Ma olen alati öelnud, et ma ei ole täna see, kes ma olin eile, ja ei ole homme see, kes ma olen täna, aga täna sain ma just aru, kui palju ma tegelikult olen viimaste aastatega muutunud. Isegi natuke ehmatav. Kujutate ette, mulle ei maitse enam vürtsikas toit. Vanasti armastasin austreid ja mereande, nüüd vaatan neid suht ükskõikselt. Ma millalgi tellisin endale 120€ eest kaviaari ja viskasin selle minema, sest see polnud enam üldse minu teema. Ma valin iga kell üksi olemise, kuigi varem tahtsin ma alati seltskonda. Jumala eest, mitte vaikust. Mitte enda mõtetega olemist.

Ja isegi peod on minu jaoks kuidagi teise tähenduse saanud. Vanasti tahtsin ma igal pool särada. Mõelda välja outfit’i, mis oleks “see outfit”, millega kõik mind märkavad. Täna tahaks ma ausalt minna peole oma vana musta litterkleidiga, panna lihtsalt midagi selga, milles mul on hea olla, ja mitte mõelda, kas ma saan piisavalt tähelepanu.Pigem tahaks, et inimesed näeksid mind, mitte mu outfiti.

Vanasti tundus mulle hästi oluline kogu see väline mulje, kes mida arvab, kuidas ma paistan, kas ma olen piisavalt huvitav, piisavalt äge, piisavalt nähtav. Täna ma tunnen järjest rohkem, et ma ei viitsi enam kogu aeg midagi tõestada.

Isegi kodus olemine tundub täna suurem luksus kui mingi järjekordne üritus. Ja ma ei oleks elus uskunud, et mina olen inimene, kes päriselt naudib seda, kui tal ei ole nädalavahetuseks plaane. Vanast harjumusest ma ikka igal reedel mõtlen veel, et nii, nädalavahetus, mis teeme, kellega kokku saame ja siis.. olen kodus ja naudin perega olemist.

Nagu Ženja Fokin tabavalt Instagramis kirjutas, siis 40+ aastad on toonud lapsepõlve karistused eesmärkideks: nädalavahetus kodus, juurviljade söömine, lõunauni, vara magama minek. Ma lisaks siia juurde veel, et lase endal igav hakata. Lihtsalt ole. Ära pea kogu aeg midagi tegema. Vaata aknast välja ja loe kasvõi autosid.

Kuidas ma siia jõudsin? 

Ega siin mingit imevõtit ei olnud, et keerasin ühe ukse lukust lahti ja päevapealt oligi kõik teisiti. See on olnud teekond.

Ma ise usun, et mu teekond algas 2024. aasta suvel, kui sain tuttavaks naabrimehe õega ja endale tema teraapiasse aja kirja panin. Mäletan hästi, kuidas ma esimest korda sinna minnes ütlesin, et ma kardan selle kõige tulemit. Et mis saab siis, kui ma nüüd päriselt ennast ette võtan ja end lahti muugin.

Toona kartsin ma kõige rohkem lahkuminekut või seda taipamist, et Meelis ei ole mulle õige inimene. Aga üsna pea, kui Meelis arvas, et mina ei ole talle õige, lõi minus välja mingi… ma ei oskagi seda nimetada. Mitte päästja. Mitte sisetunne. Aga mingi raudpolt kindel teadmine, et mina olen talle õige ja temal on vaja endaga tegeleda. Kogu seda kümnekuust saagat saab lugeda siit.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma endasse vaatasin. Iga teraapia, hingamisrännaku, retriidi, meditatsiooni, isegi massaaži või mingi muu kogemusega sain ma iseendale lähemale.

Kui ma mõni aeg tagasi sõbrannaga hingama läksin ja enne seda kohvikus istusime, siis ma küsisin temalt, kas tal on ka nii, et isegi osad toidud enam ei meeldi. Rääkimata muusikastiilidest, riietest, varasematest arusaamadest ja tõekspidamistest.

Ma olen palju rohkem see mina, kes ma tegelikult olema peaksin või millisena ma siia nö sündisin. Jah, ma tegin lisaks ühe Human Designi koolituse, mis andis mulle veel rohkem aimu sellest, kuidas ma päriselt elama peaksin, et ma oleksin õnnelik. Päriselt rahul sellega, milline ma olema peaksin.

Ja jah, see tähendab ka seda, et 90% mu tutvusringkonnast on mu ümbert kadunud. Mitte sellepärast, et nad oleksid halvad inimesed, lihtsalt nad ei sobi enam mu ellu sellisel kujul nagu nad siin olid.

Kui ma praegu mõtlen, siis alles on jäänud mõni üksik nimi, kellega ma suhtlen ja kellega suhtlesin ka 10+ aastat tagasi. Sest nad on ka ise kuskile liikunud. Ja ma ei pea siin silmas karjääriredelit või investeerimiskonto avamist, vaid rohkem iseendasse liikumist.

Mul on keeruline leida ühiseid teemasid inimestega, kes ei saa aru minu sisemisest liikumisest. Sellest, kui ma räägin hingamisrännakul kogetud ema leinaprotsessist või sellest, et mulle meeldib päriselt puid kallistada ja maas lamades energiat koguda.

Ja kõik ei peagi sellest aru saama. Elu oleks väga hull, kui kõik elaksid nii, nagu nemad õigeks peavad või julgevad. Siis oleks täielik kaos.

Seda halli massi, ja ma ei mõtle seda üldse halvas mõttes, on vaja, et maailm koos püsiks. Neid, kes kuulavad, teisi järgivad, teevad nagu öeldakse, ostavad seda, mida soovitatakse jne. Need inimesed ei ole halvad ega rumalamad. Nad lihtsalt ei ole enam osa minust ja minu teekonnast.

Eelmise aasta novembris, kui ma läksin Vietnami retriidile, võtsin ma vastu teadliku otsuse, et ma teen vähem tööd. Et ma valin rohkem koostöid, mida ma teen, ja ei tee neid ainult selleks, et arveid maksta.

Jah, ma olen elanud oma meelerahufondist päris pikalt ja ma arvasin kogu aeg, et ma ei saa lubada endal lihtsalt olla. Lihtsalt kulgeda, elu usaldada ja edasi liikuda mitte nii palju tehes.

Ma olin harjunud 24/7 rakkes olema. Kogu aeg mingi projekt jalaga perse tagumas. Aga teate… saab ka teisiti.

Ohjah. Kui ma nüüd päriselt mõtlen, mida ma selle kõigega üldse öelda tahtsin, siis ega ma vist ei teagi. Aga täna tuli lihtsalt see sisemine põlemine, et mine ja blogi kõik see välja, mis praegu üles tuli.

Kui ma täiesti aus oleks, siis ma tahaks öelda oma uues keeles, et midagi laadis alla. Et mulle tuli sõnum või taipamine, et ma pean tulema blogima.

Mis sagedusel ma siis elan?

Jep, ka minu sõnavara on muutunud. Veel kaks aastat tagasi ei teadnud ma midagi protsessimisest, sagedustest, taipamistest või sellest, et mu närvisüsteem võib ülekoormatud olla. Ma arvan, et ma isegi ei teadnud, et mul on närvisüsteem, mida ma ise juhtida saan. Et ma saan end ise maandada. Et hingamisel on meie elus nii suur jõud. Et ma saan iseendale ja teistele asju peegeldada. Et mu keha reageerib füüsiliselt erinevatele vaimsetele ja sisemistele protsessidele.

Ma saan aru, et ma tundun paljudele täielik woodoo ja et ma olen eso-Meelise kõrval täiesti segi kamminud, aga… that’s me. Take it or leave it.

Ja õnneks ma tean, et minust arusaajaid on siin maailmas ka olemas. Ma käin nendega koos näiteks hingamas. Ma ei tea rohkem kui nende eesnimesid ja mul on täiesti suva. Aga ma tunnen end turvaliselt, usalduses ja hoituna, kui ma võõraste inimestega koos nutan ja protsesse läbi elan.

Tänan tähelepanu eest. Ma lähen nüüd koostöid kirjama (kirjutates kerjama, see vana inside joke), mul on vaja raamaturiiulit ja peegleid ja robottolmuimeijat ja robotmuruniidukit… sest ise ei paku neid mulle enam keegi. Ja teate… ma isegi arvan, et ma tean miks. Sest mu sagedus on teine kui varem.

Ja tegelikult on mul praegu pooleli üks audioraamat “Energetic selling and marketing”, mis räägib täpselt sellest energia ja sageduse teemast, et kuidas see, milline on meie kohalolu iseendas, mõjutab lõpuks ka seda, mida me väljastpoolt tagasi saame.

Seda rohkem ma saan aru, miks mul on viimasel ajal koostöödega nii nagu on. Kui minust ei kiirga enam seda energiat, et “ma olen hullult valmis kõike tegema”, kogu aeg müüma ja tõestama, siis ilmselt ei tule ka neid pakkumisi enam samamoodi nagu vanasti.

Ja ma ei ole täna isegi kindel, kas ma tahan seda osa endast üldse muuta. Sest võib-olla ei olegi asi selles, et “koostöid on vähem”, vaid selles, et ma ei taha enam teha asju vanast energiast. Sellest kogu aeg tõestamise, rabamise ja pealepressimise energiast. Võib-olla ma lihtsalt tahan, et asjad tuleksid rohkem voolamises. Ja õiged inimesed ka.