Mul on tegelikult äärmiselt hea meel, et ajad ja olud on muutunud ning inimesed õnneks pisut ka. Loomulikult on neid vanamoodsa mõtlemisega inimesi, kes leiavad, et psühholoog ning terapeut on järjekordsed “petised” või muul moel imelikud teenusepakkujad, aga mina end õnneks pole sellistega ümbritsenud. Eks küllap ongi tegemist inimestega, kes pole soovinud või saanud ennast kurssi viia teaduslike lahendustega ning seetõttu ei mõista, et vaimne tervis = tervis.
Inimese organism on nii palju keerulisem süsteem kui automootor või arvuti. Aju on üks kõige keerulisem osa sellest ning isegi praegu on meie teadmised ehk vaid pinnapealsed. Siiski, võrreldes sajandi taguse ajaga oleme tulnud nö koopast välja, selja sirgu löönud ja kahel jalal käima õppinud. Vaimne tervis on kohati isegi olulisem kui füüsiline, sest suudab mõjutada ka viimast. Lisaks pole vaimse tervise probleemide puhul enamasti kerget ja kiiret väljapääsu – ka antidepressantide puhul pole „üks suurus sobib kõigile“ lahendust ning tulemus võib ilmneda alles kuude pärast. Seetõttu tuleb vaimse heaoluga tegeleda pidevalt ja ka siis kui polegi veel päris „augus“.
Ühele mu sõbrale meeldib öelda, et samamoodi, nagu peaks regulaarselt käima arsti juures kontrollis – hambaarstil, kolesterooli ja vererõhku mõõtmas jne – tuleks korra aasta või kahe tagant käia „ülevaatusel“ ka vaimse tervise spetsialisti juures. Isegi siis, kui tundub, et kõik on hästi, on selline enda vaimsele heaolule tähelepanu pööramine oluline. See aitab ka igapäevases elus fookust hoida enda hoidmisel ja vajadusel korrektuuride tegemisel. Lisaks, paljudele eestlastele (eriti meestele, sest ühiskond on nii kasvatanud) on kombeks oma tundeid alla suruda ning maha vaikida. Kunagi ei tea, millal neid allasurutud tundeid liiga palju saab ja vales kohas plahvatus toimub.
Kuidas leida enda jaoks õige psühholoog? Või terapeut? Mis neil vahet on?
Kahjuks või õnneks on väga palju siiski isikliku tunnetuse küsimus. Tuleb leida inimene, kellega tekib usalduslik suhe. Lisaks, vaimse tervise probleemide lahendamiseks on väga mitmeid variante – kognitiivne käitumisteraapia, gestaltteraapia, loovteraapiad jne. Mõned soovitused enda ja tuttavate kogemuste põhjalt:
- Vaata erinevate terapeutide ja psühholoogide kodulehekülgesid ja tutvu nende taustaga. Esialgne tunnetus tekib juba selle põhjalt. Näiteks Leenu otsis samamoodi meile pereterapeuti, et nö tunnetas kodulehel kas vibeb või ei.
- Räägi oma perearstiga ehk on kõige parem lahendus hoopis kliiniline psühholoog.
- Kui oled kodulehe järgi mõne sobiva välja leidnud, broneeri aeg ning mine tutvu. Kui tõesti inimene ei sobi, vali uus. See on küll aja- ja rahakulukas, kuid õige inimesega võid kordades kiiremini tulemuseni jõuda.
- Proovi ka teraapiaid, mis võivad esialgu tunduda „uhhuud“. Avarda oma meeli ja ehk on hoopis holistlikum lahendus sinu jaoks kõige õigem.
Täiendav nipp!
Tihtipeale on Tallinnas psühholoogi juurde väga keeruline aega saada. Leidsin sellele lahenduse – vaata Tallinnast väljapoole! Minu jaoks osutus väga heaks ja mugavaks lahenduseks hoopis Pärnu. Ei ole nii pikk sõit ning tee peal sain ennast kuidagi töölainelt välja ja juba õigesse vaibi ümber lülitada. Mina külastasin Pärnus hüpnoositerapeut Kessu Repnaud, kes just mulle hästi sobib. Kes ise Pärnusse ei viitsi või saa sõita – Kessu teeb ka koduvisiite.
Panin endale teraapiasse aja reedeks ning hiljem tuli Leenu lastega meile järgi. Veetsime nädalavahetuse Viiking Spa’s ja oli kuidagi eriti riläks olemine, sest enne võtsin aega just enda eest hoolitsemisele. See andis kogu nädalavahetusele mõnusa puhkuse maigu ja lasi terapeudi soovitustel rahulikult settida.
Tulles tagasi pealkirja juurde – kes käivad teraapias, tugevad või nõrgad? Minu arvates vajab teraapiasse minek ja oma tunnetest avameelselt võõra inimesega rääkimine ning nõrkuste tunnistamine kopaga julgust ning ükski nõrk inimene sellega kindlasti hakkama ei saaks. Jõudu, võtke julgus kokku ja minge ka!