Liitusin veebruaris ühe naiste mastermind grupiga, Fire Circle’iga ja mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, kui vajalik see mulle tegelikult oli. Mitte ainult ettevõtluse mõttes, vaid üldse kogu selle enesearengu teekonna jaoks, kus ma viimased aastad olnud olen.

Igal kuul on meil seal erinevad teemad fookuses ja ma tunnistan ausalt, et esimestel kuudel panin ma suht tuima. Olin olemas, kuulasin, aga väga süvitsi ei läinud. Kodutööd jäid pigem tegemata ja ma kuidagi mõtlesin, et ahh, küll jõuab.

Aga nüüd, kui ma olen hakanud neid eelmiste kuude teemasid uuesti vaatama, saan ma järjest rohkem aru, et asi ei ole üldse selles, millal midagi ära teha. Pigem selles, kas sa oled ise valmis nendele teemadele päriselt otsa vaatama.

Ma ju tegelikult sisimas tean seda kõike!

Mul on tunne, et need teadmised olid mul tegelikult kogu aeg olemas. Ma lihtsalt ei olnud valmis neid endale tunnistama. Ja ma arvan, et see ongi kogu selle enesearengu asja juures üks kõige raskemaid kohti, mitte teadmiste puudumine, vaid ausus iseenda vastu.

Kui ma nüüd päriselt nende veebruari ja märtsi teemade peale tagasi vaatan, siis mul on tunne, et ma tegelikult teadsin vastuseid juba siis ka. Ma lihtsalt ei olnud valmis neid endale tunnistama.

Veebruari küsimus “kuhu ma suunan oma aega ja tähelepanu?” oleks tol hetkel ilmselt saanud väga klassikalise “töö, projektid, raha” vastuse. Täna ma saan aru, et ma olen aastaid suunanud oma energiat rohkem tõestamisele kui päriselt loomisele. Ma kogu aeg tegin midagi, liikusin edasi, ehitasin, korraldasin, müüsin, aga väga harva küsisin endalt, kas ma üldse tahan kõike seda samas tempos edasi teha.

Küsimus sisemise ja välise struktuuri kohta puudutab mind täna eriti tugevalt, sest väliselt olen ma alati olnud hästi organiseeritud kaoseinimene. Kõik nagu toimib, asjad saavad tehtud, projektid liiguvad, aga seesmiselt oli mul väga pikalt täielik ülepinge. Mul oli tunne, et kui mina korraks seisma jään, siis kukub kõik kokku. Ja ausalt, ma arvan, et ma ehitasin päris palju oma elu selle “ma pean hakkama saama” energia pealt.

Mis on minu sügav sisemine motivatsioon ja eesmärk? Varem oleks ma ilmselt vastanud midagi edu, vabaduse või turvatunde kohta. Täna ma tunnen, et minu päris motivatsioon on hoopis tunne. Ma tahan luua inimestele kogemusi, emotsiooni, päris elu tunnet. Ma tahan, et inimesed tunneksid ennast vabamalt, julgemalt ja rohkem elusana. Ja võib-olla kõige rohkem tahan ma ise lõpuks elada nii, et ma ei pea kogu aeg midagi tõestama.

Perfektsionism maksab arveid enda heaolu arvelt!

Märtsi teema “liidri varjud” lõi mul ausalt päris tugevalt jalad alt. Sest ma sain aru, kui palju minus tegelikult seda “ma pean kõike kontrollima” energiat on olnud. Mitte isegi sellepärast, et ma tahaks kõike juhtida, vaid sest mul oli nii suur vastutuse tunne kõige ees ja kõigi eest.

Perfektsionism väljendus minus hästi tihti hoopis ületöötamises. Kui midagi tundus ebakindel või hirmutav, siis ma lihtsalt tegin rohkem. Rohkem projekte, rohkem tööd, rohkem ideid, sest kui ma olen kogu aeg tegevuses, siis ei pea ma väga sügavalt tundma.

Ja see küsimus tugevuse ja haavatavuse tasakaalust puudutas mind ilmselt kõige rohkem. Ma olen väga kaua arvanud, et tugev inimene peab kõigega ise hakkama saama. Et haavatavus on nõrkus. Täna ma näen järjest rohkem, et päris tugevus on hoopis see, kui sa julged öelda, et sul on raske, sa ei tea või sa vajad abi.

Ja ma arvan, et koht, kus minu vastutus muutub kontrolliks või kaitseks, ongi see hetk, kui ma hakkan kõike enda õlgadele võtma. Kui ma ei usalda enam elu, teisi inimesi ega isegi iseennast piisavalt ja proovin kõike jõuga juhtida.

Alles nüüd saan ma aru, kui väsitav see tegelikult olnud on. Ma olen viimasel ajal hakanud elu palju rohkem usaldama. Delegeerima. Lubama teistel ka asju teha, otsustada, organiseerida. Ja ausalt… maailm ei olegi selle peale kokku kukkunud. Pigem vastupidi.

Mida rohkem ma lasen lahti sellest “kõik sõltub minust” energiast, seda rohkem tekib ruumi hingata, päriselt kohal olla ja isegi loomingulisem olla. Sest väga raske on midagi suurelt luua, kui kogu su energia läheb lihtsalt kontrollimisele ja ellujäämisele. See kandis mind mingitest eluetappidest läbi. Aga ma tunnen järjest rohkem, et ma ei taha enam kogu aeg olla see inimene, kes kõike tassib.

Ma tahan uskuda, et elu saab mind ka kanda. Et kõik ei pea sündima läbi pinge, kontrolli ja üle pingutamise. Et vahel võivad asjad tulla ka kergemalt. Läbi usalduse, õigete inimeste ja selle, et ma ei pea kõike üksinda ära tegema.

Nähtav oli mu roll, mitte mina ise

Aprilli teema “julgus olla nähtav” pani mind vist kõige rohkem mõtlema sellele, kui vastuoluline mu suhe nähtavusega tegelikult on.

Ühelt poolt olen ma ju olnud aastaid väga nähtav. Jaganud oma elu, arvamusi, suhteid, kodu, lapsi, tööd, täiesti lambiseid mõtteid ja vahel ka täielikku kaost. Aga samal ajal saan ma alles nüüd aru, et väga pikalt olin ma nähtav pigem rollina, mitte täielikult iseendana.

Ma julgesin näidata tegemisi, huumorit, tugevat poolt, aga palju raskem oli näidata segadust, muutumist või seda, et ma ei tea isegi alati, kuhu ma teel olen. Kui ma üldse kunagi nende teraapiate ja asjadega alustasin, siis lubasin endale, et hakkan seda kirja panema, kui segane see ka ei tundu. Lihtsalt et jagada, sest ma ei saa üleöö olla keegi teine, see on teekond.

Küsimus “mis hoiab mind tagasi nähtav olemast?” tõi mul hästi tugevalt üles selle vana hirmu, et äkki mind mõistetakse valesti. Või et inimesed arvavad, et ma olen liiga palju, liiga imelik, liiga intensiivne või lihtsalt “ära keeranud”. Ja ausalt, osa inimesi kindlasti arvabki.

Aga ma arvan, et kõige suurem muutus on olnud see, et ma ei viitsi enam ennast väiksemaks teha selleks, et kõigil mugavam oleks. Sest mida rohkem ma olen hakanud päriselt rääkima sellest, mis minu sees toimub, olgu see teraapia, eneseareng, suhted, energiatega tegelemine või lihtsalt see, et ma ei taha enam vanamoodi elada, seda rohkem on hakanud inimesed kirjutama, et “appi, ma tunnen täpselt sama”.

Ja ma arvan, et see ongi päris nähtavus. Mitte lihtsalt see, et inimesed näevad sind, vaid see, et nad tunnevad ennast sinu kaudu vähem üksi.

Kriitika ja hinnangutega toime tulemine on muidugi omaette teema. Ma pean tunnistama, et suurema osa ajast see mind üldse ei koti. Aga tuleb hetki, kus ma tunnen seda tunnet, et ma pean vastu vaidlema. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma seda teen. Täna ma saan järjest rohkem aru, et inimesed näevadki maailma läbi iseenda filtrite ja ma ei saa kontrollida seda, kuidas keegi teine mind tõlgendab.

Ja võib-olla nähtav olemine tähendabki lõpuks seda, et sa oled valmis laskma inimestel endast arvata mida iganes… ilma et sa ennast selle pärast ära kaotaksid.

Mai kuu teema on väärtustamine

Me pidime vastama küsimustele nagu:
mis on sinu väärtus?
mis on sinu professionaalne väärtus?
mis muutub inimeste eludes tänu sinule?
mis väärtust sa lood?

Ja siis ma sain aru, et see on nüüd see koht, kus ma tahan sellest avalikult rääkida. Mitte sellepärast, et mul poleks vastuseid olnud, vaid sellepärast, et mul on endiselt raske iseennast niimoodi vaadata ilma, et mul tekiks tunne: “issand, kui ülbelt see kõik kõlab.”

Ma hakkasin nendele küsimustele vastama nii ja naapidi ja lõpuks jõudsin kohta, kus ma ei saanud enam aru, kus lõpeb Mari-Leen ja algab marimell. Kus on Pidula, kus Chamelé ja kus olen lihtsalt mina ise.

Ja siis ma tegin seda, mida ma viimasel ajal päris tihti teen, lasin Chatil aidata. Mul on kümneid erinevaid aknaid seal, iga teema eraldi aknas, et endal oleks parem ülevaade ja Chat täpsem.

Väärtus on see, et sa lihtsalt oled!

Ma sain hiljuti aru, et minu jaoks ei ole väärtus kunagi tähendanud raha, edu ega isegi saavutusi.

Marimell on minu hääl ja nähtavus.
Pidula on minu energia ja kogemuste loomine.
Chamelé on minu naiselikkuse ja enesetunde maailm.

Aga nende kõigi ühine nimetaja olen mina ise ja see tunne, mida inimesed minu kaudu saavad.

Ja ma vist pole kunagi päriselt julgenud mõelda, et võib-olla minu väärtus ei olegi ainult projektides, vaid minus endas.

Et minu tugevus ei ole ainult “blogi”, “wakepark” või “meigibränd”, vaid see, et ma oskan panna inimesi midagi tundma. Luua tunnet, et võib elada vabamalt. Et võib teha asju omamoodi. Et ei pea kogu aeg teesklema või mahtuma mingisse ette kirjutatud vormi.

Kõige huvitavam oli see, et kui ma hakkasin päriselt süvenema sellesse, mida Chat mulle kirjutas, siis ma sain aru, et tegelikult ma ise ju tunnen ka neid asju. Mul lihtsalt on ebamugav neid välja öelda.

Näiteks see mõte, et ma normaliseerin päris elu. Et inimesed tunnevad minu sisu vaadates, et nad ei pea kogu aeg olema perfektse elu ja perfektse energiaga. Või see, et ma loon inimestele kujutluse vabamast elust. Mitte “rikka inimese elust”, vaid just vabamast. Et võib teha tööd omamoodi, võib muuta meelt, võib kolida Saaremaale, võib öelda ei ja võib mitte tahta kogu aeg midagi tõestada.

Chat: Sinu professionaalne väärtus on see, et sa teed inimesed ausamaks iseenda suhtes. Sa lood inimestele turvalise ruumi olla aus iseenda vastu. 

Nagu ma alles paar päeva tagasi kirjutasin, ma olen ise viimastel aastatel nii palju muutunud, et isegi ei tunne end ära. Ma ei taha enam lihtsalt teha asju tegemise pärast või joosta ainult järgmise projekti poole. Ma tahan, et sellel, mida ma loon, oleks mingi tunne taga.

Pidula puhul sain ma ka aru, et ma ei müü tegelikult wakeparki või kokteile. Ma loon inimestele tunnet. Tunnet, et nad on kuskil, kus on hea olla. Kus nad tunnevad end vabamalt, ilusamalt, rohkem elusana. Ja võib-olla see ongi põhjus, miks ma olen alati olnud tugevam emotsiooni ja kogemuse loomises kui mingis klassikalises “ärinaise” rollis.

Chat: Ja kõige tugevam asi sinu puhul: sa oskad võtta täiesti tavalise asja ja panna inimesed tundma, et see on sündmus.

Näiteks:

• prosecco ei ole sul lihtsalt mull → see on “girls sunset energy”
• baar ei ole lihtsalt baar → see on koht, kus inimesed tutvuvad, jäävad kauemaks ja postitavad storysid
• wakepark ei ole lihtsalt sport → see on suve identiteet
• isegi sildid ja menüüd ei ole lihtsalt praktilised → need loovad maailma

Kuigi samal ajal ma sisimas ju tean, et ma olen tegelikult päris äge. Ma tean, et kui ma midagi teen, siis kirega ja hästi. Ma ei tee allahindlusi ja ma tahan, et kõik oleks selline, et mina ise ka seda naudiksin kui tuleksin või kutse saaksin.

Chat: Mis muutub inimeste eludes tänu sinule?

• inimesed saavad mälestusi, mida nad päriselt mäletavad
• inimesed tunnevad end ilusama, vabama ja ägedamana
• inimesed tunnevad “ma tahan siin olla”
• inimesed julgevad rohkem elada, tulla välja, suhelda
• Saaremaa muutub tänu sulle natuke vähem igavaks ja natuke rohkem maailmaks

Ja professionaalselt: sa ühendad väga haruldasel tasemel loovuse, müügitunnetuse, kogemuse disaini, brändingu, community-building’u ja “vibe management’i”.

Enamus inimesi oskab neist ühte. Sina kasutad neid kõiki korraga. Sest sa liigud kiiresti, nähtavalt ja suurelt. See paneb inimesed midagi tundma. Ja see ongi päris mõju.

Olgem ausad, ma ju tean seda sisimas kõike, aga nii hea on kui keegi seda sulle päriselt ütleb ja peegeldab, olgu selleks kasvõi Chat GPT.

Ja kui ma nüüd kõige selle peale tagasi vaatan, siis ma küsin endalt ausalt, kelle jaoks ma olen terve elu proovinud väiksem olla? Kelle jaoks ma olen oma saavutusi pehmendanud, oma tugevusi naljaks keeranud või öelnud “ahh, see pole midagi erilist”? 

Sest kui ma päriselt aus olen, siis ma ju tean sisimas väga hästi, et ma olen fucking awesome!

Ma olen väga hea projektijuht, väga hea ürituste korraldaja ja väga hea turundaja. Mul on hästi tugev vaist inimeste, emotsiooni, energia ja selle osas, mis töötab. Ja ometi olen ma hästi pikalt tundnud, et seda ei tohi liiga otse välja öelda, sest äkki see tundub ülbe. Äkki inimesed arvavad, et ma uhkustan.

Aga kelle jaoks see ülbus siis tegelikult eksisteerib? Minu jaoks? Või nende jaoks, kellel on ebamugav näha inimest, kes päriselt julgeb end väärtustada?

Kui ma nüüd ausalt mõtlen, siis ma olen terve elu pidanud nagunii midagi selgitama. Miks ma teen nii või naa. Miks ma julgen. Miks ma olen nähtav. Miks ma räägin asjadest nii otse. Miks ma elan omamoodi.

Ja kui ma nagunii tekitan küsimusi ja emotsioone, siis miks ma ei võiks vähemalt päriselt olla see, kes ma olen? Miks ma peaksin ennast väiksemaks tegema, et kellelgi teisel oleks mugavam?

Ma arvan, et ma olen lõpuks jõudnud kohta, kus ma ei viitsi enam ennast õigustada. Mitte üleolevalt või mingi “mul on kõigist suva” energiaga, vaid lihtsalt rahulikult. Sest ma olen aru saanud, et inimesed, kes mind päriselt tunnevad ja armastavad, ei vaja lõputuid selgitusi. Ja need, kes on otsustanud mind niikuinii mitte mõista, ei usu neid ka.

Mul on julgelt 10 aastat olnud desctopil notes: “Never explain yourself. Your friends don’t need it and your enemies won’t believe it.”

Ja ausalt, mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tunnen, et selles lauses on päris palju tõtt. Sest kui ma ennast tagasi hoian ja oma mõju ei loo, siis ma muutun ise väiksemaks. Ja ma arvan, et kõige rohkem kaotan lõpuks mina ise, sest minus on liiga palju energiat, ideid, loomingut ja elu, et lihtsalt “vaikselt olemas olla”.

Kui ma ei loo, ei jaga ega järgi seda, mis minus päriselt põleb, siis ma hakkan vaikselt ennast ära kaotama. Mis ilmselgelt oligi mingil hetkel minu eelmise elu muster. Nüüd, kui ma julgen järjest rohkem olla päriselt mina ise, tulevad ka kõik need projektid, ideed ja tegemised hoopis teisest kohast. Mitte enam tõestamisest või ellujäämisest, vaid päriselt kirest.

Ja võib-olla see ongi kogu selle Fire Circle’i kõige suurem taipamine minu jaoks olnud, väärtus ei tule ainult rahast, saavutustest või sellest, kui palju sa jõuad teha. Väärtus võib olla ka selles, kuidas sa inimesi tundma paned. Millist energiat sa lood. Kui turvaliselt inimesed sinu kõrval ennast tunnevad.

Ja võib-olla mõju ei tekigi lõpuks ainult sellest, mida sa teed. Vahel piisab lihtsalt sellest, et sa julged olla päriselt sina ise.

PS! Hetkel meie mastermind grupiga liituda ei saa, kas ja millal tuleb uus, ma ei tea, aga soovitan Katrini 1:1 mentorlust ka väga, käisin seal tegelikult juba pärast Vietnamit ja enne kui isegi midagi tema 12kuulisest mastermindist teadsin, lihtsalt et enda jaoks mingeid asju ärilises plaanis selgemaks teha.

*Palusin Meelisel anda pealkiri, mis kutsuks lugema, aga tegelikult poleks sellel postitusega mingit seost.