Mehed on sead. Punkt.
Lugesin Postimehest hommikul uudist (sest Kertu Jukkum ei tee vahet elatisrahal ja lastetoetusel, jäi kuskil grupis silma), kus isad jälle kurdavad, et elatisraha miinimummäär tõuseb uuel aastal 292 euroni ja naised kulutavad kõik selle raha ära ja nemad peavad skeemitama.
Kui ma alguses olin lugedes, et kamoon, kas te nagu saate aru, et lapsele kulubki raha, siis loo lõppedes olin ma seisukohal, et elatisraha peaks määrama inimesest lähtudes.. Tean, siin on tuhat aga.
No keskmine mees väidab, et naine kulutab selle raha ise ära ja üldsegi, peaks ju naine samapalju panustama. Hetkel on elatusraha 270€ kuus. See tähendab, et kui ema panustab sama palju, teeb see 540€ kuus lapse peale. Isad imestavad, et selline raha ju lapsele ei kulu.
No võtame kasvõi meid. Kui ma elaksin Hedoniga kahekesti meie korteris, võiks sujuvalt 200-250€ kuus tema nimele kirjutada, lisame sinna söögi ca 100€ kuus, lasteaia, inglise keele ja trennid – 529€ nagu naksti koos. Lisame sinna, et riideid on ka vaja osta, keegi kutsub sünnipäevale… See 540€ on suht reaalne kulu lapsele, see ei tähenda sugugi emme uusi küüsi või juuksurit. Kindlasti ka seda, aga suures plaanis kulubki lapsele raha ja väide, et oi, ema kulutab selle endale, minu silmis ei päde.
Teisalt saan ma aru isadest, kes ütlevad, et nad saavad keskmist palka, kahe lapse puhul maksavad ära 540€ ja ise pangast laenu ei saa, elavad üürikas ja tulevad ots-otsaga kokku.. See teeb kurvaks. Päriselt. Näiteks kui mina maksaks praegu enda palgast Meelisele Hedoni eest elatisraha, oleks mu seis umbes sama.
Hakkasingi mõtlema, et kas elatisraha ei saaks olla kuidagi seoses konkreetse inimese palgaga. Et ka inimesele, kes elatisraha maksma peab, jääks mingi inimlikum summa kätte.
Aga, aga, aga…
Siis hakkaksid isad skeemitama – noh, eks nad skeemitavad praegugi, aga siis vist veel enam, et maksta vähem.
Lapsele kulub ju ikka – tõsi, kasvõi Hedoni näitel, olenemata palju keegi meist palka saab, on temale kuluv summa sama. Miks siis üks nö rohkem peaks panustama? Ja see, kellega laps elab, panustab suures plaanis nagunii rohkem.
Õhtu lõpuks (okei, hommiku kohvi lõpuks), jõudsime Meelisega jälle tõdemuseni, et targem on mitte lahku minna (mitte, et me sellele mõelnudki oleks) ja üks laps on ikka parem kui mitu. Mõtlegi, kui lähete lahku, siis üks pool peab end vigaseks maksma lihtsalt. Eks need lahkuminekud ole ka kindlasti omaette teema ja kõiki ei saa ühe puuga mõõta, sest lahku minnaks erinevatel põhjustel.
Ja see on ikka hull, kuidas naised mehi huiavad – siis last ei näe kui nii ja naa ei tee. Kui raske on normaalselt lahku minna ja jätta omavahelised asjad nii palju kõrvale, et laps saaks normaalselt mõlema vanamaga aega veeta ja ei peaks draamade keskel elama. Kõige tipuks ei tea täna keegi öelda seda, kuidas selline lahkuminek ja vanemate omavaheline kemplemine mõjutab lapse tulevikku ja psüühikat.
Kindlasti on siin naisi/mehi, kes on lahku läinud. Kuidas teil on asjad lahendatud? Pean silmas just elatisraha maksmist ja lapse ajaveetmist ema/isaga.
62 Kommentaari
Kui ma 9a tagasi lahutasin kohtu kaudu ja alimente kysisin. Töin välja mis kulub lapsele naerdi mind välja seal. Sain ima 120€ kuid ja sellest rahast vöib und näha.Isa pole eales midagi maksnud ja ei kavatse maksta ka. Tegi vaid uue lapse kes jäi samamoodi ema kasvatada. Ise muutkui käib nöuab,et pean ta tagasi vötma ja lapsed andma oma vanematele kasvatada kuna neist tal suva ja ei taha.
Mul on Sinust ja lastest kahju :( See mees peab ikka väga palju veel arenema…
Mina olen lahku läinud kuid elatist pidin maksma mina. Jah olen rongaema kuid ma olin tol hetkel nii noor ja haiget saanud et lastel oli parem jääda isa juurde. Ametlikult ei nõudnud eksabikaasa midagi kuid toetasin lapsi vastavalt võimalusele ja olin olemas.
Algul käis ikka vaidlus aga tänaseks olen juba 5a abielus teise mehega ja lapse isa maksab elatist nii kuidas võimalik on. Ta pole elus hakkama saanud ja üle oma võimete elamine on toonud võlad mis tähendab, et palgast jääb miinimum alles. Algul kohus mõistis temalt küll selle tavalise pool alampalgast elatise välja, aga tal reaalselt raha ei ole siis ei ole ma kohtutäituri poole pöördunud. Ei näe mõtet veelgi sügavamaks ühe võlglase auku kaevata. Tema elab üürikorteris mis alampalgast ikka enamuse võtab..Meie elame oma majas ja kulud pole nii suured. Lisaks käime uue mehega mõlemad tööl ja teenime piisavalt ja tema kasvatab last hea meelega ja ei näe probleemi selles, et lapsele asju ostame.. Rahakott on meil nagunii ühine.
Nagu öeldud summad erinevad, kui tal võimalik on siis maksab rohkem ja kui ei siis hea tahte märgiks kasvõi 50. Kuna see raha eluliselt oluline ei ole meie jaoks siis meil on nii. Saan täiesti aru linnas üürikorteris elavatest inimestest ja üksikvanematest.. Neil on tõesti raske. Kulutused ju suured.. ja kui eksmees satub olema nii maksejõuetu siis seda enam raskem veel..
Ma mõtlen siin just seda, et kui sa oleksid ise samas seisus ja lapsega, siis sa ilmselt nii leebe eksi suhtes ei oleks. See on muidugi kiiduväärt, et sa selline naine oled, et hakkama saades ei huia eksi, aga kindlasti on ka vastupidiseid näiteid.
Erandid kinnitavad reegleid aga üldjuhuhul, on laps alates lahkuminekust, ainult naise projekt..
Sellel eostamise hetkel peaks peast läbi laskma* teadmised, kas üksi on võimalik hakkama saada, kahe jaoks..
Võimatut pole midagi aga kerge see kindlasti ka olema ei saa (8 aastat praktikat reaalis)
Minu arvamus ilusas ideaalis – mees, lapse isa, kes lapse kasvatamisel ei osale, peaks materiaalselt kinni maksma ka kõik ema magamata ööd, haige lapse kõrval, hoidjate, trennide ja muude hüvede rahad, mis vähegi kompenseeriks ühe vanema reaalset puudumist… Mitte ainult leiva ja trussikute raha ja sedagi suure halaga..
Üksi lapsi ei tehta, see kahe inimese vastutus terveks eluks..
Samas mina isiklikult ei suutnud paluda almuseid, ka alandav oli nõuda kohtu kaudu raha…kui keegi suudab loobuda oma lapsest ja vabatahtlikult ei mõista, siis.. Head teed..
Väga kurb ja keeruline teema, milles kannataja rollis on just need kõige süütumad..
Õppige väheke anatoomiat, lapsi saavad ainult emased. “Isa” kontseptsioon ei ole midagi muud kui sotsiaalne konstruktsioon.
Siin on nii palju asjaolusid..nt kus sa elad, sest on suur vahe, kas Tln-as või kaugemal Eestis ja ka mitmekesi sa seal elad. Kas laps käib lasteaias v koolis? Kas laps käib ringides v trennides ja kas laps üldse käib kuskil peale kooli ja kodu nt. Keeruline teema ja süsteem võiks olla selline, et põhjalikult arutatakse läbi lapse vajadused ja kulutused IGA lapse põhiselt.
Isadel, kes ka lisaks elatisraha maksmisele reaalselt tegelevad lastega, neil ei piirne see raha vaid elatisraha summaga. See suureneb tublisti nendel isadel, kes käivad lastega nö väljas (kino, veekeskus, mängumaad, jne)
Absoluutselt nõus. Peakski olema lapsepõhine. Ja need vanemad, kes maksta ei taha, võiks oma õigustest üldse siis loobuda.
Vanemlikest õigustest (ja kohustustest) ei saa niisama loobuda. Kust üldse selline mõte??? Siis oleksid need rongaisad ja- emad kõik lastest loobunud.
A ma ei tea kuidas see käib..
Milleks siis targutada kui ei tea? Loogilist mõtlemist ei kasuta? Arvad, et nii ongi- elatist maksta ei taha ja lihtsalt loobud oma lapsest. Kes neid lapsi siis ülal peaks pidama kui vanemad lapse nagu soovimatu kassipoja minema viskavad? Isegi looma ei saa omanik lihtsalt varjupaika viia, laps on siiski kohustus, mitte teen valmis-loobun mänguasi.
Kui ma enda esimese lapse isast 4,5a tagasi lahku läksin siis ei plaaninud miskit nõuda, sest teda tundes ka teades olin kindel, et ta ei maksa sentigi. Küll aga olin sunnitud taotlema sotsiaaltoetusi siis linn nõudis elatise määramist kohtus. Nüüdseks on 3,5a kohtuotsuse määramisest ning selle aja jooksul olen Kohtutäituri kaudu saanud 38€ kopikatega. Olgu, eks riik maksab elatisabi ikka, kuid see siiski pole isapoolne panus. Ta on selgelt ära öelnud, et tema ei hakka ametlikult kunagi tööl käima, et MIND toetada.. Ta on kindel, et lapsele see raha ei lähe. Kuna tean, et ta on ka vägivaldne ning umbes 2a peale meie lahku minekut ta lapsele end näole ei andnud, laps peab teda lihtsalt onuks siis olen seisukohal, et ei luba last tema juurde. Võite mind nüüd risti lüüa või mida iganes, aga olen ütlenud talle, et palun.. Mine kohtusse kui soovid last näha aga minu õnneks pole ta seda siiani teinud, kuna pole ka endas kindel, kas suudaks kohtu poolt määratud aegadel lapsega tegeleda. Ei kujutagi ette, kuidas ma peaksin lapse tema juurde saatma.
Samas minu teise lapse isa, temal on ka eelmisest suhtest laps ning maksab elatist igakuiselt vastavalt miinimumile vabatahtlikult. Laps käib isa juures.
Lapsetoetus raha on ka raha. Oleneb inimesest, aga minu jaoks on see arvestatav raha, mille eest saab kulutusi katta. 60 euri tuleb ju lapse jaoks juurde veel lisaks 584 eurile.
Läksin 4 aastat tagasi lahku. Algus ei maksnud lapse isa miskit, kohus nõudis välja temalt 320 eurot lõpuks. Peale seda hakkas maksma ilusasti. Nüüd olen uus kooselus ja maksab mulle 160 eurot. Ise tegin selle ettepaneku, et maksku nüüd vähem kuna meie elamiskulud vähenesid tunduvalt peale üürikast välja kolimist. Samas kui lapsel on uusi prille vaja, suvel kallimasse laagrisse minne, sünnipäeva pidada vms siis teeme selle summa pooleks ja see elatise alla ei kuulu.
Hetkel meil see toimib väga hästi aga ei tea mis siis saab kui endale kaaslase leiab.
Nii armas on lugeda, et naised on nii vastutulelikud ja head.
Lahku mindud ja elu nüüd uus.Möödas sellest kümme pluss aastat.Ei ole küsinud ja ei ole makstud..Hirmutama paneb vaid riik,et kui nn”isa” vana ja põdur koos võlgadega ..kui peaks olema ..siis laps tema nime kandes ,saab ka tema hoolduse ja võlad .Vat see on probleem!
Selle vastu vist ei saa ka? Suures plaanis peaks saama tõendada, et isa pole hoolt kandnud, miks mina peaks?!
Jah, peaks olema võimalus loobuda hoolitseda ja maksta selle inimese eest.
See peaks jah nii olema, et kui tema pole lapse eest miskit maksnud siis ei laiene see kohustus lapsele. Kas aga ka siis, kui pole kohtuotsust.. Ei tea, vast ikka.
Isa nime kandmine küll midagi ei muuda. Muudab see, kui ema elatist ei nõua, kohus eeldab, et sel juhul on isa oma kohustuse täitnud ja ka lapsel tuleb tulevikus oma kohust täita. Mis on igati normaalne. Emad, kes on suhtumisega, “mina küll midagi ei küsi”, teevad karuteene oma lastele. Tõestada on keeruline, sest omavahel kokku lepitud elatist ei pea maksma pangaarvele.
Samas kaitseb see seadus ka vanemat, kes peab elatist maksma- temal on tõestus, et et on oma lapse eest hoolt kandnud, kui teeb makseid pangakontole
Seepärast minu lapsel puudub paberite järgi isa.. Ei toeta last ja pole nõuda ka tahtnud.. Lapse elu puudutavad otsused saan ilma kemplemiseta teha ainuisikuliselt ja laps pole hiljem kohustatud kedagi hooldama aitama…eks laps ole ikka kulukas, aga ta on minu kulu, ise ma ta otsustasin saada :)
Selle “riigi hirmutamisega” on nii, et riik saab seda teha siis, kui sa oled elatisraha nõudnud ja seda on tõendatult makstud. Siis on kohustus lapsel tulevikus oma vanemate hooldekodu arveid vms tasuda. Kui sa ei ole nõudnud ja pole makstud, siis on ka lapsel kohustus oma vanemaid üleval pidada – see on sinu vabatahtlik otsus, et sa pole nõudnud ning see ei vabasta su last tulevikus talle seadusega pandud kohustuse täitmisest. Aga kui sa oled elatist nõudnud, aga seda ei maksta ja laps suudab tõendada, et nt isa pole tema kasvatamises osalenud ja elatist maksnud, siis võib (aga ei pruugi) riik sellest kohustuse täitmise nõudmisest loobuda. See on tegelikult väga keeruline süsteem, aga selle “ma ei viitsi kohtusse minna ja midagi nõudma hakata” võid sa oma lapsele suure karuteene teha.
Selleks peabki nõudma kasvõi läbi kohti elatisraha!!! Kui pole välja nõutud, siis on see laps sundseisus hiljem täiskasvanuna ja peab rahulikult plekkima isa kulusid kinni. Nii paljud mõtlevad, et nad teevad nagu ülla teo sellega, et ei nõua elatist, aga laps peab hiljem ikkagi isa kulusid maksma hakkama.
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/justiitsministeerium-laps-ei-pea-vanemat-uleval-pidama-kui-vanem-pole-last-kasvatanud?id=66142070
Lahku minnes tuleb lihtsalt säilitada normaalsed suhted teise poolega, sest olgem ausad, lapse kaudu jäätakse seotuks ka edaspidi. Elatise võiks vanemad kokkuleppel paika panna, kohtusse minek jäägu viimaseks. Ka suhtluskord tuleb paika panna. Kui laps viibib mõlema vanema juures võrdselt, jääb ka elatis seesuguselt ära. Kuid siiski, kõige olulisem on vanemate vaheline suhtlus ja koostöö.
Kuid…lisaks sellele kuulen mina oma töös naistelt sageli, mees ähvardab lapsed võtta ja selle tagajärjel on naised sageli katkistes suhetes.
Lahkuminek on igatmoodi keeruline, seepärast tuleb toimetada arukalt.
Sõbrannal lapsi pole, elab mehega kellel on eelnevast kooslust 2 lasteaia ealist last. Maksab nagu seadus ette näeb. Laste ema saab ju lisaks lasteraha mis peaaegu katab lasteaia kohatasu. Lisaks käivad lapsed 2 korda kuus nädalalõppudeks nende juures. Vahel kui haiged siis mitte. Siis on kino, mängutoad või muuseum. Suvel veepark, Lottemaa vms. Kindlasti võib väita, et isa väljaminekuid lastele on suuremad kui emal. Uut last perre ilmselt ei tule. Juba praegu maksab sõbranna suurema osa koduga seonduvatest kuludest. Raha vähesus tekitab pingeid ja isegi ilma uue lapseta on isa rahanduslik olukord nadi. Ma olen loomulikult selle poolt, et isa oma laste eest hoolt kannaks, aga etteantud summa on keskmise palgaga inimesele liiga suur väljaminek. Ja ilma sõbranna abita polekski see võimalik.
Arvesta sellega, et ülejäänud aja tegeleb kahe VÄIKSE lapsega vaid ema! Too ema saabki natuke puhata nendel paaril nvl (kui laps pole haige ja isa saab nad võtta)
Kui nad haiged on, siis istub too ema nendega öösel üleval!
Mina elan küll mehega koos ja meil on ka 2 väikest last ja puhata saan väga vähe, kuigi mees on abiks!
Tunnen kaasa nendele vanematele kes ÜKSI lastega päevast päeva peavad tegelema…
Kui hea objektiivne ja üldse mitte kallutatud pilk asjale. NOT.
Olete sõbrannaga üle vaadanud mehe väljaminekud lastele ja selle, palju laste emal lastele kulub? Must-valgel?
Kui mitte, siis ei maksa sõna võtta teemal, kellel rohkem kulub.
Ja kui isa nii vaevu-vaevu ots-ostaga kokku tuleb, siis ta ei käi lastega Lottemaal ja veepargis, vaid suudab normaalse lapsevanemana mõelda välja tegevusi, mis ei nõua selliseid väljaminekuid. Kui inimene ise ei oska kokku hoida ja oma väljaminekuid adekvaatselt hinnata, pole küll mõtet kedagi teist ja liiga suuri elatisesummasid süüdistada.
Olen oma lapse isast lahku läinud juba enne poja sündi. Isa on last näinud korra, kui kogemata tänaval “kokku jooksime”(ta ise ei tunne lapse vastu huvi). Umbes aasta peale lapse sündi hakkas maksma alimente. Selles osas mul etteheiteid ei ole, et alimente ei maksa aga sellega ka ta osa meie elus ka piirdub. Hooldusõigust tal ka ei ole ja laps ei tea temast, kui isast midagi. Peab praegust elukaaslast oma isaks ja nii ka kutsub teda.
Ma arvan, et alimentide summa peaks olema kuidagi seotud sellega, kui palju keegi panustab lapse kasvatamisse(ei pea siinkohal silmad seda, kui üksteist huiatakse ja keelatakse suhelda lapsega). Kui ikka ei tunne oma lapse vastu huvi ja ei panusta grammigi siis vähemalt toeta rahaliselt.
No ega see ema hooldus ja võlad ka lapsele kergem pole;) Eriti komplektis pideva meeldetuletamisega KUIDAS MA OMAL AJAL ennast SINU heaks ohverdasin…
Minu ja eksi laps elab pool kuud isa juures, pool kuud minu juures ning elatist ma ei nõua. Lapsele vajalikud suuremad asjad jagame hinnad pooleks, enamasti ostan mina ära ja saan pool summast eksilt tagasi. Laps on rõõmus, kuna saab olla isaga ja ka minuga võrdselt. Ma olen lapsepõlves nii koleda lastejagamise ja ära võtmise üle elanud, et väldin sellist situatsiooni elu hinnaga.
Mina kasvatan kahte last üksi! Esimene laps juba 12 ja elatis välja nõutud aga ei maksa seda juba head mitu aastat. Teise lapseisa lasi jalga juba siis kui kuulis et rase olen! Pole huvi tundnud ta lapse vastu ei maksa midagi ja sünnitunnistusel kriips isa kohal. Jep riigilt saab üksikvanema toetust 19,18 euri. Kõva raha vanemale kes üksi kasvatab. Kohtu kaudu nõudma hakata ja isadust tuvastama ja lootma jääda et hakkab maksma on aja raiskamine. Ma pigem punnitan ise ja kasvatan oma lapsi üksi kui tõmblen mehe/meestega kel on lastest jumala savi. Jah laps elaks vb paremini kui raha oleks rohkem aga minu jaoks prioriteet et elame rahus ja ilma tülideta. Raban tööd teha ja anda lastele kõik mida vaja.
Mul on 7 aastane laps, kelle isaga läksime lahku 5 aastat tagasi. Minule tundub 270 eurot kuus isa poolt maksta kuidagi ulmeliselt suur, arvestades palkade suurust ja üürikorterite hindasid.
Kui mina peaksin lapse isale maksma elatist ja veel ise korterit üürima, siis mina oma palga juures küll normaalselt välja ei tuleks omadega.
Igatahes mina olen lapse isaga kokku leppinud, et maksab 195 eurot kuus, mis katab täpselt ära minu korteri pangalaenu kuumakse (sinna see raha otse ka läheb). Muidugi lapse isa tegeleb lapsega väga aktiivselt ja ka omavahel saame väga hästi läbi. Samuti saab minu praegune elukaaslane lapse isaga normaalselt läbi. Kui me nagunii peame omavahel kõik suhtlema siis miks seda teha vaenulikult, kui kõik on sõbralikud ja mõistvad siis on palju toredam elada.
Ma saan sellest täiesti aru, et lapse peale raha kulub ja et emad ei kuluta alati enda peale raha ära, kuid kahjuks on tõesti neid vastupidiseid variante meeletult palju. Samamoodi oli ühes artiklis hiljuti mehel mure, kuidas maksab elatist, kuid lasteaiast ja kõigist muudest kõikvõimalikest asutustest tulevad lapsega seotud võlateatised.. Siis tekib küsimus, miks kohtud lasevad sedasi? Asi peaks tõesti kokkuleppeline olema. Näiteks maksab isa mingid kindlad arved (nt lasteaed, trenn vms) või siis saabki selle summa ulatuses VAJALIKKE asju osta (olen kuulnud kuidas isa ostis 200€ eest mänguasju ja leidis, et kõik on hästi ja võlg n.ö tasa) ja siis tšekid esitada kuhuiganes vaja. Samuti on kurb vaadata kuidas kohtud on peaaegu, et alati ema poolel – emal ei ole elukohta, töökohta (ei mõtle neid emasid kes on vastsündinuga kodused), igatepidi võlgades või superkombona veel sõltuvusprobleemide küüsis ka, kuid kui isa, kellel on kindel elamine, töö jms paigas, tahab last enda juurde kasvatada võtta, siis “laps peab ikka emaga kasvama”, nagu isa oleks lihtsalt.. rahakott. Olen kokku puutunud ka emadega kellele on määratud elatiskohustust 50€, sest “tal on raske ja ei taha suurt võlga tekitada kui ei maksa”, kuid kui isa julgeb öelda, et tal on raske, siis saab p*salaviini kaela, et mis ta siis treiab neid lapsi kokku.. Nii ebaõiglane ja keeruline kohati, et sõnatuks võtab.
Meil elab laps võrdselt 2 nädalat minu juures, 2 isa juures. Keegi kellelegi midagi ei maksa, midagi ei nõua ja kõik on õnnelikud :)
Jätsin mehe 10 a tagasi, teadsin siis juba, et senttigi ta ei maksa. Kohtusse andsin ta ikkagi, et mu tütar ei peaks teda aitama kui vanaduses abi vajab rahaliselt. Sain vist enne kohust 500 krooni ja rohkem ei midagi. Aastaid hiljem kolisin soome ja sain kohtust ainuhoolduse. Seal sain teada et ex on invaliid, mingi kakluse tagajärg. Mulle maksab soome elatusraha 158 euri kuus. Ex käis last vaatamas kui ta oli umbes 10 kuune, hetkel on kohe saamas 12a. Ex on selline äge mees kellel on 3 last 3 eri naisega. Ühtegi pole ta kasvatanud ja raha andmisest pole juttugi.
Olen kahte poega kasvatanud nüüdseks juba 11 aastat üksi. Poiste isa ei maksnud paar aastat eriti midagi, kui küsisin, siis kõigepealt sain sõimu ja lõpuks mõned kopikad ka. Kui väiksem poeg oli juba paari aastane, siis läksin kohtusse, tahtsin ühele lapsele saada 200 eur alimente, kuid poiste isa väitis, et tal pole seda raha. Lõpuks olin nõus, et maksab 125 laps, ehk siis 250 kokku. Seda summat saan siiani. Alguses ta ikka paar korda aastas võttis lapsi enda juurde ja helistas, kuid nüüdseks juba pea 2 aastat vaikus. Selle aasta alguses sündis mulle ka tütar, tema isaga olime pool aastat koos, aga ei elanud koos. Ning kui olin 3 kuud rase olnud, siis jättis ta mind maha. Temale pole ma mingeid alimente määranud ja ei tee ka seda, sest ei taha teda meie ellu.
Kui aastaid tagasi lahutasime siis pärast paljusid nõuandeid et ikka kõik sulle ja maksku jne. Hoopis otsustasin rääkida koolis laste psühholoogiga ja veel nähes kui väga ta oma isa armastab ja isapoolseid vanavanemaid tegin hoopis otsuse et nädal minuga ja nädal isaga, keegi ei maksa kellegile ja kool arst huvid pooleks.
Meie oleme vanema lapse isaga lahus juba varsti 11a. Algus oli väga raske. Jäin paariaastase lapsega üksi, sõime siin ei olnud ja ise tööle minna ei saanud. Lapse isa maksis kuidas kunagi ja väga ebaregulaarselt. Õnneks aitasid minu vanemad hädast välja ja elukoht-söök olid olemas. Last pidin ka isale “peale suruma”, sest kui laps temaga, on minul ju vabadus ja äkki käin kuskil meestes. Kui aega mööda läks ja asi maha rahunes, saime asju rahulikumalt lahendatud. Lõpuks sain ka mina tööle ja lapse isa hakkas maksma elatist, mis kuluski kõik ära, järele ei jäänud mitte midagi. Kuna saime lapsega ka üürikorterisse, siis pigem oli ikka raha puudu, kuid parem ikka, kui minu vanemate juures elada. Nüüdseks olen abielus ja ka teine laps sündinud. Meie perel läheb hästi. Esimese lapse isaga suhtlen rahulikult, laps on kogu selle aja (no see pea 11 a) ka isa juures käinud. Rahast…2018 lõpus tegin ettepaneku, et maksab 200€. Lisaks on 1 kuu suvel (laps on pikemalt isa juures) nö maksevaba. Nüüd tegime uue kokkuleppe. Summa jääb ikka 200, kuid maksevaba kuud ei ole. Miks nii “loll” olen? Sest. Last ei saanud ma raha pärast. Pealegi ei lähe iga kuu lapse peale 570€. Mõni kuu läheb küll ja veel rohkemgi, kuid siis saan ka lapse isaga kokkuleppele, et ole kena ja minge ostke a la tossud või koolikott vmt. Samuti annab lapsele taskuraha. Meile nii sobib :) aa..lisan, et lapse raha kuidagi eraldi küll ei ole. Ei oleks mõeldav, et ostan 3 kartulit ühest rahast ja neljanda teisest rahast :D teeks planeerimise nii keeruliseks. Pole ka vahet kelle rahakotist laps teatriraha võtab, kas minu või mu abikaasa, kelle laps ta ju ei ole. Meil on pere raha
Minu meelest on see räigelt ebaõiglane, et kohtus elatise määramisel ei võeta arvesse pere eelnevat elatustaset. Kui enne lahkuminekut on kogu pere sissetulek üks miinimumilähedane palk ja lastetoetused ja saadakse hakkama – siis ei näe riik mitte mingit probleemi, eksole.
Peale lahkuminekut korraga eeldatakse, et kusagilt müstiliselt peaks näiteks kolme lapse korral ilmuma kolm miinimumpalka AINULT laste peale kulutamiseks (tuletame meelde, et seaduse loogika kohaselt peaks mõlemad vanemad panustama ühepalju – ehk siis kui ühelt poolelt mõistetakse välja pool miinimumpalka lapse kohta, siis teine pool peaks teise samapalju panustama. Ainult laste peale). Kust see loogika võetakse?!?!
Miks ei võiks olla sama loogika nagu vanemahüvitise puhul – et hinnatakse pere sissetulekuid eelneva aasta tuludeklaratsioonide baasil ja selle alusel määratakse elatis. Oleks õiglane, säilitaks senise elatusstandardi.
Ma arvan, et seda skeemitamist ei tasuks karta. Kui elatise määramine oleks õiglane, siis maksaksid lahusolevad vanemad hea meelega. Mure on selles, et need summad ei ole kusagilt otsast õiglased. Madalapalgalistel meestel ei ole täna mitte mingit muud võimalust kui skeemitada – sest kui sul juba on rohkem kui 1 laps, siis elatisega sisuliselt sind ruineeritakse ära.
Seda näen ühe oma kolleegi pealt, kelle naine peale lahkuminekut nende 3 last “äriplaaniks” keeras.
Jah, muidugi annab alati kulutamist õigustada ja reaalsus on see, et raha kulubki nii palju kui seda just on. Aga elatise eesmärk peaks olema siiski peale lahkuminekut säilitada lapsele sama elatustase nagu enne lahkuminekut. Ja elatisemääramisel peaks arvesse võtma, et lisaks rahalisele poolele on oluline sideme säilitamine mõlema vanemaga. Sellest vaatavad meie kohtud millegipärast täna väga mööda. Elatisraha aetakse ennastunustavalt kohtutäiturite jm abiga taga. Kui aga üks vanem kehtestatud suhtluskorda eirab, siis laiutatakse käsi – ei saa midagi teha.
Puudutasime elatise teemat alles 1,5aastat hiljem, kui lahkumineku emotsioonid ja tunded olid lahtunud. Kuradi raske oli üksi tööl käia ja ots-otsaga kokku tulla aga kes oleks võitnud olukorrast kus veel selle kemplemise peale energiat ja närve kulutada? Eks ta muidugi natuke ikka rahaliselt toetas aga 50. eurist ei olnud eriti palju abi. Lasteaia tasugi ei saanud makstud. 1,5 aastat hiljem ütlesin, et kui ise natukenegi rohkem ei maksa teen ametlikuks – tegin ametlikuks kui miinimummäär oli 235. Nüüd see tõusnud aga pole ise küsinud, et rohkem maksaks. Ta tahab ka elada ja ma saan lapsele riided selga. Külastamise osas on asi algusest peale meil lihtne: ütlesin kohe, et ma keelama ei hakka ja tagant utsitama, et kas ja millal võtad, ka ei hakka. See milliseks nende suhe ja suhtlus lapsega kujuneb on tema teha. Pole kätt ette pannud kui tahab last enda juurde võtta ja pole ka palunud, et “kuule mul oleks vaja kas saad nt siis võtta”. Teinekord hambaid küll kokkusurudes lapse kuuldes ka teise vanema kohta halvasti ei ütle. Alguses tuli ette aga õnneks oli laps nii pisi, et ei saanud aru ja tänaseks kokkuleppele jõudnud, et teist vanemat ei musta ja tänaseks saame lapse osas murekohti omavahel arutadagi ja teeme teineteisele backup’i lapse huvides.
Mina 4 aastat tagasi lahutatud kahe lapsega, mõlemal sama isa. Alguses ei tahtnud ta ka maksta, aga kuna ta oli majanduslikult üsna heal järjel ja mina kolisin välja meie ühisest kodust ning pidin ka alguses pingutama, et lastele jääks üsna sarnased tingimused nagu oli enne lahutamist, siis küsisin elatisraha kohtu abiga. Maksis 2 aastat ilusti, oli küll pahane ja rääkis ka, et mul ju ikka nii palju ei kulu. Kuid samas, kui tahad lastele natuke lubada ja lasteaiamaks Tartus oli juba igas kuus umbes 100 eurot kuus+ lisaks mõni trenn ka ja sünnipäevad ja natuke meelelahutust. Lisaks arvan, et kui laste isa saab endale lubada riideid kaubamajast ja välisreise, siis miks lapsed ei peaks saama natuke paremaid riideid ja meelelahutust vahel. Muidugi oleksin neid ka ise suutnud üleval pidada, aga tahtsin, et neil oleks ka alles ema, kellel on ka nende jaoks aega ja kes pole ületöötanud, väsinud ema. Nii sageli loen kommentaare, et olen uhke ja töötan ja ei küsi. Kuid üksi ikka on raske ja lapsed vajavad rõõmsat ema, kes ei viibi hommikust hilisõhtuni pidevalt tööl, vaid on nende jaoks ka olemas.
Hetkel tegelikult on meil lahenenud nii, et üks laps elab nüüd põhiaja isa juures ja isa kannnab kõik tema kulud ja mina teise lapse kulud. Saame normaalselt läbi ja lapsed on uue elukorraldusega harjunud. Selle miinumtöötasu kiire tõusuga tõuseb miinimum elatisraha tõesti nii kiiresti, et ilmselt on vaja mingeid muutusi selles. Mehed, kellel mitu last ja ise saavad näiteks keskmist palka ning tahavad lapsega ka ikka aega veeta on tõesti raskustes. Protsent töötasust oleks hea, aga probleemiks tõesti ümbrikupalgad jms.
Lahutades on sageli mängus niii palju emotsioone ja mõistus ning laste huvid jäävad sageli mängust kahjuks välja. Mustatakse teist vanemat ning üritatakse tõestada, et teine on halb vanem ja muud sellist. Vahel võib see ju tõesti nii olla, kuid ka siis peame arvestama, et laps on osa ka teisest vanemast ning lapse kuuldes teisest vanemast halvasti rääkides teed ikka lapsele haiget.
Ma läksin laste isast lahku 2a tagasi. Kuigi talle jäi maja ja kõik muu, andsin talle aega et ta saaks end korda ja siis lapsi toetama hakata. Nüüd selle aasta alguses taotlesin lõpuks alimendid peale, kuna tema poolt raha ei tulnud aga lastega oli vaja hakkama saada. Sügisest alates on peal kohtutäitur ja nüüd on 2k maksnud ka lõpuks. Koos on meil 3 last ja maksma peab ta kuus 300. Ehk siis 1 lapse pealt 100 eurot kuus.
Lapsi näeb ta täpselt nii tihti kui ta ise soovib. Kahjuks ta väga selleks soovi ei avalda, kuigi elab lastele väga lähedal. Viimati nägi augustis ja nüüd soovib jõuludel enda juurde lapsi.
Hei!
Mul nt oli nii, et kui jäin rasedaks siis lapse isa ütles kohe ära et tee abort ma siis et ei ole nõus laps kasvab minu sees ja mina otsustan ja ta ütles et ei hakka toetama ja oma nimele ka last panna ei luba ja ma ütlesin et ei soovigi seda…. siis oli üks suur hullumaja vahepeal ja siis nüüdseks kõik vaibunud ei suhtle üldse juba aastaid temaga ja alimente ka ei pannud peale .. vahepeal ta uus naine torkis end vahele .. et ala nende ühised lapsed on mu tütre õed/vennad ja ta meelega räägib tulevikus oma lastele et neil õde ja kasuvennad… aga mina ei soovi et mu laps teaks enda bioloogilisest isast üldse midagi kuna see nn isa ise ei ole soovinud 6aastat enda lapsest midagi teada ja juba pea 3aastat kasvatab last tema uus ja ka tema jaoks päris isa mida ma väga sooviks et nii jääks… Aga teades seda perekonda siis nad seda nii ei jäta ja nagu meelega kiuste tõmbavad mõne aasta pärast selle teema taas ülesse kuigi minu kui ka tegelikult lapse isa oleme punkti pannud sellele juba siis kui ma rasedaks jäin .
Aga see naine on lihtsalt nii õel ja tal nagu täiega vaja hakata meie õnnelikku pereelu lõhkuma… Ja nüüd juba pea kolm aastat elan õnnelikku elu uue mehega kes lapse enda nimele võttis ja armastab teda nagu oma tütart. .. igatpidi võib asja lahendada … hetkel siis selline meie seis :)
Ses suhtes, et niipalju on lapsel ikka õigust teada kes on ta isa. Kasvõi selleks, et vältida tulevikus seda, et ta Sul oma poolvend/poolõde peika või pruudiga koju ei too.
Seega nii uhke ja kangust täis olles võid karuteene teha.
Pealegi, lapsel teatud vanuses tekib huvi, kas ta seda Sulle öelda tihkab aga huvi on.
Seega võiks nagu laiemat pilti vaadata kui vaid oma solvumise mätta otsast.
Ma ütleks et ka naised on sead. Räägin loo ühest lahkuläinud perest(ei ole minu eks ega ka minu kaaslane, vaid peretuttavad, kellega tihedalt läbi käin). Laps 12 aastane, varastab, suitsetab. Isa teenib miinimumpalka, ema kolis uue mehe majja, mis tähendab, et kulutused vähenesid märgatavalt. Naine huiab igakuiselt nii rahade anumisega, kui ka lapse näitamisega. Ntx on kuid, kus lapsel on iga nv ära sisustatud, seega isa juurde last ei lasta. Suvel üritas isa teha kokkuleppe, et saaks iga kuu lapse kaheks nädalaks enda juurde ja, et maksaks siis pool elatisest, siis ta saaks lapsega koos olles ka lapsele midagi rohkem lubada. Ema esimese kuu oli nõus, aga kuna raha jäi väheks ilmselt, siis järgmised kaks kuud keelas lapsel isaga kohtumise. Vot, ka naised on ikka parajad huiarid! Mul naisterahvana on väga kurb selliseid asju kõrvalt vaadata, ise ei küsiks oma laste isalt sentigi, kui peaksime mingil põhjusel lahku minema, just kiusu pärast ei küsiks, siis saaks talle näidata, et vot pole almuseid tarvis.
Sellest perest veel niipalju, et lapse ema on lapse ka isa vastu üles keeranud, seega see ei saa normaalne eit olla!
Et ema kolis uue mehe majja, pole küll mingi argument. Uue elukaaslase asi ei ole täita ülalpidamiskohustust, mis on lapsest lahus elaval vanemal. Punkt!
Need jutud, et “ema keeras lapse isa vastu” jms – nii täpselt teate teiste elu? Kuulaks enne ikka kõik osapooled ära ja langetaks siis otsused!
PS! Ei ole kellegi uus naine ega kuri kasuema! Kasvatan üksinda juba 9 aastat oma poega. Lapse isaga oleme teinud kohtuvälise kokkuleppe, et aitab nii palju, kui saab. Vahepeal ei saanudki. Siis võtsin ise teise töökoha lisaks, sest kui ma 13 aastat tagasi emaks sain, mõtlesin juba eos sellele, mis saab, kui olen üks päev üksi, kas ma saan hakkama? Leidsin, et saan. See mõte tuli üldse sellest, et minu emal on nt neli last, meie isa suri, kui mina olin veidi üle aasta vana. Kellelt emal oli nõuda? Mitte kelleltki, tema oli sunnitud hakkama saama ja need neli last üles kasvatama.
Mis puudutab seda “laps on ema poolt isa vastu”, siis seda olen omal nahal tunda saanud. Ometi pole midagi sellist kunagi olnud. Aga eks teised on ju alati targemad. Tore on muidugi, kui sellised oletused hiljem tõena päevavalgele ujuvad! Kas siis tuleb keegi ütlema, et oi, vabandust, ma eksisin? Vaevalt küll. Okei, minu ees on vabandatud tänaseks…nii et vahel ikka tunnistatakse eksimusi.
Mina ei olnud enne nõus last saama, kui ma ei olnud kindel, et jõuan ta ka üksi üles kasvatada. Siiani olen seda meelt. Keegi ei tea, mis elu toob, pärast virisemine ei aita kedagi. Õnneks pole nii musta stsenaariumit vaja läinud, aga seda tean, et nõudma ei hakka ma kelleltki midagi. Kui osutub mees jobuks, no mis siis teha muidugi, kui lahkuminek käes, siis vb räägin täiesti teist juttu
Leenu: olen alati sama mõelnud, et lapsi tuleb saada nii palju kui ISE suudad üles kasvatada.
Ega mehel muidugi mingit vastutust pole. Rongaisade lemmiklause ja lahe kui naised veel takka kiidavad.
Siirile.. ma arvan, et asi on selles, et ma olen üsna pragmaatilime inimene. Elus ei juhtu ainult lahutused, on ka haigused, surm jne. Noore inimesena ei oska sellega arvestada, aga asju juhtub. Meeste vastutus… aga mis teha, kui keegi osutub jobuks või elab nt vaesuse piiril, peaksin inimese täiesti laostama?
Mina läksin lahku 7 aastat tagasi ja siis kohe ei hakkanud nõudma lapse isalt midagi välja.Alguses ta toetas 50eur siis 100eur ja siis lõpetas üldse igasuguse toetamise(laps käis siis veel lasteaias).Kui laps kooli läks siis palusin tal kuidagigi hakkata last toetama aga tema keeldus. Vot siis läksin kohtusse ja nõudsin talt välja 230 euri, tegin veel sellise avalduse kus iga aasta ta peabgi pool miinimum palka lapsele maksma. Nüüd maksab 270 iga kuu ilust aga vot lapsest pole välja teinud juba 5 aastat(pole üldse näinud), elame kõrval tänavates aga vot lapsega tema ei suhtle üldse, ei helista talle(kuigi nr teab), sünnipäevaks kingitusi ei kingi(isegi õnne ei soovi), jõuludeks ka midagi ei kingi. Ühesõnaga ilge tont on. Kahju on lapsest kes ikka loodab mingi suhtluse peale. Ja tulevikus teen ma kõik selleks et laps suureks saades ei suhtleks temaga. Arvan, et kui pole lapsest välja tehtud siis pole lapsel vaja sellisest isast ka välja teha. Ja ma ei tea kuidas teistel aga raha kulub mul lapse peale kuus rohkem kui 540, aga noh ta käib mitmes trennis korraga seega üritusi on palju ja kulutusi ka.
Meil elavad lapsed kummagi pool enam-vähem võrdse aja ja kuigi ma pole kunagi midagi nõudnud, maksab mees mulle kindla summa kuus, ehkki ta ei peaks seda tegema – ajas on kujunenud nii, et selle arvelt ostan vajaminevad suuremad asjad (nt talveriided) mina ära. Ja ei nõua ka kunagi aru, kas olen selle raha nn sihtotstarbeliselt kulutanud.
Ise ei tea isast midagi, sest teda ei huvitanud. Meie oleme ikka hakkama saanud ja tol ajal kui mina noor olin, siis ei olnud need alimendid ka kombeks. Igatahes kuskil paberites ametlikult isa kirjas ei ole ja kui kunagi peaks tulema mingit hooldamist nõudma, siis mina ütlen, et mis isa, täiesti võhivõõras inimene, pole kunagi näinud. Olen valmis kohtusse ka minema, aga ei näe mingit põhjust, miks peaks võhivõõrast inimest hooldama. Oma pere eest hoolitsetakse ja pere on see, kes on su kõrval heas ja halvas, kes alati toetab ja on olemas. Mitte suvaline inimene tänavalt, keda kunagi näinud ei ole ja ehk samu geene jagate.
See laste kaelapeal elamine on valdavalt ikka vanamuttide komme, oleme ausad…
Ma elan lapse isaga koos, aga olen mõelnud, et kui lahku läheks, võiks lapse jagada pool ja pool, või siis üürida kahepeale ühetoalise ja ise korda-mööda kolida nende kahe vahel (eeldab vast, et pole uusi kaaslasi). Aga ilmselt küsiksin mehelt praegusel hetkel 100-150 eurot kuus, ta pole eriti huvitatud lapsele asjade ostmisest. Ma arvan, et oleks aus diil – kumbki maksaks oma ajal lapse kulusid ja mina siis ostaks riideid ja muud sellist. Samas kui lapse isa ei oleks kasvatuses suur osaline, siis tasuks kindlasti küsida täissumma – saab kasvõi lapsehoidja palgata kord nädalas vms, sest elu väikelapsega on niigi hullumeelne! Liiati siis üksi…
Jäeti 12 aastat tagasi üksi. Alguses oli raske kuna ka tunded olid üle pea keenud ning laste isa elu ka sel hetkel väga kaootiline. Maksis niipalju kui tol hetkel sai. Raske oli mõlemal. Kuna imelikul kombel lahutama polnud ta nõus (kuigi ise läks uue naise juurde) siis ei saanud ka nö alimente peale panna. Kui ta uude riiki kolis ja töötu oli mõnda aega siis oli kohe eriliselt raske kuna mu emapalk oli just läbi saanud aga lasteaiakohta polnud-seega ka töövõimalust. Sel ajal korra vist isegi mehe uus naine viimases hädas oma palgast midagi maksis.
Õnneks said tööasjad üsna joonde. Ka lahutus sai vormistatud kuid saime kohtuväliselt kokkuleppele ja ametlikke alimente pole siiamaani peal. On alati maksnud vähem kui nö seaduslik määr aga mulle on tähtis ka närvide korrasolek :) Eks alguses oli raha pärast ka tülisid rohkem kuna välisriigis oli tal hea palk ning oma arvukate palmipuhkuste kõrvalt oleks saanud ka rohkem toetada aga millegipärast arvas samamoodi, et peab sellega ka mind üleval ja pool mu peret veel takkaotsa. Lastetoetust sai ka tema välisriigis kuna seal oli see suurem ja selle eest lubas siis lapsed ka kord aastas endale võtta ja reisile viia. Seda lubadust pidas.
Nüüd elab taas kodumaal ning maksab 380 ise igakuiselt (+ ka lastetoetuse 120 maksab tema mulle juurde sellele lisaks kuna tal nüüdseks veel 1 laps ja laste/peretoetust riigilt on mõistlikum tal saada). Enne seda maksis 280 kokku 2 lapse peale.
Kuna elan emaga ema majas kus kulud saab omavahel ära jagada ja lisaks on uus kaaslane siis saab enamvähem hakkama. Aegajalt on keeruline kuna suurem laps tegeleb kõvasti spordiga ning välisvõistlused on üsna kulukad (sel sügisel on võistluste peale kulunud juba umb 2500-3000). Aga no seni olen ikkagi kuskilt selle raha kokku kraapinud ja ka uus kaaslane on toetanud siis seega pole endise abikaasa käest isegi küsinud kuna tean, et tal niigi 2 töökohta jms…
Suhted omavahel nüüdseks võib öelda, et on päris head.
Kahjuks lastega ikkagi ei saa kokku rohkem kui kord/paar korda aastas aga kuna neil on ka kõva võistlus/trennigraafik siis raske leida sobivat aega ja ka kohta kuna laste isal pole hetkel ka oma kodu vaid elab nüüdseks veel uuema naise juures (kes küll vist suhtub lastesse positiivselt aga neil lihtsalt pole piisavalt voodikohti) Laste isa küll mõnikord helistab ja kirjutab neile otse aga ma ei tea kas nad alati ka vastavad- vahepeal ütlesid, et neil pole isaga midagi rääkida.
Pikk jutt kokkuvõtvalt siis lapsi ei keela isaga kohtumast- pigem võiks rohkem ning raha maksab vähem aga regulaarselt.
Lisaks tema poolt eraldi ka jõulukingid/sünnakingid ja lisaks on head suhted alati olnud ka endise ämma/kasuäiaga ning eksi vanaemaga, kes on mulle kui oma teine vanaema.
Aga kes sa ise oled?
Mul on kolm tütart, esimene tütar on esimese abikaasaga eoststud. Lahku läksime suhteliselt rahulikult, alimente hakkas maksma kohe nii nagu seadus ette näeb. Lapsega suhtleb tihedalt, lisaks alimentidele annab aegajalt taskuraha ja ostab asju /käivad reisil. Kaks viimast tütart on praeguse elukaaslasega, koos oleme olnud 17 aastat. Ühtegi last poleksin planeerinud kui a) poleks ise üksi hakkama hiljem saanud (mehega võib ju kasvõi õnnetus juhtuda) ja b) kui oleks olnud kahtlus, et mees lapse vastu hiljem huvi ei tunne ja ei aita. Aitaks ka praegune mees, kui peaks lahkuminek toimuma. Alimente maksaks kokkulepitud summa kui seaduse järgi määratud maksta ei saaks ja mehe elukvaliteet oleks halb seetõttu.
Läksin oma eksist lahku kuus aastat tagasi. Leppisime kokku, et korter, selle sisutus ja auto jäävad laste tarbeks temale ning lastele maksan elatist vastavalt seadusele. Tema eluasemekulud ei ole 200-250€ inimese peale. Laenumakse on jäänud endiseks 185€/kuu ja kolmetoalise kommunaalid koos elektri ja netiga on siin suurusjärgus 190€/kuu. Seega minu laste eluasemekulud on 120-130€. Lasteaias nad enam ei käi, haiguse puhul öid üleval nendega ka suure tõenäosusega ei istuta. Auto müüs eks maha, laste bussi kuupilet on mingi 6€. Söögile midagi kulub, riietele ka (lastel on seljas tavaline H&M kaup), trennis käivad (viimane trenn, mille hinda ma tean, oli vehklemine 25€/kuu), koolis on mingeid kulusid, ehk ajaviitele ja sünnipäevadelegi – aga ei usu, et sellele kõigele 400+ € läheb.
Kui me lahutasime, oli laste elatis 320€. Minu sissetulek netos 800€. Umbes nädala pärast pean ma välja maksma 584€, minu sissetulek on 1160€. Laste kulud on aja jooksul pea kahekordistunud, minule kätte jääv raha on sisuliselt samaks jäänud. See on ka põhjus, miks ma ei saa enam autot pidada, lapsi kahel korral nädalas õhtuks ja kahel korral kuus nädalavahetuseks enda juurde võtta, rääkimata pikemast aastavahetuse – või suvepuhkusest. Tasulist meelelahutust ma neile enam endaga koos võimaldada ei saa, mitmekesise toidugagi on keeruline. On näha, et nad on paremaga harjunud.
Seega minu nägemust mööda on elatised natuke liiga kiiresti kasvanud. Mõistlik oleks, kui lapsed saaks minu stabiilselt kasvanud sissetulekust ka sama proportsionaalse osa, nagu nad siis said, kui ma ära kolisin. See oleks 120€ vähem, kui ma neile nüüd maksama pean hakkama. Kas see ongi see õiglane eksi mure ja hoole hind? See 120€ ja see, et lapsed järk-järgult minust võõrduvad, kuna mul ei ole enam raha neile vahetult kulutada. Kuni nad ühel hetkel, kui mina vana olen ja abi vajan, teatavad, et aga ta ju ei hoolinud meist ega viitsind tegeleda.
Ma ei ütle, et elatis oleks vale asi, või et seda raha ei annaks lastele ära kulutada. Ka ei saa ma hästi aru sellest, et elatist peaks lastele välja nõudma, kohtus peale panema, kohtutäituriga taga ajama – need on ju ometi minu lapsed, muidugi on neil kulud, muidugi ma osalen nende kandmises ja mitte aastaid pärast lahkuminekut meeldetuletuse ja küsimise peale, vaid järjepidevalt. Lihtsalt see summa võiks olla mõistlikum. Selle kasv võiks lähtuda minu sissetuleku kasvust, mitte tööturu kõige kiiremini kasvavast näitajast.
mu vanemad lahutasid, kui ma noor olin. See on endiselt traumeeriv, isegi kui mul on pere