Appi, sa annad lapsele krõpsu! Mõtled ka vä?

Postitasin eile Instagrami Hedonist pildi, kus ta voodis krõpsu sööb. Täna hommikul panin pildi, kus ta Alma Muah koorejogurtit sööb. Mõni päev tagasi lisasin pildi, kus ta Solarise Matsimoka leti peal viinerit nosib. Olen lisanud pilte sellest kus ta võiseid näppe lakub, kui Aegnal moonisaiu tegime, kus ta turul rasvast pirukat nosib, kus ta banaani sööb, kus ta salatit ja saia krõhvib, kus ta pannkooke moosiga sööb, kus ta õuna nosib, kus ta smuutit luristab ja isetehtud jäätist limpsib… Ühesõnaga, igasuguseid pilte. Ja nii mõnigi kord olen ma sõimata saanud – kas ma mõtlen ka, mida ma talle sisse söödan?

Eip! Üldse ei mõtle, söögu või kive! No kamoon, mis küsimus see selline on?

Inimesed vist arvavad, et kui ma panen pildi, kus ta krõpsu sööb, siis ta sellest ainult toitubki. Ma mäletan, kui tegin ükskord, kui Hedon alles hakkas peale piima muid asju sööma, mingi pildi spagettidega, siis.. SIIAMAANI tuletab keegi seda Perekoolis meelde, et – mis temast tahta, ta andis kuuekuusele nuudleid :D

No jumala eest, ma isegi ei tea, kas ta on pärast seda mingeid nuudleid söönud. Mõne korra pastat ehk tõesti on söönud oma elus, aga see pole mingi igapäevane asi. Nagu ka friikad, mis on kõige kergem valik talle väljas olles tellida – kindla peale minek, et ta sööb – kartul on ta lemmik. Hea meelga teen talle neid pigem kodus ahjus ilma õlita kui tellin fritüüritud variandi, aga jumala eest – nagu ta muud ei saaks. Kõik mis pildil, nii ongi? Noh, ongi, sel hetkel, aga mitte iga päev ja kogu aeg. Mul tõesti pole kombeks neli korda päevas meie menüüd pildistada. Aga vist peaks eksperimendi mõttes pildistama, et näete, ei söögi ainult krõpsu, kommi, limpsi.

Täna hommikul sõi ta näiteks suitsukala sepikut sibulaga, ühe Alma koorejogurti ja jõi klaasi piima ja kaks lonksu kohvi. Meelis tegi kohe nalja, et “vaata, et sa lasteaias ei ütle, et kodus hommikul kohvi jood”. Noh, ma juba kujutangi ette, et praegu keegi minestab seal ekraani taga. Aga ma arvan, et kaks lonksu kohvi ei tee lapsele midagi. Seda enam, et Meelise kohv on alati nii lahja, et seda ei kannata juua. Ja muuseas, praegu meenub, et ma sain lasteaias kohvi omal ajal – seda viljakohvi, mis maitses veidralt, aga see oli kohv, mida tollal joodi!

Lugesin just ükspäev artiklit, kus vanemad rääkisid oma laste käitumisest seoses erinevate toitudega.. ja kuidas toitumine võib olla lahendus lapse käitumisprobleemidele.

Mina isiklikult Hedoni käitumise üle ei nurise. Magab ta ilusti – 10 tundi jutti; mängib, räägib ja tegutseb nagu kahepoolene ikka. Ma ei näe põhjust muretsemiseks. Tean isegi, et kui tahan, et ta läheks lõunaunne, siis ma talle jäätist lõunaks ei sööda. Aga kui ta ärkab, võib ta oma jätsi nahka pista.

Ma ei saa üldse aru, miks peaks lapsele midagi keelama? Ei anna krõpsu? Miks? Ise nosin palava ilmaga jäätist, aga lapsele ütlen, et sina ei või? Nagu milleks teda keelata?

Aga noh, ju see on minu kiiks. Mulle anti kõike proovida (ka veini, õlut vms, mida parasjagu joodi), ma võisin käia väljas – pidin ütlema, kus ja kellega olen ja millal tulen. Ja nii mul polnudki mingit meeletut vajadust kuskil ringi kolada, pidudel käia jne kui ma tiinekas olin. Ma mäletan kuidas sõbrannad ostsid kaheliitriseid siidreid ja GINi, et pärast kooli juua, ma olin ah? Milleks?

Reaalselt, ma hakkasin klubides käima ja pidutsema, kui ma olin 25+. Ma arvan, et veinitanud olen ma ka mingi viimased kümme aastat. Ma võisin lapsena kõike teha ja proovida, siis mul ei olnud seda vajadust salaja teha või üldse, mul polnud huvi nende asjade vastu – alkohol, peod, salaja kuskile minek jne See lihtsalt ei kottinud mind, sest ema oleks nagunii lubanud minna ja teha. Keelatud vili on magus, eks?

Olen ennegi kuulnud, kuidas need lapsed, kes kodus krõpsu, kommi, limonaadi ei saa, hakkavad koolivahetundidel salaja poe vahet käima, et neid asju süüa. Või nagu ei anna lapsele liha? Mida? Miks? A, et pole vaja? Okei. See veganluse teema läheb jälle jube diibiks ära kui seda siin lahkama hakata, aga mina näiteks annan. Ja laps ütleb mõnel päeval ise, et ei taha liha. Siis ei söö. Samas võib olla päevi, kus ta tahab ainult liha. Või ainult õuna ja banaani, või ainult leiba ja vett. Lapse organism tunneb ise mis ta tahab, ma ei pea õigeks talle midagi keelata.

Ka mitte krõpsu, kommi ja limonaadi – ta ei saa neid liitrite ja kilode viisi… Ta teab, et talle on ette nähtud päevas üks komm – 99% juhtudest on see Yomi D-vitamiin, mis näeb välja nagu kummikaru. Aga kui juhtub, et me sööme ise šokolaadi või mingit muud kommi, siis ta saab alati ka maitsta. Kui meie sööme neli kommi, kehtib talle ikka ühe kommi reegel.

Kuivatatud puuvilju ja šokolaadiga kaetud apelsini jms saab ta ikka natuke rohkem kui üks päevas, aga konkreetse kommi reegel on üks. Ja ta on nii harjunud sellega, et ta ei küsi rohkem. Mõnikord jaurab mingit kommi, aga siis tuletame meelde, et ta juba sai vms ja vaikus majas. Avab oma krõbina sahtli ja võtab kamapalle või parankasid ja elu on ilus.

Ühesõnaga, pika jutu lõpetuseks, iga vanem on erinev, iga laps on erinev ja noh, igaüks teab ise kuidas ta oma lapsi kasvatab. Mina ei lähe veganit noomima, et anna liha ka. Mina ei lähe noomima inimest, kes oma lapsele midagi ei luba. Ma ei lähe mänguväljakul kellelegi ütlema, et miks su lapsel on 23kraadise kuumaga pikad riided… Või näiteks ükspäev nägin Instagramis, kuidas sõbranna oli postitanud pildi seljankast ja miskipärast oli vajalik tal juurde märkida, et lapsed said suppi ilma oliivideta. Miks? Ma ei saa aru, miks oliive lastele ei anta? Okei, ei maitse, aga mõnel ongi põhimõte, et vat, seda ma lapsele ei anna. Aga ma ei käi kaagutamas kuskil. MUL ON SAVI, kuidas teised elavad. Aga ma ei saa aru, miks mind on vaja noomida.

Kas ma ei tohi elada nagu ma tahan ja kasvatada oma last nii nagu mina tahan, sest olen avalik blogija?