega või ilma. Teist samapalju on Leenul.

Mul ühel tuttaval on seevastu ainult kaks kella. KAKS? Nagu mida sa teed kahe kellaga? Ja mis põhiline, ta kannab neist ainult ühte. No vähemalt 90% ajast. Ups, Leenul on ka kaks kella… Ei, tegelt tal on ka mingi seitse, aga kannab ainult kahte neist. Ja siis tulen mina oma seitsme kellaga ning mõtlen hommikuti välja minnes, et okei, mul on täna see ja see ja see ning selga panen selle, seega sobiks siia see kell. Ja ongi valitud.

Või sõltub kella valik tujust. Vahest kohe on selline tunne, et täna kannan hoopiski seda kella. Loomulikult sõltub kõik ka üritusest kuhu ma lähen või seltskonnast. Ma ei valeta kui ütlen, et ühel kohtumisel ma ei kandnud kella ja ma tundsin ennast meeletult ebamugavalt. Selline paljas tunne oli kohe. Kell on minu silmis alati olnud aksessuaar. Nagu kaunistav ehe, aga samas ka praktiline. Noh, et saad aega ja kuupäeva vaadata ning ei pea selleks igakord telefoni taskust välja võtma.

Kuid mis on nüüd viimasel ajal minuga toimunud? Nii nagu muutub aeg ja trendid, muutuvad ka inimesed. Ei ole ka mina selles suhtes erand. Oktoobri keskel saadeti mulle Fitbit Charge 3 aktiivsusmonitor. Kõlab uhkelt, eksole. Aga tegelikult on tegemist äärmiselt minimalistliku kellaga, mis kaugelt vaadates mõjub kui pisut jämedam käevõru. Muutunud on see, et ma olen pisut hüljanud oma tavalised kellad ja astunud suhtesse Fitbit’ga. Kas tõesti on üks kell nii hea, et selle nimel tasub vanad maha jätta?

Kerime ajas natukene tagasi, kui tuli uudis, et Fitbit tutvustas uut Charge 3. Nägin ka mina seda uudist ja olin noh, mitte just kõige suuremas vaimustuses. No mida nii uut ja innovaatilist saab sellel kellal siis olla. Pisut aega läks mööda, hakkasin rohkem trennis käima ja tundsin, et vist oleks ikka vaja seda aktiivsuskella, et näeks oma kulutatud kaloreid ja samme jne. Võtsin siis uuesti lahti selle Charge 3 lehe ja lugesin, et mida sellega teha saab. Loomulikult on sellel kellal klassikaline sammulugemine, südametöö jälgimine ning kalorite põletamise info. Aga mis oli minu jaoks selle kella puhul point of sale?

Kopeerin siia lõigu netist leitud pressiteatest: “Eesmärkide täitmisele suunatud treeningfunktsioonid: Vali 15+ treeningrežiimi seast – ujumine, rattasõit, jooksmine, jõutreening ja jooga, sea eesmärgiks põletatud kalorite arv, treeningu kestvus või läbitud vahemaa ning näe reaalajas statistikat, edusamme ja õnnitlusi oma seadme ekraanil, kui saavutad seatud eesmärgi.” Ehk siis siin on kaks asja, mis mind kõnetasid: 15 erinevat treeningreziimi ja õnnitlemine.

Kes meist ei tahaks kiita saada, kui me oleme tublid olnud. Noh, nüüd on mul randme peal üks, mis seda teeb. Motivatsioon on leitud. No ja lisaks loomulikult see 15´treeningrežiim. Kõik ei käi ju ainult jooksmas ja ujumas, vaid ka joogas, postitantsus (kuigi jah, seda seal ei ole (veel)), jõusaalis raskusi tõstmas või ainult kuskil ellipsi peal. Aga kui sa nüüd lähed trenni ja unustad oma kella teatud treeningrežiimile panna (mul on seda tihti juhtunud), siis kell on tehtud piisavalt targaks, et see tunneb ära, mis tegevust sa teed. Ideaalne lahendus proffessori tüüpi inimestele.

Olgugi, et selle kella sisu on kõikvõimas ja innovaatiline ning teatud riikides saab seda isegi maksevahendina kasutada, siis paratamatult hakkasin ma mõtlema, et kas see on ikka nii innovaatiline ja ilus, et sellega sobiks minna ka ärakohtumisele? Leenu on oma eelmist valget kella paaril üritusel ja kohas kandnud ning see pigem riivab silma. Aga Charge 3? See on ju väiksem, peenem ja minimalistlikum… Kuna mul oligi alles hiljuti üks kohtumine ühe suhtekorraldusagentuuriga, siis ma reaalselt seisin kodus ja mõtlesin, et nii… esimest korda lähen, riided peaksid olema viisakad ja kindlasti juurde ka kell. Nagu päris kell, eksole.

Kuid mis oli lõpptulemus? Loomulikult oli kiire nagu kõikidel. Aga ma läksin sinna teksades ning Fitbit Charge 3’ga. Ehk siis totaalselt ristivastu sellele, mida ma algselt mõtlesin selga, jalga ja kätte panna, sest noh, ikkagi ju ametlik kohtumine. Kuna see kell on kergelt öeldes kerge, siis ma isegi ei tundnud seda enda käel ja märkasin seda alles liftis olles. Tunnistan ausalt, et ma siiski pisut põdesin, et ma selline sporty-boy välja nägin, aga suur oli minu üllatus, kui koosolekute saalis vesteldes märkasin, et ettevõtte esindajal oli ka käepeal Fitbit aktiivsusmonitor. Mitte küll sama, aga Fitbit Versa. Seega nagu ikka, ma muretsesin ilmaasjata.

Ehk siis pika loo lühike kokkuvõte on see, et tegelikult on igasugused aktiivsusmonitorid muutunud niivõrd tavaliseks, et on väga okei neid ka ametlikel kohtumistel kanda. Ja kui ikkagi soovid väikest vaheldust, siis alati saab erinevat värvi rihmasid juurde tellida ning siis nendega mängida ja neid vahetada. Seega – king jalga, pintsak selga, Fitbit käele ja kohtumisele.

Tutvu Fitbitiga lähemalt siin :)

#KOOSTÖÖ