Tuleb ikka tõdeda, et kõik taandub alati suhtlemisele, suhtumisele ja inimestele. Pole vahet, kes teeb odavama pakkumise, oluline on see, kuidas sinusse suhtutakse. Ja ega see on kõigega nii, mitte ainult autoostuga. Ma mõtlen, et näiteks eelistan ma käia oma kokteile ka joomas seal kus on mõnevõrra kallim, mitte kõige odavam, sest suhtumine on hoopis teine.

Alustame algusest

Augustis kui saime läbi Promoty diili Nissaniga (Eurost Autoga st), et proovisõitu teha, siis ma totaalselt armusin sellesse Qashqaisse ära. Meelis oli kahtleval seisukohal, ses talle on alati meeldinud pigem Kia. Nii me siis vaidlesime, Meelis arvas, et kiiret pole, mina oleks kohe homme uut autot tahtnud ja laskusin vestlusesse Nissaniga, et saada mingi hea diil. Ma ei taha olla karm, aga kuu aega korralikku ajun.. viis selleni, et mul kadus igasugune isu mingiks koostööks, mingiks diiliks, mingiks promoks. Ainuke pluss Nissani kasuks oli lõpphind, mis oli meie eelarves.

Kui me vaikselt blogis sellest autovärgist rääkima hakkasime, siis pakuti ja soovitati meile veel kümmet varianti. Kirjutas meile Škoda, Möller Ülemiste.. Ja jälle – kõik taandus suhtlemisele.

Škoda esindaja, OLLES LUGENUD BLOGIPOSTITUST ja meie eelarvet, pakkus mingid variandid välja ja kui ma siis ütlesin, et saad sa aru, meil on eelarve, siis teatas ta, et pakkuda pole põhimõtteliselt midagi. Suhtumine oli nõme. Hinnas alla tulla “polnud võimalik”, mingi “diil polnud võimalik”. Škoda oli valikutes enivei ka kõige viimane, sest nendega tegi ka koostööd üks influkas, kes Meelisele mokkamööda pole ja kellele ka meie mokkamööda pole. Pluss veel üks negatiivne kogemus minevikust, kus nende müügimees lihtsalt ei tahtnud meiega tegemist teha. Pole vajagi – nagunii müüvad.

Möller Ülemiste ja Ingvar Viilop – supertore müügiinimene (mulle muidu müügimehed ei meeldi!), kes esimesest hetkest peale mõtles kaasa. Minu idiootsetele nõudmistele ja arusaamatusele suutis ta vastata professionaalselt ja olla igati abiks ja toeks. Ja kuigi ma teadsin, et WV jääb eelarvest täiega üle, siis ta suutis mulle selle nii maha müüa, et mind see hind enam ei seganud. Ja ma olin nõus meie eelarvet ca 10k suurendama. Meelis palus lisada, et talle meeldis see uus elektrikas, millega kindlasti tahab sõitmist proovida. Ja ka see oli see hetk, kus me ütlesime kohe müügimehele, et me lihtsalt vaatame ja me kindlasti ei osta seda autot täna, aga ta oli proff ja ikkagi vestes meiega ning tutvustas autot (kuigi oleks võinud ju minema jalutada). Ehk siis teenindus ja suhtumine oli väga super.

Järgmisena laekus meile pakkumine hoopis Renaultilt, kellega oleme ka varem mingisugust koostööd proovisõitude osas teinud ja kelle turundusjuht ka mõtles kenasti meiega kaasa ja proovis pakkuda parimaid võimalusi… Lõpuks jäi see kivi nö meie kapsaaeda, et kas me tahame või ei taha, aga see kõik oli kuidagi… no ei olnud tõmmet.

Samal ajal tiksus kogu aeg kuklas Kia Sportage, millega me oleme kunagi ka pikemalt sõitnud (Jõuluvana saan!) ja Kia on oma olemuselt kõige mõnusama (justnimelt mõnusama) suhtlemisega. Või vähemalt meil on nendega ülihead suhted. Leidsime siis ühe laoauto, mis vastas meie soovidele, hind oli naaaatukene kõrgem kui eelarve, miinusega, et sellel polnud elektrilist pagassiluuki, mis… jumal, oleme siiani ilma selleta elanud, mis sest ikka?!

Siis küsis keegi, et aga miks me Toyota oleme välistanud? Või miks mitte Honda CRV? Läksime siis neid ka vaatama. Jah, Honda mulle meeldis. Aga suhtumine seal salongis oli OLEMATU. Ma isegi ei tahtnud midagi tegemist teha nendega. Ilmselt te teate seda tunnet, et kohtute kellegagi ja ta esimese viie sekundiga jätab tondi mulje, siis ongi keeruline edasi minna. Eriti kui see möödapääsmatu pole.

Toyotaga käisime kohe sõitmas ja mulle isiklikult see ei meeldinud. Räme laev. Ma tunnen end hetkel nagu vaal (tänu rasedusele) ja ma tundsin, et ma upun sinna Toyotasse. See oli niiii lai ja suur ja mul oli tunne, et kui sellega kitsal tänaval sõita, siis ma oleks nagu tankis, mis kõik kõrval olevad autod lihtsalt pulbriks teeb. Meelisele suures plaanis meeldis ja selle plussiks oli elektriline pagassiluuk. See oli ka kõik. Samas hind, nats liiga kõrge.

Nädalavahetusele läksime vastu Kia liisingutaotluse sisseandmisega, millele me õhtuks vastust ei saanud. Nädalavahetusel külas olles selgus, et keegi tunneb kedagi.. Loogiline, kõik head asjad käivad tutvuste kaudu nagu vanasti – leti alt. Nii me siis esmaspäeval Toyotaga jutte jätkasime. Kodupank (tervitan, okei, saadan pikalt p… SEB’d, kes mul on tunne, mind lihtsalt vihkab ja never ühelegi asjale positiivselt ei vasta..) oli mu Kia taotlusele kriipsu peale tõmmanud..

Toyotasse ma suure entusiasmiga ei läinud, sest teadsin, et LOOGILISELT võttes mu pangaväljavõte mulle liisingut anda ei luba. Aga.. Nagu ma ütlesin, kõik on suhtumises. Rääkisin ausalt ära oma võimalused ja plaanid ja mõtted ja Mirjam Kostiv (Elke Mustamäe, viiest seitse pluss teenindaja) ütles kohe – jah, sa oled keeruline juhtum, aga mitte võimatu. Vähem kui paari tunniga oli mul laual valik – kas Luminor või Unicredit. Kõik on võimalik, kui tahta, mäletate?

Õhtul tegime laivi, et me ei suuda otsustada, kas Kia või Toyota, hinnavahe 2000€, liisingmakse vahe ca 20€ kuus – plussid-miinused suht samal kaalukausil.. Laivi peale helistas meile naabrimees – kohe siia – arutame asja. Ta on auto… fanatt oleks vist õige sõna. Igal juhul vaatas ta me pakkumistele otsa ja välistas kohe Toyota, sest.. “võta siis juba Corolla kui sa esiveolist tahad”.

Ja nagu ma oma postitust alustasin, taandub kõik ikkagi suhtlemisele. Ja kuigi ma kiidan Toyota Mirjamit taevani, siis Kiaga on meil pikemaajalised head suhted ja sõpru üle ei lasta, läksime siis uuesti Kiasse, et okei. Mis variandid veel oleksid, mis veel laos oleks, mis oleks ehk varustuselt natukene parem ja mis hinnalt võiks olla siis paar tuhat kallim, sest liisingupakkumine sellele summale oli olemas.

Ranel Tartu – Viking Motors Mustamäe

Mustamäele astusime me sisse nagu kaks võhikut, tahame seda, seda ja seda. Meid võttis vastu Ranel Tartu, kes on ÜLINORMAALNE. Kui sinna satute, otsige ta laud üles. Mustamäel oli siis meile sobilikult kaks varianti – kas 27 tuhat järgmise varustusastmega Kia (GT Line), aga diisel või 26 tuhat ja bensiin, aga tuleb 17 päeva pärast. Otsustasime veel mõelda. Pidime minema ühele kohtumisele Lasnamäele ja Meelis ütles, et kuule, käime siis juba Ülemiste Kiast ka läbi, seal salongis sees oli ka üks Sportage, vaatame mis seis sellega on… Läksime kohale ja mida pole, seda pole – seda salongis olnud Sportaget seal enam polnud.

Hakkasime juba ära minema ja Meelis ütles, et oot, aga mis autod need siin platsil on. Talle hakkas silma üks, millel ei olnud hinda. Sinine. See, mis Meelisele värvilt oleks Toyota puhul meeldinud, aga hinnalt ja läbisõidult see meile jälle ei meeldinud.. Ja mulle meeldis Kia rohkem välimuselt, seega tundus see SEE! Lõpuks ometi oli see see auto, et sa vaatad peale ja mõtled, kui varustus sobib, siis it’s a deal.

Meelis läks salongi ja ainus töötaja, kes lõunal polnud, sai kohe rahe kaela – mis auto see selline on seal platsil, et hinda pole. “Pesu järjekorras, läheb kohe müüki..”

Selgus, et tegemist on nagu Toyotagi puhul liisingu tagastusega, juuni väljalase, läbisõit ca 4000km ja hind veel tonn odavam kui meie lõpuks välja kaubeldud punane Kia ja talverehvid ka kaasa.. Ühesõnaga, see tundus olevat see. Enely Saarniit teenindas meid välgukiirusel, sest noh meil oli ju kohe vaja. Ma kujutlesin juba, kuidas ma sellega õhtul sealt salongist minema sõidan, sest pangas oli mul ju liisingutaotlus positiivse vastuse saanud, lihtsalt teisele mudelile..

Meelis tegi nalja, et normaalne diil, astume sisse ja võtame Ranelilt töö ära ja anname Enelyle.. Ühesõnaga, nagu ma ütlesin – SUHTUMINE, see on see, mis lõpuks kõik määrab. Kui auto, siis Kia, kui teenindaja siis Ranel või Enely.

Aga siis alles kamm algas

SEB pangast oli mul võimatu saada kätte pangaväljavõtet, ma ei tea miks, aga see ei toiminud mitte ühes browseris, mitte ühes arvutis, ei ID kaardiga, ei Smart IDga. Pangatöötaja vastas, et ma olen debiilik ja juhendas mind nagu 80aastast tädi Maalit klikkima konto – sätted – väljavõtted.. Jumal, ma ei ole eilne. See ei toiminud. Lasin Meelisel proovida, sõbrannal enda arvutis proovida. No ei. Samal ajal kauplesin tingimusi veel paremaks.. Aga väljavõtet ei saanud.

Kolmapäevast oli sujuvalt saanud neljapäeva õhtu, pank mu kirjadele polnud vastanud, et saatku ise mulle väljavõte, sest ühe mille nad saatsid, ei sobinud teisele pangale.. Ma olin jumala kindel, et sellel autol ei ole meie perre asja. Lugesin igaks sajaks juhuks Timmeri taroskoopi, kas ta ütleb, et ära sel nädalal mingeid lepinguid tee või ei. Kõik tundus justkui rohelises laines olevat, aga samas kõik seisis.

Reede hommikul kui puhkus hakkas, kujutlesin ma juba end selle uue auto roolis kruiisimas (Meelisel on ju juhendaja paberid).. ja lõpuks saime me asjad nii kaugele, et sain konto väljavõtte, sain liisingutaotluse allkirjastatud, Kia sai auto ARKis minu nimele ja me olime õhtul, enne salongi sulgemist, oodatud oma uue auto järele..

Muretuid miile marimellile nagu me sõbrad samal õhtul ütlesid!