Talvine Lottemaa

Kuna nädalavahetused ja tööpäevade õhtud on meil Hedoniga vaja suuresti kahekesi ära sisustada, siis tundus jumala hea plaanina sõita laupäeval bussiga Tartusse, sealt koos Eveliisiga järgmisel päeval Lottemaale ja sealt bussiga tagasi Tallinna.

Eveliis aga blogis nii hästi meie käigust sinna, et mulle tundub, kui ma kirjutaks sama, siis oleks imelik. Aga ma mõtlen täpselt samamoodi, eks me seal omavahel ka seda arutasime..

Mul on paar tuttavat, kes on öelnud, et ah, korra käisime, kõik sai vaadatud, et mis seal ikka enam uut on. Tõsi, ega otseselt midagi uut ei olegi, eriti kui kiiruga kõik majad lihtsalt läbi joosta. Lottemaa ei ole vaid teemapark, see on justkui sõpradele küllaminek. Ja sõprade juures me ei oota ju, et seal oleks alati midagi uut, vaid me külastame neid sellepärast, et meil on üksteist hea meel näha. “Kuidas sul siis ka vahepeal läinud on?” küsis rebane Julia Idat nähes. “Hästi,” vastas Ida ja küsis mult hiljem sosistades, et kuidas Julia teda mäletab. “Sest ta on ju sinu sõber,” vastasin ma, “ja sõbrad mäletavadki ju.” Lottemaa võlu on see, et seal on sõbrad. Sind oodatakse seal. Alati.

Selle vahega, et Hedonilt küsis kohe rongist välja astudes Adalbert, et noooo.. kuidas sul siis vahepeal läinud on, kas päkapikud ka käivad ja Hedon sai taskust välja tõmmata hommikul toodud kaardipaki.

Aga mis jõulumaa see on kui lund ei ole, olen ma kuulnud vanemaid porisemas. Siinkohal oleks paslik meelde tuletada ühe ilusa laulu sõnu.  Ka lumeta võib jõulutunnet tunda, ei hooli me kui must on maa, ja lumeta võib valgeks jõulud muuta, saab lumeta. Lottemaa jõulud on ka lumeta pisiasjades ja meie südames ning silmades.

Teiseks traditsiooniks on (pere)pilt. Ilma ei saa koju minna. Kui pole kaasas paberfotot, siis kas me üldse oleme Lottemaal käinud? Meil on vasrti vaja suuremat kapipealset, kuhu Lottemaa pildid ära mahutada.

Mul on täpselt samad mõtted ja kapipealse asemel on meil külmutuskapp kuhu peale Hedon neid pilte alati nõuab. Ruum hakkab otsa saama, sest kõik Hedonile tähtsad asjad peavad seal peal olema – nagu näha: Ida pilt, lasteaiasõprade pildid, kõik pildid mis kuskilt photoboothist välja tulevad..

Uue lemmiku leidis Hedon ka – Bruno. Eelmisel õhtul nad Idaga joonistasid ja siis ta teataski, see tuleb kaasa võtta ja Brunole viia. Autos sõites muutus ta kurvaks.. “Bruno joonistus jäi maha..” Ei jäänud, mul oli see ammu kotti pandud. Ma küll julgesin arvata, et ta ei julge seda üle anda, aga võta näpust..

Jah, ega seal Lottemaal midagi ei muutu, välja arvatud talvel see, et võta paksud riided seljast ära, pane tagasi, lapsed: lähme Lottemajja, jõuame kohale, võtame riidest lahti, kaks minutit hiljem – läheks jalkat mängima, ronima, kala püüdma.. Okei, riidesse tagasi, lähme. Eeee, Lottemajas oli lahedam, lähme tagasi.. #tavalineeluju mis siin kurta!

Nagu Eveliis kirjutas – kui sa sõpradele külla lähed, kas sa ootad iga kord midagi uut? Näiteks Idale külla minnes võib seis olla sama – saame tuppa ja riidest lahti kui lapsed otsustavad, et võiks ikka õue minna, viis minutit hiljem on nad toas tagasi jne. That’s life!

Lottemaa ongi nagu sõprade juurde minek, taasnägemise rõõm ja koostegemise lust. Ma ei tea miks, aga mul tuli praegu see Ave Alavainu luuletus meelde. Nii ongi. Sõprus on püsiv!

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõber ei küsi
„kas oled mu sõber?” –
ta tuleb sul karguks,
kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut
„kas olen sul ainus?”,
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike.
Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

3 Comments

  1. Meie pere on ka Lottemaa suur fänn.
    Ja selle äratundmisega – suvel panime lapsele nimesildi t-särgile ja kui üks Lottemaa kohalik pöördus lapse poole nimega, siis oli lapsel vau efekt – ta mäletab mind! :)

Comments are closed.