Auhindu pole jagatudki, juba sõda käib

Mul on juba villand nendest blogiauhindadest. Ausalt. Me mõtlesime, et teeme toreda ürituse, laseme rahval inimesi nomineerida, sebime head auhinnad, teeme midagi head. Ja mis on tulemus? Kõigil on mingi häda. Sõda on alanud juba enne kui võitjad on välja kuulutatud…

Ma ei jõua enam askis ära vastata nendele korduvatele küsmustele, et aga miks teie korraldate, aga miks teie nomineeritud olete, aga te teete ju seda ainult enda pärast, te tahate neid auhindu saada.

Esiteks, viimati valiti Eestis parimaid blogisid aastal 2008 (vist), miks keegi seitse aastat seda kätte ei võtnud ja ära ei teinud? Mul on tunne, et kõik need miksitajad ja ohkijad mõtlevad hetkel hoopis „kurat, miks ma ise selle peale ei tulnud, et see üritus teha“.

Teiseks, rahvas valis nominente, kui me oleme nomineeritud, siis me oleme nomineeritud, täpselt nagu kümned teised blogijad. Kui me võidame, siis me võidame, järelikult on rahvas meie poolt hääletanud.

Ja kas te tõesti arvate, et me teeme seda auhindade pärast? Milliste auhindade pärast? Tradehouse’i sirgendajate pärast? Nike’i tossude pärast? Hunniku kosmeetika pärast? Ma ei kvalifitseeru ju nagunii spordi- või ilublogiks ja ma ei ole seal ka nomineeritud, jätsin ennast alles sinna, kus ma tõeti natukenegi sobida võiksin.

Mul ei ole vaja mitte ühtegi auhinda. Kui ma võidan, siis loomulikult, ma võtan selle vastu ja olen õnnelik, aga see ei ole mingi eesmärk omaette. Mul ei ole vaja selleks korraldada mingit auhindade jagamist ja genereerida endale mingis kategoorias võit. Kuidas see teie väikestesse peadesse ära ei mahu? Kas kadedus on tõesti nii suur? Või mis asi teid piinab? Et te ei blogi? Et teile ei saadeta kosmeetikat ja jääteed?

Ausalt, aitab! Mina ei vasta enam ühelegi auhinnagalat puudutavale küsimusele, milles ma rünnakut tunnen. Kui inimesel on sisukas ja informatiivne küsimus, siis palun väga, aga mingit kaitsekõnet ma enam pidada ei viitsi. Ja kui te arvate, et me Mallukaga kõik auhinnad endale võtame, siis arvake pealegi! :)