Aasta on siis tänaseks vahetunud, minul treppidest kõnnitud (jalgsi viiendale), paar lonksu šampanjat mekitud, sünnitust ei kuskil.

Kuigi vanarahvas ütleb, et tuleb just trepikõndi teha ja šampanjat juua, et sünnitegevus peale hakkaks. Noh, veel soovitatakse käpukil põrandat pesta (ma kolisin põrandale magama – juba viimased kaks ööd…), et oleks rohkem üles-alla ronimist. Mul tegelikult ei ole veel seda tunnet, et ma enam ei jõua. Lihtsalt tahaks sünnitama minna. Ma olen valmis noh. Või noh, nii valmis kui olla saab üks esmarase, kes asjast midagi ei tea ega oodata ei oska.

Jaanuaribeebide grupis rahvas aga üksteise järel pudeneb, kirjeldab emakatööd, seljavalusid, kokkutõmbeid… Mul hakkas 31sel kokates selg sedasi valutama, et pidin vahepeal pikali olema. Aga ei hakanud ma sünnitama kuskilt otsast. Ilmselt sain jälle külma – viimasel ajal on see selg nii tundlik igasuguse tuule peale (jahutasin mingit asja akna peal). Eile valutasin ka selga. Ja viimased paar-kolm päeva olen täheldanud, et jalad on jõhkralt paistes. Käed on nagunii, sõrmused ei liigu väga. Aga jalad on nagu megapakud all. Eriti õhtuti. Ja kohe sellist vaeva täis. Aga issand, ma tulin aastavahetusest kirjutama, mitte jälle sellest, et olen nii rase!

31sel hakkasin poolest päevast kokkama ja kõik suurepärased plaanid, mis mul olid – pooled läksid luhta, sest… Ma ei tea isegi, krevetid ei tulnud sellised nagu ma tahtsin ja lõpuks ma viskasin lihtsalt osa toitu minema, sest ma lähen nii närvi, kui asjad ei tule välja nii nagu ma tahan. Ausalt, ma tundsin, et ma ei tee enam kunagi süüa! Või miks ma näen vaimusilmas mingeid ulmetoite, mida ma ainult oma peas olen „varem teinud“ ja siis arvan, et need on imemaitsvad ja siis ei ole. Näiteks tahtsin ma eelmarineerida tilli ja piparmündiga krevette – need maitsesid lõpuks nagu mingid mudakrevetid. Seega – ärge seda kodus proovige! Piparmündi võite salatisse lihtsalt panna, aga mitte otse krevettidele! Väkkk!!!

Aga tulles tagasi õhtu juurde, siis kogunes meie juurde sama seltskond kes jõulude ajal, lisaks väike printsess Elsa (kes esimesel jõulupühal sündis) ja üks couchsurfer Brasiiliast.

Nii, mis meil siis menüüs oli… Lõpmatuseni süüa!

sinimerekarbid Tom Yum kastmes

ricotta-suitsukala pirukas

RETSEPT: ricotta (suitsukala) korvike

ahjulõhe isetehtud ürdivõi ja ciabattaga | Caesari salat krevettidega | Brasiilia pada

Südaööks liikusime naabripoiste juurde kõrvalmajja, et saada parem vaade ilutulestikule! Aasta vahetus šampusepokaale kõlistades, presidendikõnet mitte kuulates, Bruno lõhutud klaasi ja säraküünalde seltsis. Meil oli äraütlemata tore.

Uue aasta lubadused: me tavaliselt ei anna mingeid lubadusi. Milleks? Kellele? Proovime elada võimalikult mõnusalt, et meil oleks koos hea, et oleks võimalikult vähe draamat ja kraaklemist (no nii uskumatu kui see ka pole, meil ongi seda vähe – paar korda aastas ehk tõmbame mingi sae käima – või noh, mina tõmban :D)

Uuel aastal tahaks reisida (beebi võtame kaasa!), palju beebiga jalutada, olla hea ema, abikaasa ja kokk :D ja mitte pärast sünnitust uuesti suitsetama hakata. PS. ma pole 130 päeva suitsu teinud! See teeb ju ei rohkem ega vähem kui juba neli kuud ja natuke peale!

No ja siis tahaks oma normaalkaalu tagasi saada võimalikult kiiresti (suveks saledaks, eks!) ja tahaks ilusaid riideid osta ja normaalne milf välja näha! :D

Millised on teie uueaasta lubadused, kas te annate neid? Kas varasemaid olete pidanud?

PPS. kui kellegi uue aasta lubadus on suitsetamisest loobuda ja ta juba tunneb, et on raske, siis registreerige end Allen Carr’i seminarile (proovige ka sooduskoodi: marimell*)!

* saad suitsust vabaks 169€ eest, tavahind 220€!