Käisime eile õhtul ETV saates “Impulss”, kus räägiti Hiina netikaubamajadest tellimisest. Teema ise on tegelikult mega suur ja kihiline, aga lõpuks hüppas arutelu ühest kohast teise nii palju, et mul jäi ausalt tunne, et me ei jõudnudki päriselt ühegi asja tuumani. Oli lihtsalt üks noorte keeles öelduna: korralik jäppamine.

Miks tellitakse Hiinast, mitte ei osteta Eestist?

Saates käis läbi, et väikekaupmehed panevad oma poed kinni, sest ei ela ära. Inimesed tellivad Hiinast, sest seal on odavam. Mina ise kaasa arvatult – miks ma peaksin maksma 5 või 23x rohkem kui siit tellides? 

Ja siin tekibki minu jaoks see huvitav koht, et kõik räägivad hästi palju “ärge tellige Hiinast”, aga väga vähesed räägivad sellest, et suur osa nendest samadest Eesti poodidest tellib oma kauba täpselt samadest tehastest. Lihtsalt oma logo või karbiga.

Muidugi on vahe kvaliteedis, kontrollis, klienditeeninduses, garantiis jne. Ma ei vaidle üldse vastu. Aga vahel on hinnavahe lihtsalt nii absurdne, et inimene ei tunnegi, et talle müüakse “paremat asja”, vaid lihtsalt kallimat asja.

Mul näiteks on kodus kõik Alist tellitud lambid, miks ma peaksin samasuguse lambi eest maksma 140€ kui võin maksta 26€.

Muidugi ma saan aru Eesti ettevõtjast. Tal on rent, töötajad, maksud, ladu, transport, e-pood, turundus ja sada muud asja, mida inimene tavaliselt ei näe. Aga samal ajal ei saa ma ka tarbijale otsa vaadata ja öelda, et “osta lihtsalt kallim asi”. Sest väga paljude inimeste jaoks ei ole see ideoloogiline küsimus, vaid rahaline reaalsus.

Kui inimene saab Temust mingi asja 3–5 euroga kätte ja näeb siin sarnast toodet 20 euro eest, siis väga paljud valivadki odavama variandi. Mitte sellepärast, et nad vihkaks Eesti ettevõtjaid või tahaks teadlikult kohaliku majanduse põhja lasta, vaid sest inimesed loevad raha.

Eestis elas 2024. aastal suhtelises vaesuses ligi 20% inimestest. Ehk põhimõtteliselt iga viies inimene. Ja samal ajal loobitakse kogu aeg uudistes “keskmise palga” numbreid, mis ei näita päris elu. Sest pooled inimesed teenivad sellest vähem. 

Teine küsimus on ka selles, kas ma tahan maksta kordades rohkem? Mul oleks olnud võimalik osta see lamp ka 140€ eest, aga ma ei näe ausalt mõtet maksta selle eest 5x rohkem kui ta tegelik hind on. Lisaks on Eestis valik tihtipeale kasinam. Just kirjutas mulle Instagramis üks jälgija, kuidas tellis Hiinast endale disainpistikud ja elektrik pidi šoki saama kui hea kvaliteediga need olid. Suures plaanis, tuleb ju kõik lõpuks Hiinast!

Ületarbimine

Ja siis tuleb mängu see teine pool, millest eile saates ka korraks räägiti – ületarbimine.

Sest tegelikult ei ole probleem ainult Temu või Shein. Probleem on selles, et me elame maailmas, kus inimesed ostavad liiga palju. Vahet pole, kas see pakk tuleb Hiinast või ostad iga nädal Zara kotitäie uusi asju.

Ja ma ütlen täiesti ausalt, ma saan aru mõlemast poolest. Ma saan aru Eesti ettevõtjast, kes proovib ellu jääda. Aga ma saan aru ka inimesest, kellel lihtsalt ei ole võimalik osta 200euroseid jalanõusid või 40eurost telefoniümbrist.

Ja siis me jõuamegi lõpuks sinna kohta, kus inimesed tahavad hästi lihtsaid vastuseid hästi keerulistele probleemidele. Et “ärme telli Hiinast” ja probleem lahendatud. Aga tegelikult on kogu see süsteem palju suurem ja palju rohkem perses kui lihtsalt üks Temu pakk.

“Ei ole oluline, kust tellitakse, vaid kuidas toodetakse.”

See oli üks Reet Ausi mõtetest saates ja ma tegelikult saan sellest täiesti aru. Ta rääkis sellest, et ka tema toodab Bangladeshis, aga tootmise tingimused ja inimeste kohtlemine on erinevad.

Ja siin tulebki see koht, kus mul on korraga kaks mõtet peas.

Ühelt poolt ma saan täiesti aru eetilise tootmise olulisusest. Päriselt ka. Aga teiselt poolt tekib mul vahel tunne, et väga paljud inimesed räägivad sellest teemast nagu kõik inimesed maailmas saaksid endale lubada ainult eetilist, kohalikku, kvaliteetset ja teadlikku tarbimist.

Päris elu lihtsalt ei näe kõigi jaoks samasugune välja.

Pakke on liiga palju, seda tuleb maksustada

Omniva ei nutnud just seal eetris, et neil nii palju pakke läbi käib ja tulu tuleb. Aga saan aru, et loomisel on seadus, kus iga kategooria eest, mida tellid, tuleb hakata maksma mingit “aktsiisi”. Ehk kui ühes pakis on vildikad ja telefonikaaned, siis maksad mõlema kategooria eest eraldi 3€ lisaks.

Sorry, sõbrad, aga see ei vähenda pakkide arvu!

Kui telefonikaaned maksavad Hiinas 1–2€, lisandub 3€ maks ja isegi kui saatmine oleks veel 3€, siis see on ikka odavam kui Eestis, kus kõige odavam silikoonkaas maksab 19,90€.

Eetika ja mis saab nendest toodetest hiljem

Ma vastasin Reet Ausi küsimusele jumala ausalt: “kust mina tean, kuhu Tallinn oma prügi viib?” Vastasingi keskmise eestlase vaatevinklist. Olenemata sellest, kas mina isiklikult tean või ei tea.

Ta mainis seal midagi haridusest ja ma tundsin korraks, et ok, ju ma siis olen loll. Nagu ilmselt pooled televaatajadki, kes loevad raha ja mõtlevad, kuidas kuu lõpuni välja tulla, kas leivale saab viilu vorsti peale osta, mitte sellele, mis saab vorstikilest pärast seda kui oled lõpuks palukese hamba alla saanud. 

Jah, mingis osas ma saan aru, et haritum inimene tajub seda biiti rohkem. Mina kaasa arvatud. Aga saate formaat ilmselgelt eeldas meilt ka natuke teravamat väljendusviisi, sest muidu oleks see saade olnud veel igavam kui ta juba oli. 

Ja loomulikult saab iga mõtlev inimene aru, et see prügi ei kao kuskile maagilisse “prügimaailma”. See lõpetab põletuses, prügilates, ookeanis või vaesemates riikides, kuhu lääneriikide tarbimise tagajärjed lihtsalt edasi liiguvad.

Me kõik oleme näinud neid pilte (olen isegi neid näidanud) kus kuskil turistiparadiisi kõrval on prügihunnikud, ookeanis ujub plastmass ja tekstiili toodetakse rohkem, kui maailm reaalselt kanda jõuab. Ja ausalt, see on rõve. Päriselt ka.

Aga see ongi koht, kus kogu see arutelu minu jaoks natuke lappama läheb. Sest me tahame teha nägu, nagu probleem oleks ainult Temu või Shein. Tegelikult on probleem palju suurem, kogu maailma tarbimises üleüldiselt.

Me elame maailmas, kus inimesed tellivad iga nädal midagi. Vahet pole, kas Zara, H&M, About You, Temu või Shein. Lihtsalt ühel juhul tundub see “natuke šikim”.

On inimesi, kes ostavad Hermèse’i kotte, Brunello Cucinelli kampsuneid või Zegna mantleid ja inimesi, kes tellivad Temust telefonikaasi ja LED-lampe. Aga lõppkokkuvõttes on see kõik tarbimine. Rohkem raha ei tähenda automaatselt vähem tarbimis, lihtsalt kallim tarbimine näeb esteetilisem välja. 

Ja siin tekibki minu jaoks see huvitav koht, kus me jagame tarbimist nagu moraalselt “heaks” ja “halvaks”, kuigi lõppkokkuvõttes ostame me kõik lihtsalt asju.

Kas ma tellin Temust polüestrist särgi või ostan “upcycled leftover textile” särgi, mis on samuti suuresti sünteetiline materjal, lihtsalt ilusama loo ja teadlikuma turundusega. Jah, vahe on tootmise eetikas, kemikaalides, töötingimustes ja ma saan sellest täiesti aru. Päriselt ka.

Aga vahel tundub mulle, et inimesed ostavad lisaks tootele ka tunnet enda kohta. Et “mina olen nüüd parem tarbija”. Ja võib-olla ongi. Aga see ei tähenda automaatselt, et tarbimist ennast vähem oleks.

Sest lõpuks on ka teadlik tarbimine ikkagi tarbimine. Mõni lihtsalt pakendab selle linasesse totebagi ja kirjutab juurde “upcycled”

Ja ma ei ütle seda selleks, et õigustada ületarbimist. Vastupidi. Ma arvan, et me kõik võiks vähem tarbida. Mina kaasa arvatud. Ja ma saan iga päevaga aina enam aru, kui vähe on tegelikult eluks vaja. 

Aga mulle lihtsalt tundub vahel silmakirjalik teha nägu, et üks odav Hiina pakk on maailma suurim probleem, samal ajal kui inimesed lendavad kolm korda aastas puhkusele, vahetavad iga aasta telefoni ja tellivad Woltiga kolme kilomeetri kauguselt ühe kohvi.

See probleem ei alanud Temust ja ei lõppe ka Temu ära keelamisega!

Ja kõige naljakam osa kogu selle asja juures oli minu jaoks vist see, et saate alguses ei teadnud Ülemiste juht Temust nagu väga midagi, aga saate lõpuks olid kõik Hiina platvormide nimed juba päris hästi selged.

Ja kui temalt küsiti, kas ta laseks näiteks Sheini Ülemistesse müüma, siis vastus oli üsna kiire “ei”.

Ausalt? Ma natuke kahtlen selles. Lõppude lõpuks on tegemist ikkagi ettevõtlusega nagu ta ka ise mitmel korral saates mainis. Kui täna maksab Zara talle näiteks 15€/ruut ja homme tuleks Shein pakkumisega maksta 45€/ruut, siis ma olen üsna kindel, et pool maja oleks üsna ruttu Sheini täis.

Ja see ei oleks isegi tingimata silmakirjalikkus. See oleks lihtsalt äri.

Muide, Prantsusmaal avati hiljuti Sheini füüsiline pood Pariisi legendaarses BHV kaubamajas. Jah, selles samas Pariisis, mida peetakse moepealinnaks ja “teadliku moe” mekaks. Inimesed protestisid, kirjutasid petitsioone ja olid täiesti šokis. Aga lõpuks tuli see pood sinna ikkagi. 

Sest inimesed ostavad. Sest raha liigub. It’s called business. Ja võib-olla see ongi kogu selle teema kõige ausam kokkuvõte.