Armukadedusest ja vabadusest suhtes

Eile, kui ma kirjutasin oma postituses, et tellisin Tais Meelisele naise, siis paljud olid – vau, kuidas sa armukade polnud. See on lihtne. Kui on usaldus, siis pole ka armukadedust.

Mäletan, et meie suhte alguses (pea kaheksa aastat tagasi) olin ma ilmselt maailma kõige armukadedam naine, keda Meelis oma elus kohanud oli ja ma olin täiesti paranoiline igasuguste väljaskäimiste ja naiste suhtes. Ma arvan, et armukadedus ei tule mitte sellest, et sa inimest ei usaldaks, vaid sellest, kui suhe on värske ja sa pole kindel, kauaks see kestma jääb jne Sa nagu tahad seda inimest ja suhet nii väga, et sa ei anna oma draamadele kohati aru.

Kuna Meelis oli aastaid töötanud klubifotograafina, siis teadis ta suuremat osa pealinna peotšikkidest, kellest nii mõnegi oli ta ka koju vedanud ja kui me hakkasime koos tööd tegema ja neid kuskil nägime, ja nad lampi talle kaela sadasid, et „oo, tsau, Meelis“, siis mul iga kord kihvatas sees, et WTF, kes see on. Kuidas ma saan kindel olla, et nad umbes muidu ei kohtu vms.

Ma praegu tagantjärele mõtlen, et Meelisel võis ikka üsna raske olla, sest ma kahtlustasin igat kõnet, igat pilku, mul oli iga kord draama kui ta ütles, et kuttidega välja läheb. Ilmselt tulenes see ka sellest, et Meelis oli terve sajand olnud vallaline ja alati väljas käies.. Polnud vaja end nö tagasi hoida või mingeid piiranguid endale panna. Ta oli mulle oma värvikaid seiklusi kirjeldanud ja ilmselt seepärast ma ka mõtlesin, et äkki meie suhe või tema ei taha seda suhet nii palju kui mina, et äkki ta teeb midagi… Ja meie suhe ei alanud kohe sellega, et hakkame nüüd koos elama ja meil on megalove. Me suhe algas seksiga, seksime, kuni meil on hea. Sellest lihtsalt kasvas poole aastaga kokku kolimine jne.

Ma arvan, et meie suhte murdepunktiks oli Austraalia, kui me pidime olema palju lahus ja siis saime aru, kui olulised me teineteise jaoks tegelikult oleme, kui raske on tegelikult lahus olla ja kui hea on meil koos olla.

Kuigi, kui tulla nüüd selle naise tellimise juurde, siis see juhtus natuke enne Austraaliat, aga… Kui te arvate, et ma tellisin talle naise hotellituppa, et jee, seksige, ma siin vaatan pealt või lähen teen kõrval kohvikus ühe kokteili, siis päris nii see ka ei olnud.

Oli peomeeleolu suure hulga rahvaga ühes pingpongi baaris, kus me olime paar õhtut varem ka käinud. Seal oli üks tšikk, selline ilus pluss-suuruses, tumeda peaga… Ja me mõlemad vaatasime, et näe, ilus tüdruk. Järgmisel korral ma lihtsalt tellisin ta meile lauda (see tähendab esialgu talle joogi ostmist, et ta võib lavalt lahkuda), ta tuli meie lauda, tantsis Meelisele. Oli alasti, nagu nad seal ikka ja kui ma üldse millegi peale kade olin, siis selle peale, et ta oli Meelisele tellitud ja mina teda puudutada ei võinud… Jajah, ma olen imelik vist :D

Sellele järgneks sajaeurone väljaminek, et ta võiks ka baarist lahkuda, aga ta oli niiiii narkolaksus, et ta ei saanud midagi aru, kus ta on või kellega, inglise keel on väga puine. Ma tahaks kunagi „osta“ ära sellise naise, kes suudaks mulle adekvaatses inglise keeles rääkida selle elu tagamaid. Minu õnneks, kohtusime me mõni aeg hiljem ühe ladyboy’ga, kes rääkis meile ilma teda baarist välja ostmata, selle elu tegelikku poolt.

Ühesõnaga, täna võib Meelis vabalt sõpradega välja minna ja ma ei tee draamat, et raudselt lähed kedagi kuskile panema. Lihtsalt ma ei kahtlusta enam. Ma olengi temas nii kindel.

Pigem tögame teineteist, et võta kui, siis ikka kummiga ja ära muidu talle anna kui jooki pole ostnud jne. Meil on üldse imelikud naljad, mida võõrastel on raske mõista…

Ja kui nüüd natuke saladuseloori kergitada, siis meil on teatud inimesed, kelle puhul me annaks selle andeks, kui ta selfiega tagasi tuleb :)

Ma tean, see kõlab uskumatult või idiootsena, aga.. Nii on! Ehk et, kui Meelis lõpetaks Carmen Kassiga (suvaline näide!) voodis, siis kuidas ma saaksin kuri olla?

Ja teine asi on see iluteema, mis kommentaarides välja tuli – kui mind petetakse minust ilusama naisega, siis järelikult oligi ta nii silmipimestavalt ilus… Ma ei saa olla sellise asja peale vihane. Aga kui sa paned mingit Sõle tänava rootsu, siis no halloo. Ma oleks ikka megakettas!

See ei tähenda aga seda, et meil oleks suhtes mingi metsik vabadus, minna välja ja teha mida tahame. Kindlasti mitte. Ma olen üsna sellise kõrvalt panemise vastu. Kui oled suhtes, siis ikka ühe inimesega. Aga nagu öeldakse, siis truudus on juhuse puudus, ja kui jutub, siis juhtugu juba mingi megapüssiga!

Kuidas teil selle armukadedusega on? Vabadusega suhtes?

A, ja kui veel korra armukadedusest rääkida, siis ma pigem olen kade, kui ma ei saa sõbrannadega chillima minna või mõni inimene saab töökoha, mida ta minu meelest ei vääri, või rikas võidab lotoga vms