Blogieetikast, koostööst ja aususest

Mõni aeg tagasi, siis kui me Blogiauhindade jagamisega lagedale tulime, prooviti meile vist veits vett peale tõmmata Postimehe ühe arvamuslooga, tänaseks on selgunud, et loo autor sööb oma sõnu. Lisan kohe ära, et mina isiklikult ei tunne ei seda ajakirjanikku – Triin Tammertit ega ka moeblogijate lipulaevana tuntud Anna Elisabeth Vaherit, kelle juttu ma Digitunnis kuulasin (siin!).

Digitunnis oli jutuks blogimine, turundus, eetika, koostöö..

Seal tunnistab artikli autor Triin Tammert, et kirjutas suht emotsiooni pealt, ilma fakte kontrollimata, kellegi jutu põhjal, et keegi kuskil küsis mingeid sööke ja… Saates mainis ta, et kui ikkagi turundusjuht vaatab blogi, tutvub sellega ja leiab, et lugejaskond on sihtgrupp ja promo on põhjendatud, siis miks mitte. Ta ütles, et talle ei kõlanud alguses hästi see jutt, aga on vahepeal rohkem sellele mõelnud ja jõudnud selleni, et võibolla ei peaks see blogimaailm nii reguleeritud olema (mingi blogieetikakoodeksiga), sest näib, et isereguleerimine toimib ka väga hästi.

Anna Elisabeth seevastu tahaks aga maailma muuta ja et kõik oleks reguleeritud ja tema loodud bloggersmarket on selline gäng naisi, kes vaikival kokkuleppel ausat blogimist ajavad ehk teevad kõike oma hobist ja koostöid ise ei küsi jne. Ta ütleb, et Eestis on mõned blogijad, kes ilmselt teenivad blogimisega. On neid, kellel on piisavalt raha, et osta endale Facebooki laike ja Instagrami followere, et firmadele parem näida. Et firmad vaatavad, ohoo, 10 tuhat laiki või followeri, aga ei süvene ja valivad tema, teadmata, et tegelikult ei jõua see info nende lugejateni.

Viskasin siis ise ka pilgu peale mõnele suuremale blogile (moemaailmas) ja tõesti, üks türklane ajab teist taga, ilmselgelt eestikeelest nad aru ei saa ja kontod on üsnagi fiktiivsed (jälgin 3000, aga mind jälgib kolm, mul pole ühtki postitust – pole nagu väga normaalne).

Blogid on uus meediakanal, mille lugejaskonnad ületavad väiksemate (naiste)ajakirjade tiraaže, nagu ka Anna Elisabeth mainis, kui need lugejad on nö ausal teel saadud. Okei, sa korraldad loosimise ja korjad sedasi endale laike, vähemalt on tegemist reaalsete inimestega, kes reaalselt ehk klikivad ka su blogi lahti ja reaalselt klikivad su blogist edasi… See ongi see, mida turundusinimesel vaja on, jõuda lugejateni. Kas ta kasutab selleks blogi või naisteajakirja veergu, on juba tema valik. Blogi on ilmselgelt soodsam variant.

Aga tulles tagasi selle blogieetika juurde, siis mis see tegelikult on?

Anna Elisabeth rõhus sellele, et välismaal blogijad kirjutavad, kui asi on saadud kingituseks või lugu on sponsorkorras kinni makstud. Eestis üldiselt keegi sulle raha postituse eest ei maksa, saadetaksegi ehk kreem või huulepulk testimiseks. Heakene küll.

Meile Mallukaga on ette heidetud, et käime söömas ja siis blogime sellest, et tasuta lõunad. Aga kas see on parem, kui moeblogijad kirjutavad kreemidest ja ripsmetuššidest, mis nad saanud on? Teemad on lihtsalt blogiti erinevad, ega muud polegi. Ja sorry, mina näiteks ei leia, et see on aus, kui firma saadab mulle toote x, et ma seda testiksin, aga see ei vasta mitte mingitele minu standarditele, et ma siis kirjutan firmale, et jou, kuule, see oli pask, ma ei hakka kirjutama. Nii teeb Anna Elisabeth.

Mina nii ei tee. Mina julgen olla aus. Öelda, et mulle miski ei meeldi. Meenutagem kasvõi Sakat või Platzus söömist – kui mulle ei meeldi, siis ei meeldi. Ja ma julgen sellest kirjutada. Blogid on ikkagi reaalne maailm, reaalsete inimestega, kus võiks ka peituda tõde. Ninnunännu roosamanna kõik on nii ilus, hea ja tore – selle jaoks võiks muud kohad jääda. Aga noh, blogid on erinevad ja igaühe oma asi, kuidas ta oma blogi üles ehitab ja kujundab. Mulle meeldib olla aus. Enda suhtes. Ja lugejate suhtes.

Kas blogijatele on vaja ühtset koodeksit?

Kuna blogid ise on erinevad, kes kirjutab söögist, kes trennist, kes ilust, kes teeb ainult pilte – siis ilmselt mingit ühtset koodeksit ei saagi olla. Igaüks ajab oma rida ja ilmselgelt nii hästi kui ta seda ise oskab.

No näiteks ei saaks olla sellist punkti, et blogija ei võta vastu kingitusi – selle peal ju suurem osa firmasid liugu lasebki – väike kreemike, mahlake vms ja blogija kirjutab, tema saab oma promo. Jah, siin võiks olla punkt, et kui saadad kingituse, pane kaasa ka vastav summa raha, sest reklaam maksab…

Võibolla oleks hea, kui oleks reaalsete numbritega leht, kust turundaja saab vaadata enda valdkonna blogijaid, kes on popimad, mis on reaalsed lugejanumbrid jne ja teha koostööd nendega, kus ta ka potensiaali näeb. Praegu selline leht puudub, mõni on üleval blog.tr.ee’s, mõni on üleval MetrixStationis, mõnel jookseb statistika blogis jne.

Seepärast korraldasime ka Blogiauhinnad, et selguksid mingidki listid, keda loetakse, kelle poolt hääletatakse, siis saavad ka turundusinimesed ülevaate, kellega koostööd teha või kellele tegelikult kreemi saata. Jah, need listid lähevad pärast autasustamist avalikuks – mingit sahkermahkerit ei ole – kõik läheb üles hääletäpsusega! Ja kurta, et näiteks Mallukas saab palju hääli – mis seal imestada, ta on üks Eesti popimaid blogisid ja teda loetaksegi palju ja ta saabki palju hääli. Aga rõõm on tõdeda, et on veel hulk blogisid, keda loetakse ja kelle poolt hääletatakse.

2015. aasta blogiauhindade tulemused on saadaval siin!
2016. aasta blogiauhindade tulemused on saadaval siin!

PS. mis teie arvate, kas Eestis on võimalik blogiga teenida, nii et tööd ei peaks tegema ja kuidas teile meeldiks postitusi lugeda, kas et reklaam oleks reklaam või pigem varajtud reklaam?