Kirsti Timmer: võtke oma beebid sotsmeediast ära!
Ükspäev jäeti siia blogisse kommentaar, mille peale ma ei osanud ööd ega mütsi vastata ja siis meenus mulle see Timmeri jutt tema seinalt ja korraks tekkis küll see hirm, et tõesti, kõik inimesed ei ole toredad ja head! Kirjutasin talle ükspäev, et seda täpsustada ja sellest sai hoopis külalispostitus :)
Kirsti Timmer: armsad marimelli blogi lugejad!
Mari-Leenu ja Meelise perre on lisandumas uus ilmakodanik ja blogijad-vlogijad elavad ju oma elu iga hetke lugejate-vaatajate ees. Kogu elu on netis üleval. Mina kirjutasin paar päeva tagasi, juba ei tea mitmendat korda, beebipiltide jagamisest sotsmeedias oma Facebooki seinal. Olen sellest varem ka bloginud.
„Mitu päeva ma ei tohi siis beebipilte üles panna?“ uuris Mari-Leen.
Mis mitu päeva? Imikutest, beebidest, väikelastest ei pea üldse pilte netti riputama, seletasin mina. Muidugi keerab see blogija elu pahupidi. Mari-Leen rääkis mulle neljakümnest päevast, nii olevat ta kuskilt lugenud.
„Kullapai, nelikümmend päeva on ikka surmajärgne hinge lahkumise aeg!“ targutasin ma vastu. „Kirjuta meie blogisse ka titepiltide teemal“ palus Mari-Leen. Aga palun.
Iga inimene on uhke ja õnnelik saades lapsevanemaks, miskipärast tahetakse seda uudist jagada terve maailmaga ja nii ma siis avan arvuti ja vaatan jälle oma Facebooki seina, rõõm tõdeda, et nii palju uusi ilmakodanikke ja nii palju uhkeid vanemaid, kes oma vastsündinu kohe sotsmeediasse ülesriputanud. Kohe kui tita emaüsast väljunud on ta Facebookis-Instagrammis üleval! Mõni teeb lausa avaliku beebikonto.
Ma olen seda teemat aastaid jahunud, et ärge pange imikutest pilte üles!
Jaa, on uhke tunne, aga see pisike ilmakodanik alles tuli siia maailma. Üheksa kuud oli ta turvaliselt varjul, nüüd alles kohaneb valguse ja kõige lähedasematega… ja mida teevad uhked vanemad? Kohe laksti sotsmeediasse, tervele ilmale vaadata-mõjutada! Laps on veel kaitsetu, õrn ja puhas. Kõik inimesed aga ei ole heasoovlikud (paraku) ja ilusa hingega. Ja teie annate oma lapse vabatahtlikult nende pilgu ette? Arvustada. Vaadata.
Neid inimesi, kellele see sündmus ei meeldi või kes ikka kõigi ja kõige kohta halvasti ütlevad, on palju. Vaatavad su lapse pilti ja ütlevad midagi halba. Midagi kurja. Mis see on ja kas see mõjutab? Jah, see ongi „kuri pilk“ ja „ära sõnamine“. Ja kes on süüdi? Sina lapsevanem kes sa oma lapse ilmale vaatamiseks panid.
Vanasti ei lubatud võõraid oma loomade juurde lautagi, et kadedus ei pääseks ligi.
On riike kus ei avaldata lapse õiget sünnipäeva ega päris nime kellelegi, sest nende andmetega saab võimetega inimene kõiksugu trikke teha.
Aga eestlane, va uskmatu, teeb lapsest avaliku märklaua kohe sünnihetkel. Uhkust saab ka teisiti tunda, last kahjustamata. Võtke oma beebid sotsmeediast ära, postitage endast pilte. See on teie elu, te olete täiskasvanud. Laps ei ole omand, tema on omaette tegelane, las laps otsustab tulevikus ise kas ja kui palju ta endast tahab igavesest ajast ja igavesti netti riputada.
Aitäh, kui mõistad.
Kirsti Timmer
kirstitimmer.ee
23 Kommentaari
Täitsa nõus, ehkki teistel põhjusrel.
Alaealiste pilte ja nime ei tohiks üldse kasutada. Laps pole sinu omand.
Loodan et ühel päeval see keelatakse seadusega.
Vt. Euroopa laste õiguste konventsioon.
Juhised on antud, lihtsalt vanem saab teha oma kasvatuslikud valikud.
Ma ei kujuta ette samas kui oled blogia kui nagunii elad nii avalikult ja inimesed vahepeal kirjutavad igasugust jama.. Kas siis Oleks peitmisel oma elul mõtet soppa saab ju nii kui nii..
Ma mõtlen ise sama, et kui ma pilti ei näita, saan veel rohkem heiti.. Ja jutte, et raudselt midagi viga, et ei näita, polnudki rase, kujutasin ette vms. :D
Ma olen Timmeriga jumala nõus. Oma lapsi pole kunagi netti pannud või siis kaks pilti on (5 aasta peale) kus ta selja tagant. Aga mul oligi konkreetselt üks sugulane (kellega eriti ei suhtle) kes helistas mu emale ja iga kord nõudis lapsest pilti, et miks ma ei ole saatnud ja ma tundsin, et ma ei taha talle saata oma lapsest pilti. Muidugi sõbrannadega vahetame omavahel chatis pilte jne, aga see hoopis teine teema, kui see, et keegi isegi “pool sõpradest” su last netis vaatab ja sa samas kunagi ei tea, mida mõtleb. Öeldakse ka, et silmi peaks veel eriti hoidma, et silmi näha ei oleks.
Ei poolda ka laste piltide postitamist sotsiaalmeediasse, aga ainult sellepärast, et nad ei saa nõusolekut anda (beebina, väikelapsena) . Juba vanemana peaks lapse käest alati küsima, kas pilt sobib ja ta tahab seda üldse kuskile üles. Sest halvasti kommenteerijaid ja kiusajad paraku on ning me kõik tahaks oma lapsi nende eest kaitsta. Aga no see “kuri silm” on minu silmis mingi vana ebausk, seega samas hunnikus kristallihulluse, kolm korda üle õla sülitamise, inglite ja muu soolapuhumisega (vabandust, kui kellegi usku solvan, tegu on minu maailmavaatega) . Vanasti kardeti seda kurja silma, kuna laste suremus imikuna oli kõrge ja kindlasti ei olnud see mingite needuse vms pärast.
Ma usun kristalle ka, sülitan 3 korda üle õla, kui kass läheb mantli hõlma alt sisse, kaevukaantele ei astu, kui post jääb vahele, ütlen uuesti tere jne :D Ma veits imelik ilmselt. Tegelikult ongi kõik peas kinni, usud seda, mida sa oled pannud end uskuma :)
Eestlaste puhul on tavaline, et usutakse just selliseid asju, mitte mingit religioon. Ikkagi kõige usuleigem riik maailmas :) samas mõttel on tugev jõud, nii et kui sa kristalle ja ennustusi usud, võivad asjad mõjuda ka. Nii et jah, tegelikult on kõik peas kinni :D
Kohe selle teemaga tuli mul meelde oma olukord. 7 aastat tagasi, kui ma sünnitasin, ei pannud ma oma lapsest pilti ülesse, mitte kuskile. Mäletan, milline paanika sellest oli mu tuttavatel, et miks sa ei ole pannud ja et saada privas siis pilte. Ma ei pannud vist pool aastat mitte ühtegi pilti ja ei saatnud lapse pilti, peale oma parimate sõbrannade, aga ka neile minimaalselt. Kes tahtis näha tuli külla ja kogu lugu. Mina täiesti usun seda “kuri pilk” ja “ära sõnumist”. Kuna sel ajal oli palju neid inimesi, kes juba raseduse ajal mind maha tegid ja öeldi, et mu laps ei tohiks sündida. 5 elukuust saadik oleme võidelnud nii astma kui ka nüüd epilepsiaga.
:( jaaa, ma usun ka seda, et kui sa kellelegi halba soovid, siis see tuleb ringiga sulle tagasi. Ma ei hakka ühte lugu rääkima, mis mu sugulastega juhtus, nad ilmselt loevad ja võimalik, et ei tea tausta, aga olen kindel, et siin on seos. Samasugune, keegi kunagi kuskil siunas kedagi ja sai ise selle poti endale kaela.
Aga ma kujutan ette kuidas (ja mis jutud) meie puhul hakkaks liikuma, kui ma pilte ei pane üldse. Ma ei teagi, kuidas see lahendada, et kõik häpid oleks :)
Häppid peate olema ju ainult teie ja teie lapsed. Inimesed leiavad alati, mida kommenteerida ja võib julgelt nende arvamust ignoreerida. Kui on vaja blogiäri tõttu lapsega seoses postitada midagi, siis alati saab ju lisada fotosid kärust, mänguasjadest jmt, mitte lapsest endast.
Mind isiklikult hirmutab see, et pildid minu lastest võivad jõuda nii pervertide kui ka aastaid hiljem koolikiusajate kätte. Netist ei kao midagi ära ja mina vähemalt tahaks, et kontroll laste isiklike andmete üle oleks minu ja mu laste, mitte interneti käes.
❤
Teie puhul, kes saate puid alla olenemata, mida teete, siis mõtleksin tõsiselt lapsest avalikke pilte mitte panna. Kes tahab, see mõtleb ja arvab omi asju olenemata, mida teie väidate. Minu blogi on näiteks miniatuurne teie omaga võrreldes, kuid siiani räägin oma lapsest ja isegi elukaaslasest hüüdnimega. Lapsest pole Instasse ka pannud selget, otsevaates pilti. Laps on eelkõige teie pere liige, mitte lugejate omand, jes eeldavad et neil on õigus teada kõike. Blogija ikka ise otsustab mida ja kellega ta jagab..
Olen aru saanud, et Meelise emaga te ei suhtle enam, kuid teie pere tegemiste vastu on tal ikka veel huvi… kuna teie suhted ei ole ju kunagi head olnud, siis mina tõsiselt kaaluks kas, mida ja kui palju jagada.
Täiesti nōus. Meil laps saab kohe 2aastaseks, ei ole sotsmeedias ühtegi pilti jaganud nii, et lapse nägu näga oleks. Ma ei tunne, et mul oleks sellist ōigust oma lapse kohta postitusi teha ja tema privaatsust rikkuda. Lisaks tōesti, need halvad emotsioonid mida teised vōivad kanda.
Juba siis kui olin rase, tundsin, et ei soovi seda sotsiaalmeedias kuulutada. Perele ja lähedastele sõpradele teatasime uudise isiklikult. Ka lapsest pilte ei jaganud. Mõni kuu hiljem peale lapse sündi tuli külla lapse vanaema, kes lapsest palju pilte tegi ja mõne ka oma Facebooki postitas. Palusime tal need eemaldada viisakalt, mille peale muidugi ta solvus korralikult aga siis hiljem ikka kustutas ära..
Hedon ju täitsa tiptop poiss ja ei juhtunud midagi, avaliku pilgu all temaga ju. Samuti ei tea ma, et teistel blogijatel oleks lapsed kuidagi teistmoodi. Eks igaüks teeb nii nagu ema süda ütleb, mina ka ei postitanud pilte lapsest 4 kuud, tundsin, et ei ole vaja- samas ei postitanud ka raseda pilte. Tehke nii nagu süda ütleb ❤
Teemast mööda küsimus üldse aga ma alles nüüd nagu panin tähele, et Teil Meelisega ei olegi samad perekonnanimed. Tekkis huvi küsida, et miks nii jätsite? Või miks sedasorti valiku tegite? :)
Nagu brändinimi või nii, kõik teavad mind kui Mari-Leen Albersit :D Ma näiteks omavahel rääkides kasutan ikka Kristina Pärtelpoeg kuigi ta on nüüd Suuroja :) lihtsalt inimestel ilmselt need meie nimed sedasi mälus nagunii, isegi kui oleksin Tomson siis oleks see nii harjumatu, et ikka räägitaks Albers-Tomson edasi :D
Timmeri mõttega nõus suures osas. Kui Hedoni said, siis oli väga minimaalselt pilte temast sotsiaalmeedias. Mäletan et korduvalt küsiti, et miks Hedonit nii vähe näitad. Sa näitasid tema sündides pilte ja siis oli jupp aega vahet, kui sa ei kajastanud piltide näol temast väga aktiivselt.
Minust sai Hedoni fänn tollest hetkest, kui panid üles minivideo, kuidas ta söögitoolis istus ja Getteri laulu kuulas ja kaasa noogutas viisijuppi ja see oli tol ajal tema lemmiklaul. See oli nii heldima panev vaatepilt. Hedoni piltidega sa üle ei pingutanud, pigem olid tagasihoidlik ja seetõttu pole Hedoni kohta midagi väga kommenteeritud.
Kuna beebid on väga erinevad ja inimesed näevad võõraid beebisid oma vaatenurgast, neil ei ole sidet selle beebiga ja samas mõni beebi ei ole võõrale silmale maailma ilusaim, v.a. oma vanematele loomulikult on. Paljud beebid ei ole sündides, oma elu esimestel kuudel mitte eriti kenad aga suuremaks kasvades väga ilusad lapsed. Minu silmale Hedon oli armas beebi.
Näitena ütlen, lihtsalt näide, teie teine laps võib vabalt olla Hedonist erinev, punase nahaga ja punaste juustega, juhul kui Meelise geenid domineerivamad on. See leiaks ilmselt kõneainet, sest Hedonis ei ole seda “punanaha” geeni. Kui sa näitad last minimaalselt ja väga üle ei pinguta, siis ma väga ei usu seda ära sõnuva silma juttu, kuigi jah, ma tean et selliseid inimesi on olemas, kel kodus voodoo nukk ja siis selle nuku peal sajatavad teisi enda rahulduseks :)
Beebit saab näidata ka külje pealt alguses. Mari Metsallik on enda last näidaud kas tagant või külje pealt. Eks sa pead oma kõhutunnet kuulama ja siis selle järgi otsustama, mida näitad ja kui palju.
Oo, nii armas meenutus Hedonist see Getteri laul, see oli lege jah :)
Tead, sellega oli selline asi, et Hedonit ma jagasin küll toona, aga mul oli sel ajal kinnine konto üldse Instas. Meelise kontost (mis oli avalik) sai mingi hetk marimelli konto ja minu konto.. ma ei teagi, kustutasin vist.
Olen ka mõelnud, et inimesi on igasuguseid ja mida kõike nad mõtlevad. Samas lasteaia värava taga võib ka mingi imelik needusi teele saata laste pihta nii, et ise ei teagi. Või siis, mida peaksid tegema fotograafid, kes beebisid pildistavad? Portfoolio tühjana hoidma? Või lasteriiete brändi reklaamid? Ainult tootefotod on maru kuivad võrreldes eluga pildis. Eks see igaühe otsus on, mida nad lubavad ja mida mitte.
Äge ju, kui pärast koolikaaslased loevad ja kiusavad, kui 6 aastaselt oled magades allateinud, nagu üks blogijatest siin ükspäev just teadustas oma lapse kohta.
Õnneks mul on normaalne ema, kes ei vaevle tähelepanupuuduses.
Minu arvates on iga vanema otsustada, kas ja kui palju ja milliseid pilte ta sotsiaalmeedias lapsest avaldab aga vahel on neid beebipilte liiga palju ning mõned pildid (minu arvates) ei sobiks avalikkuse ette (nt liiga paljastavad). Enda lastest sotsiaalmeedias pilte pole (vaid varvastest) ning olen päris tundlik kui keegi teine minu lastest pilte teeb, sest ma ei tea, kas ta teeb neid veel enda jaoks hiljem vaatamiseks või? Nt kui teine laps sündis ja ämm tuli uut nädala vanust ilmakodanikku vaatama ja soovis teda kohe sülle haarata ja tormas telefoni järele, et pilte teha, siis mina ütlesin ei. Hoidsin oma pisikest kogu selle aja süles ja ei jaganud teistega, ta küll proovis küll vist pilti teha aga võiks arvestada värske ema soovidega ka :) Enne esimese lapse sündi ka andsime lähedastele teada, et haiglasse külalisi ei soovi ning ka miski kahe nädala jooksul peale seda (seda aega küll lühendasime nädalale) külalisi kodus vastu ei võta. Ka siis olin valiv, kellele ma usaldan sülle anda. Minu arvates see beebiaeg on nii lühike ja sünnitus ka ju paras läbielamine (mul küll läks kergelt ja ei olnud mingeid komplikatsioone, kuigi mõlemad olid üle 4 kilosed) ja uue rolli ja rutiiniga ka vaja harjuda. Laske inimestel nautida beebiaega.
Hiljuti sattusin lugema ühte blogipostitust (see on küll soomekeelne ja peamiselt räägib laste kasutamisest nö tasuta saadud toodete reklaamimiseks, kuid väga häid mõtlemapanevaid punkte on seal välja toodud) Lisan lingi: https://leikkileikkina.com/lapset-sosiaalisessa-mediassa/ Ja mõtteaineid on seal päris palju. Eks blogijatelt või influenseritelt oodatakse/eeldatakse kõige jagamist, kuid mõned asjad võiksid siiski jääda ka privaatseks ning lugejad peaksid olema inimlikumad ja aksepteerima valikuid.
Kõike head viimasteks nädalateks ja toredat kooskasvamist.