Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et ma kolin Saaremaale, siis ma oleksin selle peale kõva häälega naernud, sest isegi Tiskresse kolimine tundus tol hetkel juba nagu maale elama minek. Ja kui keegi oleks viis aastat tagasi öelnud, et ma hakkan Pidula Wakepargis vägesid juhatama, oleksin ma samamoodi naernud. Kuigi Pidulas mulle meeldis juba siis.

Pidula Wakepark on meie heade peresõprade oma. Nad avasid selle 2021. suvel ja me oleme igal suvel seal käinud, olnud ja nautinud. Mul on alati tunne, et Pidulas aeg peatub. Sa oled päriselt kohal. Telefonid on kuskil suvalisel lauanurgal, lapsed jooksevad ringi, hüppavad batuutidel, mängivad vee ääres ja sa saad lihtsalt olla ja nautida.

Naljakas, kuidas elu meid ikka tagasi juurte juurde viib. Oma lapsepõlves veetsin ma alati osa suvest Saaremaal ja tagasi tulles oli aksent küljes nagu oleksin saarlane. Mu vanaisa sündis ja kasvas Saaremaal ja tema vend elas seal elu lõpuni – tema juures ma külas käisingi, hängisin tema lapselapsega, käisime õunaraksus ja tegime kõiki neid suviseid asju mida lapsed ja tiinekad teevad.

Ma ei teagi, kas mind on alati Saaremaa tõmmanud, aga Pidula vibe on hoopis midagi muud. Me läksime sinna alati korraks… ja jäime kauemaks. Alati tegime mingeid mänge, elavdasime niisama for fun kohapeal päevi ja õhtuid.

Eelmisel aastal läksime viieks päevaks ja jäime viieks nädalaks. Siis ma veel ei teadnud, et kui me sel kevadel lihtsalt sõbra poja etendust vaatama läheme, räägime autos omavahel, et mõtle, kui me koliks ja saaks Pidulas terve suve toimetada. Ma ei teadnud, et juba järgmisel päeval, kui me Pidulasse jõuame ja autost välja astume, ootab mind küsimus: „Noh, millal siis siia pidusid korraldama?”

See oli tegelikult see hetk, kus kõik sai otsustatud.

Aga minus olev analüüsija, planeerija, organiseerija ja ülemuretseja ei tahtnud seda kuidagi veel reaalsuseks lasta.

Ja kui me siis sel samal porisel märtsikuu nädalavahetusel seal ringi kõndisime, siis mina nägin juba sooje suveilmasid, terrassipidusid, melu ja kõike seda, millest ma olin aastaid rääkinud, et Pidulas teha võiks. Samas sain aru, et perebusiness, ressurssi napib niigi – park aina kasvab ja muutub populaarsemaks, midagi lisaks teha, selleks on vaja lisainimest.

Ja kui ma siis päriselt ütlesin, et kuulge… aga kui me tuleks suveks, siis ma vist ei saanud lausetki lõpuni, kui juba oli: muidugi, teeme!

Ma ausalt olen nii tänulik inimestele, kes teavad meie võimeid. Nad lihtsalt teavad. Ma ise ei ole kunagi olnud see tüüp, kes sotsiaalmeedias jagab, mida kõike ma kellele teen, pigem näitan neid üritusi, mis on tegelikult meie tehtud, et “juhuslikult olin ka seal peol”. See enda kiitmine on mulle alati kuidagi… vastukarva olnud.

Aga Sansibari retriidil sain aru, et üks asi on hoobelda ja teine asi on olla tänulik. Tänulik selle eest, et sa saad neid asju teha. Ja ma päriselt olengi. Nii tänulik.

Ma olen tänulik!

See aasta on toonud nii palju võimalusi. Näiteks tuli mul välja Smarttaniga koostöös oma kangas ja kollektsioon (ja ausalt, midagi on veel tulemas!). Ja ma olen nii tänulik, et see Pidula projekt niimoodi sülle kukkus, seda poleks osanud unes ka näha.

Esiteks ma arvan, et Saaremaa vaikus ja rahu on terve meie pere vaimsele tervisele ja närvisüsteemile 101% vajalik. Ja teiseks… ma saan teha seda, mida ma päriselt armastan.

Mida me siis teeme ja mis seal Pidulas teha saab?

Ma ausalt ei tea, kust alustada, sest Pidula ei ole lihtsalt “koht”, kuhu tuled ja lähed. See on pigem selline… vahepealne maailm, kus plaanid natuke lagunevad ja asjad lähevad kuidagi ise õigesse suunda.

Alguses tundus see kõik väga lihtne – wakepark. Aga tegelikult on see midagi palju enamat – sellest aastast on olemas ka majutus – kümme maja, mis reaalselt ei vaja filtrit – magad vee peal, ühel pool nosivad alpakad heina ja teisel pool võid nautida wakepargi melu. Maja on piisavalt suur, et tulla perega, vajadusel teha kodukontorit.

Lastele on rannaala, batuudid, veepealne seikluslinnak. SUPlauad, vesijalgrattad, kuumad saunad, võrkpalliplats jne jne. Pidula Wakepark on sõna otseses mõttes kogu aeg arengus ja seda, mida täna pole, võib homme olemas olla.

Päikeseloojangu terrass – see oli siiani kasutuses vaid eriüritustel ja päeval sai seal niisama tiksuda. Sel suvel paneme selle terrassi ja baariala täiega elama.

Ei tasu unustada, et Pidulas on kiviahjupitsad, käsitööburgerid ja sellest aastast ka imemaitsvad kokteilid. Minu lootus on, et inimesed ei tule enam Pidulasse ainult wake’ima, sööma või ööbima. Nad tulevad… olema.

Ja see “olemine” näeb igal õhtul natuke erinev välja.

Alustame sellest, et suvel on iga päev justkui reede. Puhkuste aeg ja meie peod ja üritused toimuvad suuresti just teisipäeviti, kolmapäeviti, neljapäeviti.

Ühel õhtul istutakse terrassil, jook käes ja mõeldakse, et kohe hakatakse ära minema. Siis keegi alustab vestlust, keegi naerab kuskil liiga kõvasti, muusika läheb natuke paremaks… ja järsku on kell 00:30 ning ei mäletatagi, millal otsustati jääda. Hea on see, et Pidulas ei pea kiirustama, pealegi sellest aastast on seal ka majutus.

Teisel õhtul on naistekas. Mitte selline klassikaline, kus räägitakse ainult küüntest ja ripsmetest (okei, vahel seda ka ), vaid pigem selline, kus inimesed päriselt räägivad. Vahepeal liiga ausalt. Vahepeal nii, et endalgi on korraks tunne, et läks sügavamaks, kui plaanitud. Mul on väga mitu ägedat vestlusõhtut plaanis. Kogu Pidula sündmuste kava on üleval ka nende kodulehel (kutsun teid kõigile, mitte ainult marimelli vestlusõhtule).

Ja siis on need õhtud, kus lihtsalt mängitakse. Meelis mängib teiega. Või noh, see kõlab nats kentsakalt, aga viib läbi neid mängudeõhtuid ja arvestades, kui palju ta/me neid oma elus sõpradele ja seltskondadele teinud oleme, siis saame me sellega väga hästi hakkama. Mängudeõhtud pole päris need, mida ette kujutatakse jah, seal on bingo (veidi vürtsikamas võtmes), viktoriinid, “tõde või shot”, muusikamängud ja igasugu lollused… aga tegelikult on see lihtsalt viis panna inimesed omavahel rääkima. Sest keegi ei tule Pidulasse selleks, et mänge võita. Inimesed tulevad sinna selleks, et naerda, kohtuda ja korraks oma peast välja saada.

Ja siis… tantsuõhtud. Igal korral erinev teema, soovituslik tulla dresscodes, et oleks rohkem fun.

Sinu üritus Pidula Wakepargis

Kuna ma olen reaalselt kuu ajaga välja mõelnud ja ajastanud ja kokku pannud ca 30+ üritust, siis mida ma veel rohkem ootan, on igasugused suvepäevade, tiimiürituste jne päringud, et teha veel midagi, veel ägedamalt teile kokku panna asju, kus te saate saabuda nagu külaline, mitte korraldaja. Ma teen kõik teie eest ära. Kirjuta mulle elamus@saarewake.ee ja teeme ära. Midagi ägedat, midagi teistmoodi, midagi, mis jääb meelde.

Vaata inspiratsiooniks, mis üritus Pidulas korraldada.

Pidula ei ole koht, mis üritab olla perfektne. Pigem vastupidi, mõnus, kodune, hubane ja inimestele loodud. See on koht, kus on piisavalt ruumi, et asjad saaksid juhtuda. Kus inimesed saavad olla natuke rohkem nemad ise, ilma et peaks liiga palju mõtlema.

Tegelikult on see kokku lihtsalt üks tunne, mida meie tunneme ja mida me loome ja teistele edasi anname. Ja kui sinna korra sattuda, saab sellest lihtsalt aru.