Ma olen varemgi öelnud, et tänapäeval ei saa enam mitte midagi öelda, sest alati leidub keegi, kes solvub. Aga pärast Saaremaale kolimist olen aru saanud, et siin on see veel täiesti omaette tase.

Kui Tallinnas võisid öelda, et mingi Ants on loll, siis heal juhul sai Ants ise pahaseks. Saaremaal on Antsul viis sõpra, kes on kohe samuti sinu peale vihased. Kui ütled, et Kati ei oska turundada, siis solvuvad Kati viis sõpra ka, sest kuidas sa üldse julged midagi sellist öelda! Ja need kümme inimest tunnevad omakorda veel viit inimest, kellele rääkida, milline kohutav inimene see Mari-Leen ikka on.

Ei lähe kaua aega, kui kõik 13 000 kuressaarlast mind vihkavad, sest ma julgesin kellegi kohta midagi arvata.

Ma saan väga hästi aru, et väikeses kohas tunnevadki kõik kõiki ja suhted on olulised. Aga kas see tähendab, et kui mul on kuskil halb kogemus, siis peaksin sellest lihtsalt vaikima, sest äkki keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi?

Ma ei räägi siin kellegi isikliku elu lahkamisest või lihtsalt niisama halvasti ütlemisest. Ma räägin täiesti tavalistest olukordadest, kus oled kliendina millegi eest maksnud ja tunned, et sinuga ei käituta mõistlikult. Või kui ma sündmusekorraldajana pöördun kellegi poole ja esimene vastus on, et ei, me ei saa, me ei oska, me ei suuda. Ja vot see viimane ajab mind Saaremaal vahel ikka korralikult kettasse.