Meelis kirjutab: kui tahan viskan sitta, kui tahan siis koolitan

Oh, neid inimesi ja nende elusid. Rahulolematuid elusid ma julgen siinkohal väita. Ma sain hiljuti teada, et mul on ilmselt tekkinud tohutu identiteedikriis. Vähemalt teiste inimeste arvates. Nimelt selgus, et kui oled kord avalikkuse ette tulnud ühe tegevusega, siis rohkem sa millegi muuga vist tegeleda ei tohiks. Taro-Meelis hakkab AI-koolitust andma? Mis järgmiseks? Hakkab äkki kosmoserakette ehitama? Tegelikult on mul magistrikraad inseneerias, nii et päris välistada seda raketiehitust ka ei saa.

Tulles tagasi teema juurde siis jääb kõlama järgmine: “Oled Taro-Meelis? Väga tore. Palun istu nüüd kenasti oma kaartide juurde ja ära sealt enam püsti tõuse, parem kui mitte kunagi.”

Kõik sai alguse sellest, et nägin Facebookis kuulutust, kus otsiti head esinejat tehisintellekti teemalisele koolitusele. Võtsin ühendust, rääkisime tingimustest ja lõime käed. 20. novembril astun veebis inimeste ette, et rääkida AI võimalustest pildiloomes. Minu jaoks täiesti tavaline reede.

Siis saatis Brit Mesipuu mulle aga lingi Facebooki arutelule, kus räägiti sellest, millised inimesed tänapäeval tehisintellekti koolitusi annavad. Jutt käis muu hulgas avalikust rahast, koolitajate pädevusest ja sellest, kas ikka igaüks peaks kõike õpetama.

Ja ühel hetkel käis läbi ka minu nimi. Ikka koos hea Taro-Meelise sildiga. Kusjuures ma isegi imestan siinkohal, et miks ainult see? Ma tegelen veel mitme asjaga.

Aga tegelikult hea arutelu. Kujutage ette, milline näeks välja maailm, kus inimene tohikski tegeleda ainult ühe asjaga. Mitte midagi muud. Oled õppinud raamatupidajaks? Palju õnne! Nüüd oled surmani raamatupidaja. Tahad vahepeal laulmist õppida? Unusta ära. See ei lähe sinu ametijuhendiga kokku. Oled kokk? Super, aga püsi köögis. Ära jumala eest hakka fotograafiaga tegelema, sest kuidas saab üks kokk teada midagi objektiividest, säridest või avadest?

Ja kui ükskord peaks tekkima tahtmine midagi muud proovida, siis tuleb ilmselt kõigepealt Facebookis avalik hääletus korraldada, et kas rahvas lubab? Lubage naerda, ausalt!

Kui tahan olen keevitaja, kui tahan koolitan ja kui tahan, hakkan lauljaks või viskan sitta

Minu enda elu on juba aastaid olnud üks paras virvarr. Ühel päeval annan Reporterile intervjuud, teisel päeval viskan alpaka aedikus sitta. Kord olen kaamera ees näitlejana või sisuloojana, siis arvuti taga monteerijana. Ühel nädalal tegelen ettevõtlusega, teisel korraldan sündmust, kolmandal seisan baarileti taga ja segan kokteile. Vahepeal kirjutan stsenaariumit või esinen konverentsil. Üks ei välista teist.

Ja kõige selle keskel jõuan veel perega aega veeta, reisida ning uusi asju õppida. Kas ma peaksin nüüd kõikidele igapäevaselt aru andma, miks ma seda kõike teen? Ei.

Aga tegelikult polegi küsimus selles, mitu ametit või hobi ühel inimesel olla võib. Mind pani kogu see olukord mõtlema hoopis millelegi muule. Mis paneb meid arvustama inimest ja tema võimeid, keda me tegelikult ei tunne?

Me näeme kellegi nime, pilti või ametinimetust ja meie peas ongi pilt valmis. See inimene on selline. Tema oskab seda. Tema ei oska toda. Temalt võib oodata üht, aga kindlasti mitte teist.

Ja kui ta ühel päeval teeb midagi, mis meie ettekujutusega kokku ei lähe, siis tekib justkui vajadus ta kiiresti oma vanasse kasti tagasi toppida. Miks? Sest nii on turvaline. Arvustaja jaoks.

Miks on nii raske leppida sellega, et inimene võib olla palju enamat kui see üks asi, mille järgi me teda teame?

Veel hämmastavam on minu jaoks see, kui suure enesekindlusega suudetakse anda hinnanguid võõrastele inimestele. Me ei tea, milline on olnud nende elu. Mida nad on õppinud, millest läbi tulnud, milles õnnestunud või läbi kukkunud. Milliseid kogemusi nad on saanud ja mille vastu nad huvi tunnevad.

Aga arvamus? See on paljudel olemas.

Ja mitte lihtsalt arvamus, vaid mõnikord lausa lõplik otsus. Võtame näiteks selle kommentaari:

Ma ütlen ausalt, et mina seda inimest ei tunne. Pole kunagi näinudki. Kuni tänaseni. Kõige selle juures tekib mul küsimus, mis valu o võõral inimesel võõra inimese üle kiunuda? Kas ma pean tulevikus hakkama avalikku luba küsima kolimiseks?

Kas teiste lahterdamine muudab maailmapildi kuidagi lihtsamaks? Kas me tunneme ennast kuidagi kindlamalt, kui saame inimese paigutada ühte tuttavasse kategooriasse? Või ärritab meid mõnikord lihtsalt see, et keegi teine julgeb proovida midagi uut ja hoopis ise istume selles igavas kastis.

Mind on alati paelunud inimesed, kes teevad midagi ootamatut. Näiteks mees, kes on terve elu juhtinud suurt ettevõtet ja otsustab viiekümneselt minna kokakooli. Või naine, kes on töötanud aastaid kontoris ja hakkab ühel päeval purjetama.

Minu esimene reaktsioon ei ole, et mida kuradit sa nüüd teed. Pigem: „Ohoo. Räägi lähemalt!” Mitte iga uus ettevõtmine ei pea õnnestuma. Mitte igast hobist ei pea saama amet. Mitte igast huvist ei pea sündima uus miljoni ettevõte. Mõnda asja võib teha ka lihtsalt sellepärast, et see pakub rõõmu sellele, kes seda teeb. Ja mõnikord inimesed teevadki midagi mingi perioodi, mitte ei seo sellega end igaveseks.

Mina alustasin hiljuti Brasiilia jiu-jitsu treeningutega. Olen selles alles algaja ja kohati ikka päris koba. Ja teate, mis? Mulle meeldib see. Mul on igakord midagi uut õppida. Kunagi läksin postitantsu õppima, lihtsalt ennast arendama, enda piire kompama. Läksin õppima magistrisse tööstustehnika juhtimist ja arendamist. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli majanduse. Olen olnud fotograaf, näidelnud teatris ja seriaalides, osalenud reklaamides. Olnud turundaja, sisulooja, õpetaja.. Ma ei taha olla inimene, kes neljakümneselt otsustab, et nüüd on kõik eluks vajalikud oskused omandatud ja edaspidi tuleb lihtsalt olemasolevatega hakkama saada. Ma tahan olla ka kuuekümneselt algaja. Tahaksin veel kaheksakümneseltki avastada midagi, millest mul täna mitte halli aimugi pole.

Sest minu meelest on elu üks suur võimalus katsetada ja õppida. Areneda. Ja kui keegi teine otsustab, et tema tahab terve elu ühes valdkonnas süvitsi minna, siis on ka see suurepärane. Kui see teeb teda õnnelikuks, siis palun väga. Aga veider ongi minu jaoks see, kui inimesed ei suuda näha suurt pilti, et kõik ei taha elada 46 aastat samas mustris.

Nii et järgmine kord, kui keegi teeb midagi, mis sinu ettekujutusega temast kokku ei lähe võiks ehk enne hinnangu andmist korraks mõelda (õigem oleks soovitada isegi korra sisse-välja hingata!). Äkki sa lihtsalt ei tunne seda inimest? Äkki ta oskab midagi, millest sul pole aimugi? Äkki ta on vahepeal õppinud, arenenud või oma elus täiesti uue suuna võtnud?

Mina igaljuhul kavatsen hommegi teha täpselt seda, mis mulle huvi pakub. Võib-olla olen kaamera ees. Võib-olla kirjutan luuletusi. Võib-olla korraldan mõnda sündmust. Võibolla annan Reporterile intervjuud. Ja äkki järgmisel päeval viskan alpaka aedikus sitta (mida ma ka aegajalt teen). Aga kõikidel nendel päevadel olen täpselt sama inimene. MINA. Koos oma kogemuste, teadmiste, oskuste ja arenemisvõimalustega. Ja võin teha täpselt seda, mida mina tahan. Seda, mis minu tassi täidab, mulle energiat juurde annab, mitte seda ei võta ja mind õnnelikuks teeb. Ja ausalt, täiesti suva, mida mingi Linda või Maria kuskil arvab, et ma võin või ei või teha.

Jah, läks hinge, et kaks mulle täiesti võõrast inimest minu teemal sõna võtavad, teadmata, kas ja mida ma suudan või ei suuda. Leenu lohutas mind õigete sõnadega tegelikult: ära lase võõrastel inimestel otsustada, milleks sa võimeline oled, las nad klähvivad, sinu karavan läheb ikka edasi ja nemad jäävad maha. 

EELMINE
Mida toob sulle 2027. aasta? Meelise taskutaroskoobid on valmis!

0 Kommentaar

JÄTA KOMMENTAAR

15 49.0138 8.38624 1 0 4000 1 https://marimell.eu 300 0