Kui palgatööd ei tee, oled muiduleivasööja või petis

Täna hommikul jagas üks “alati õnnelik ja naeratav”, teiste meelest kindlasti pooletoobine, naine oma Facebooki kontol üht aasta vanust Äripäeva artiklit “Miks eestlane vaene on“. Seda lugedes jõudsin järgmise looni “Vaesus on su peas“. Lugesin need lood läbi ja ma kohati lugesin nagu iseendast.

Just eile õhtul enne magama minekut rääkisime Meelisega, et mis me siis teeme, kolime maale ja hakkame kodukohvikut pidama? Rendime hoopis pinna ja arendame fotovärki ja ühendame selle minu söögitegemisega… Arendame blogi veel rohkem kasulikumaks saidiks, kust inimesed leiaksid ka muud infot peale blogi… Hakkame üritusi korraldama… ja kogu aeg peksis kuklas see – palgatöö. Kas me saame ikka ilma selleta hakkama? Mingit kindlat sissetulekut poleks. Noh, kuigi ka viimasel ajal on need sissetulekut kõikunud, on meil olnud siiski mõni kindel laekumine, millega arvestada, et teada, arved on makstud.

Ja siis lugesin ma seda lugu, et eestlase meelest peab rügama, käima kellast kellani tööl, omama oma kodu jne ja kui sa teed teisiti – elad üürikas ja pead blogi (see pole ju ometi mingi töö!), oled mingi mõttetu tont, muiduleivasööja või petis… Olen tundnud täpselt seda sama, mida see luuletaja – kuidas sa hakkama saad? Aga kui sul pole firmat, kuidas siis… olen proovinud siin nii ja naapidi seletada, aga ilmselt need, kes on harjunud saama igakuiselt palka, ei oska nähagi, et on ka teisi võimalusi ja selleks ei pea olema oma firma ja seal ise palgal..

Ühesõnaga, need lood innustasid mind veel rohkem – ei, mitte rabelema ja pingutama, vaid veel lebomalt võtma ja teha veel rohkem neid asju, mis päriselt meeldivad. Sest kui sa teed midagi, mis sulle meeldib, siis pole pangakonto suurusel tähtsust, peaasi et arved makstud on ja sa ise õnnelik oled. Küll need muud asjad ka tulevad. Siis kui on õige aeg.

Mõnusat nädalat teile!