Loe eelmisi osi siit!

Ma olin selle hetkeni elanud aastaid kahe paralleelse elu vahel. Ühes neist olin mina, naine, kes teadis, et midagi peab muutuma. Teises olin mina, kes surus selle teadmise alla, lootes, et ehk kõik ikkagi laheneb. Aga see teadmine näris mind seestpoolt. Vaikselt, järjepidevalt, kogu aeg. See polnud äkiline taipamine, vaid pikk, vaikne protsess, mis lõpuks jõudis murdepunktini.