Loe eelmisi osi siit!

Ma läksin seekord teraapiasse täiesti teadliku otsusega. Ei mingeid kõrvalteemasid, ei mingeid poolikuid vastuseid. Ma tahtsin lõpuks teada, miks ma ikkagi joon. Sest kuigi ma olin vahepeal mitu nädalat kaine, ajas ikka miski mind jooma. Ma reaalselt ei tahtnud oma peas juua, aga miski ikka valas selle klaasi ja ma jõin. Ma tahtsin, et kõik, mis on alkoholiga seotud, tuleks üles. Kuigi ma olin vahepeal hakanud mõtlema juba ma ei tea, mis energiavahetusi ja asju, läksin ma lõpuks ikkagi välja selle peale, et mu joomisel peab olema põhjus ja seal peavad peituma need lahendused, milleni mul on vaja jõuda. Olin aru saanud, et see, et ma tahtsin Meelist nii meeleheitlikult päästa oli selleks, et mul oli vaja tegelikult päästa ennast, aga noh, vana hea Leen, tegeleme alati millegi muu kui endaga.