Viimasel ajal on meie poole pöördutud ootamatult intensiivselt – ja mitte just lillede ja šokolaadidega, vaid: “Kas teil said äriplaanid otsa?” “See mingi nali või, et Meelis nüüd surnutega räägib?” “Aga te ju ütlesite, et Meelis läheb minema ja Eestisse ei koli tagasi!?” Tõesti, kuidas me julgeme? Eriti arvestades, et need küsimused tulevad just nendelt, kelle poole Meelis vaatas aastaid alt üles. Nendelt, kelle sõnad ja tegutsemine andsid talle julgust hakata lõpuks elama kooskõlas oma päris olemusega. Aga tundub, et mõne jaoks oli ta sobiv seni, kuni ta polnud päriselt tema ise. Tundub, et kui mängid kellegi reeglite järgi, oled aktsepteeritud – kui aga paned oma tunde ja oskused lauale, oled äkki naljanumber.

Ja veel naljakam – need samad inimesed on meiega koos laua taga istunud, jaganud oma (äri)muresid, õnnestumisi, kõikvõimalikke taipamisi, oma traumasid, saladusi ja.. Me kuulasime, toetasime, jagasime oma jälgijatega, et nad saaks rohkem kliente, sest meie uskusime neisse, nad meeldisid meile ja meil polnud kahju jagada ja neid soovitada.