Viimased päevad on blogijate hulgas kirgi kütnud teema, et Paljas Porgand müüs talle sponsorkorras antud asju, läks ahneks ja tahtis teha iga püksipaari ja kreemitotsiku rahaks – kas see on eetiline või mitte? Kas blogijaid peaks juhtima mingi eetikakoodeks, millest tuleks blogima hakates kinni pidada või peaks kõik olema vaba nagu praegu?
Kui nüüd päris aus olla, siis on olnud piinlik lugeda neid kirjutisi. Piinlik on olla blogija, nö samadel tingimustel. Kui üks blogija teeb sitta, kannatab kogu blogimaastik. Nii lihtsalt on. Turundajate jaoks pole vahet, kas sa oled Paljas Porgand või Mallukas, marimell või Lipsuke – kui turundaja kuuleb blogija, siis tal tekib ettekujutus sellest, mida ta meediast on näinud. Ja kui ükskõik milline blogija ei ole seal positiivses toonis mainitud, kannatavad tegelikult kõik.
Nagu eile üks sõber ütles – porgand on praegu terve peenra täis pasandanud ja tuulega on see laiali kandunud ka kõikidele teistele peenardele. True that!
Ma ei hakka praegu kohut mõistma, kes on eetiline asju müüa või ei, või milliseid asju ja mis hinnaga võiks müüa ja milliseid mitte, aga ma pigem tahaks peatuda eetikakoodeksil, mille järgi justkui blogimaastik januneb, aga kui see teha, siis tegelikult on mul küsimus, kellele?
Blogijate eetikakoodeks – teeme ära, aga kellele?
Oletame, et valmiks blogijate eetikakoodeks, (vahet pole kas selle teeks meie või keegi teine või mingi x ühing), siis kuidas see reaalselt toimiks?
Meil on Eestis olemas Pressinõukogu ja ajakirjanduseetikakoodeks, mis antakse sulle väljaprindituna kaasa koos töölepinguga. See on aga avalik saladus, et “toimetusele teadaolev isik..” pole tegelikult eetikakoodeksiga kooskõlas. Isegi surmakuulutusi ei tohiks seaduse järgi avaldada, sest surnud isiku nõusolekut selleks pole…
Eetikakoodeks näeb ette, et ajakirjanikuna ei võta sa vastu kingitusi, kui need pole just tädi Maali kootud sokid, et su jalad soojas oleksid, siis mida me tegelikult igapäev näeme on see, kuidas ajakirjanikud käivad pidudel, saavad goodiebage, tasuta dinnereid ja pool toimetust on kohal – instastoryd on nö tasuta reklaami täis. Ajad on muutunud, ma ütleks. Mina omal ajal Õhtulehes tööl olles ei tohtinud oma online-blogis teha reklaami – ei tohtinud kirjutada, kus ma söömas käisin, või mis kingad mul parasjagu jalas on. Täna pole see isegi küsimus, kas see ilmub või ei. Väga palju reklaami peidetakse oskuslikult sisuturunduse sildi alla. Aga see on üldse teine teema.
Mu point, kuhu ma jõuda tahan, on see, et kui meil oleks blogieetikakoodeks, siis kes kontrolliks kas blogija seda järgib? Kui iga blogija peaks oma blogi pealehele panema logo, mis viitaks, et ta on eetikakoodeksi järgija, siis kui paljud seda reaalselt teeksid?
Guugeldades leidsin, et ka Norras on ajakirjanduskoodeks lihtsalt mugandatud lühemaks ja konkreetsemaks blogijatele. Soomes on igal agentuuril oma mingi lühike koodeks, mida konkreetselt nende all olevad blogijad peavad järgima. Kas sellist asja oleks Eestis vaja? Kas see paneks blogijad reklaamartiklitele viitama, sponsorkorras asju loosidega ära andma või sõpradele jagama, mitte müüma?
“Tehke blogiagentuur” – reaalne näide elust enesest
Kevadel pöördusid mu poole kümned blogijad „Leenu, koonda meid kokku, tee mingi koodeks, tee mingi agentuur või ühing, et me saaks väärilist tasu kõik küsida. Ma ei oska ega taha firmadega suhelda, sul on kogemust, sebi diilid välja, meie kirjutame. Seisa meie eest. Tee, ole inimene!“
Kui sügiseks oli agentuur valmis ja me lepingutega blogijate poole pöördusime, siis leidus kümmekond julget, kes lepingule alla kirjutas. Teised, ma ei tea, lõid araks, sest asi läks tõsiseks?
Tegelikult ei läinud asi tõsiseks, vaid reaalseks, sa ei lähe ju ka tööle ilma tingimustega kursis olekut või lepinguta? Kui sa tahad, et ma sind esindan, peavad meil mõlemal olema kohustused ja õigused.
Täna ongi BLOGITil rohkem firmasid, kes koostööd teha tahaks kui blogijaid kes end päriselt ka siduda tahaks ja head sisu toodaks.
Kuskil selles praegu kirgikütvas porgandi loos oli mingi firma esindaja kommentaar, et tihtipeale turundajad ei maksa blogijatale ja las siis müüb maha oma asjad, saab ka tehtud töö eest raha. Jah, on firmasid, kes ei anna raha, aga annavad tooteid. Jah, on blogijaid, kes teevad toodete eest väga häid ja sisukaid blogipostitusi; on neid kes küsivad kõigilt kindla summa; on neid kes küsivad summa olenevalt firma mainekusest ja suuruses ja neid, kes küsivad utoopilisi summasid – on neid, kes selle saavad ja neidki, kes ilma jäävad; on kliente kes jäävad rahule ja neid kes pettuvad.
Aga antud käitumine, millest blogipostitus alguse sai – asjade müük ilma nõusoleku vōi kokkuleppeta, ei heida halba valgust mitte ainult porgandile vaid kõikidele blogijatele. Ka neile, kes ei küsi oma postituste eest sadu eurosid ja teeksid seda toodete või teenuste eest. Sellise käitumisega on kahjustada saanud kõikide Eesti blogijate maine. Jälle.
Eks see blogimaailm üks keeruline kordineerimata kogukond on, mis teha. Aga kurvaks teeb kui kuuled ja näed, et turundaja hakkab ka blogijaid kui koostööpartnereid nägema, neisse uskuma, on nõus investeerima ja tuleb jälle mingi bläkk.
Nüüd pole muud kui tuult oodata…
Minu arust ei ole selleks mingit agentuuri ega ühingut küll tarvis (mis ei tähenda, et selle olemasolu ei võiks teha blogijate elu lihtsamaks ja turvalisemaks/stabiilsemaks). Puhtalt reklaami telliva firma ja blogija kokkuleppe küsimus, kas tooted on konkreetselt testimiseks ja muljetamiseks, konkreetselt blogijale isiklikuks kasutamiseks (või kinkigu siis sünnipäevadel/jõuludel neile, kellele võiks sobida), välja loosimiseks lugejatele või võib ta teha nendega mida iganes soovib (viimase alla võiks siis käia ka müümine, kui tõesti toode ei sobi mingil põhjusel blogijale või on seda korraga liiga palju saadetud). Minu jaoks oli üllatav, et firmad, kes tellivad oma kraamile reklaami, ei tee kindlaid kokkuleppeid blogijaga, et mis selle kaubaga teha tohib või ei tohi. Mind ei huvita kui palju keegi reklaami eest raha või tooteid saab, aga tihti tullakse välja lausega “ega ta ka kreemides üüri maksta ei saa”. No ausalt, kui inimene ei oska teha oma blogi raha teenivaks, siis ei saa ta olla elukutseline blogija vaid peab tegema ka muud tööd ja blogida võib hobi korras kuni asi on tööle saadud sedasi, et ei pea reklaamtooteid arvete maksmiseks maha müüma.
Blogijad on nii erinevad, et ühtset eetikakoodeksit neile lihtsalt teha ei saa. Võta näiteks blogivad kirjanikud ja ajakirjanikud, näiteks Kaplinski, P-E Rummo jpt. Kuidas sa kujutaksid neid ühtsesse eetikakoodeksisse Palja Porgandi või Malluka või mõne teisega, kes blogimides raha teenivad? Ma ei hakka seda mõtet siin pikemalt arendama. Kirjanikud lähtuvad moraalist, ajakirjanikud sageli ka neile juba nende loomeliitudest ja organisatsioonidest omasest eetikast.
Blogijatel puudub ühine nimetaja. Kõik ei tee seda n-ö äri pärast. Sinu poolt eetikakoodeksiks nimetatu asemel oleks vaja, et ettevõtted ja asutused sõlmiksid blogijatega n-ö kindlamad lepingud selles osas, kas nende kingitusi, tootenäidiseid jms tohib edasi müüa või ei tohi. On võimalik, et teatud osa blogijaid ühineb mingisse organisatsiooni, grupeeringusse, seltsi vms ja teeb ning tegutseb siis vastavalt nende reeglite alusel, mis sellel seltsil, grupeeringul vms on, aga mingil juhul ei peaks seda laiendama kõikidele blogijatele. Pigem on see reklaamisoovija probleem ja selles suhtes aitaksid täpsemad lepingud.
Ma seda ei mõtlegi, et kõik blogijad kuskil ühingus ja reegleid järgima peaks :)
On üks valdkond kus ma ei hakkaks isiklikult mitte kunagi piirama või järgima kellegi “reegleid” või koode või jumal teab mida ja selleks on blogimine. See on MINU isiklik veebipäevik, parooli all või avalik, ükskõik mis teemal ja selle kontrollimisel ei ole mitte kellelgi teisel õigust! Kõik muidugi seaduse piirides eksole. Ausalt öeldes, viskabki mul juba nii kuradi üle, et teiste blogisi üritatakse mingitesse kastidesse suruda koguaeg. Kurat te neid loete kui närvidele käib!? Võtke Porganist eeskuju, ajage oma asja ja ärge pillige iga postituse peale (see käis siis üleüldse igasuguste blogijate kohta kes kohe mingi kollase “mõtetu” meedia peale piiksuma hakkavad)
Hm.. ühtpidi olen nõus, teistpidi, kui kasutad oma kanalit nagu ajakirja, võiks mingid reeglid ju olla :) no kasvõi selleks, et taolisi situatsioone vältida :)
100% sinuga Kristhel nõus.
Teil seda probleemi pole eks ole, et ülejäänud tavaariga kaubitseda..irw
Jah, olen Sheini riideid müünud (mis pole sobinud või millest olen väsinud), kas paari euroga kirbukas või lasknud inimesel ise hinda pakkuda. Teisi asju pole eriti müünud, olen sõbrannadele jaganud :) mu jaoks on veider neid asju müüa, mis ma tasuta olen saanud. Ja üldiselt, ma ei võtagi vastu koostöid koostöö pärast :)
Minu meelest oleks kummaline kui blogijad peaks kuuluma kluppi, mida l
keegi peab selleks, et kõikide blogijate peakt saaks pisku oma tasku panna.
Blogijatega on lihtne – seda kas loetakse või ei loeta. See, millised tingimused firma blogijaga teeb, on nende kahe vaheline teema. Kui kreemimüüja ise on loll olnud ja pole reegleid kehtestanud (lootuses ise hiigelsuurt kasu saada), pole see ju blogija probleem.
Igasugused sellised teemad, mis jäävad väljapoole, määrab turg. Kui on nõudlust, siis on ka pakkumist ja vastupidi. Adidas ütles selgelt välja, et tehku mis tahab nende riietega!
Praegu mulle tundub, et osaliselt on tegemist teiste blogijate kadedusega. Mis eetikat siin niiväga olla saab? Laste ja vanainimeste arvelt see ei lähe ju.
Ehh….ei tunne küll ennast mingi porgandi pärast solvatuna. Hangeldagu niipalju kui tahab.
Küll aga paneb mind ikka väga imestama, et tänapäeval siis loetakse blogijateks ainult neid, kelle blogi on täis reklaamibännereid ja üldjuhul täiesti mõttetuid tootetutvustusi? Vanasti oli blogija see, kes suutis niimoodi kirjutada, et lugejaid aina tema blogisse tagasi tulid. Kuna ma olen just selline vanakooli blogija (ja ajakirjanik ka lisaks), siis mind küll mingi blogimise eetikakoodeks ei huvita. Samuti pole vähimatki huvitatud kellegi paljaporgandiga ühteheitmisest või mallukaga võrreldud saamisest. Nende jaoks on blogi äri, minu jaoks puhas rõõm, eneseväljendus ja suhtluskanal oma toredate lugejatega.
Nüüd on tõesti jäänud mulje, et kõik teised blogijad peale Palja Porgandi on mingid ülieetilised ja aina jagavad tasuta saadud kraami tasuta laiali. No ei ole ju nii. Kasvõi see Marimelli Sheini riiete näide… Müüsid neid küll jah väikese raha eest, aga nende hind ongi ju väga väike ja pole võrreldav kvaliteedi ja hinna mõttes Adidase toodetega… Samamoodi müüs ju Mallukas lapse kasutatud Gugguu jopet, mille ta ka ilmselt tasuta sai. Ja ei müünud ta seda ju viieka eest, vaid küsis ikkagi kobedat hinda. Või kui saad mingi asja tasuta, aga kingid selle edasi näiteks jõuludeks (ja hoiad seeläbi oma raha kokku… ) – kuidas see siis parem on? See pole ju päris sama, kui tasuta asja andmine?
Kas siis tasuta saadud nänni võiks jagada ainult tasuta ja mitte tähtpäevadeks?
Sõlmige lihtsalt normaalseid lepinguid, makske makse ja kogu lugu. Ja kes tõesti eelistab saada tasu dressipükstes, et need siis hiljem maha müüa, siis big deal…
Minu arvates ei peaks ettevõtete ja blogijate koostööd raamima mingi eetikakoodeksiga, iga üks teeb, mis tahab ja kirjutab, kuidas tahab. Minu jaoks on ebaeetiline kasutada vänget sõnavara, ropendada ja lahmida, sinu jaoks mitte, kas sulle meeldiks, kui keegi otsustaks teha sõnavara kasutamise koodeksi, et raamida nö, mis teksti tohib blogija kirjutada. Ma arvan, et ei meeldiks, seege, kellele selline stiil sobib, see loeb ja teeb koostööd, kellele mitte, see ei tee. Sama asjadega, kellel suva, mis toodetega edasi tehakse, see teeb nt Paljas Porgandiga koostööd, kellele see vastuvõetamatu, see ei tee. Turg paneb asjad paika, mitte regulatsioonid, normid, määrused jms. Mis ühe jaoks normaalne teise jaoks mitte. Blogimine pole üleriikliku tähtsusega, kus jagatav info on võrdne nt ajakirjandusega, et see peaks vastama teatud normidele.
See on minu arust firmade tegemata töö ja blogija võib teha saadud asjadega täpselt seda, mida südametunnistus lubab. Mingeid norme, koodekseid ja reegelid blogijatele looma hakata – mõttetu. Sellised asjad on kahe osapoole kokkuleppe küsimus – kui lepingus on kirjas mõlema poole kohustused, siis polegi ju probleemi. Nii kaua kuni firmad loodavad lihtsalt tasuta reklaami oma tootenäidiste abil saada, siis arvestagu ka sellega, et nad ei saa kontrollida, mida blogija nende asjadega teeb.
Minu jaoks on täiesti ükskõik, mida blogija saadud toodetega teeb – kasutab ise, kingib ära või müüb maha. Kui mina saan tema blogist mind huvitava info toote kohta teada, siis miks ma peaksin veel huvituma sellest, kas blogija ikka utiliseeris vastavalt nõutele selle totsiku ära, mida ta enam kasutada ei taha? Mõttetu kisa mõttetu asja pärast praegu – kellegi kadedusest sündinud nagunii.
Minu meelest ka üsna pseudoprobleem. Kui blogijad ennast ise nii tõsiselt võtavad (väites, et elatuvad blogimisest ja see on nende töö) siis võiks nad ka ise enda tööd nii palju väärtustada, et küsivad palka rahas. Minu meelest tasuta saadud asjade müümine jätab tõesti imeliku maigu juurde ja kogu see tasuta-asjade-teema on üldse väga ülepaisutatud, kuid samas on iga inimese enda asi (juhul kui vastavat lepingut tehtud ei ole). Blogijaid on ju väga-väga erinevaid, mul on tunne, et eetikakoodeksit ajavad taga vaid nö koduperenaistest blogijad, kellel on vist liiga palju tasuta asju, hirm konkurentsi ees ja selle eest, et teised noored uud tulijad piire kompavad. Ma väga kahtlen, et nt professionaalne tehnikablogija või kasvõi mõni luuleblogi pidaja viitsib sellistele asjadele mõelda…
Teate, minu arust pole enam see eetiline, mis selle teema ümber toimub. Kas on viisakas nõnda pikalt ja laialt sorida teise inimese rahakotis?!? Jah, Porgand on avaliku elu tegelane, sellisteks asjadeks peab valmis olema, aga ta pole avalikus sektoris tegutsev inimene, et tema tegevus nii palju furoori peaks tekitama. Meie, maksumaksjad, ei maksa talle palka, seega vähe p****i mis ta oma rahaga/asjadega teeb. Tundke hoopis muret mis tsirkust EAS jt institutsioonid käivad suures maailmas meie rahadega tegemas.
Ps- Sa mainisid, et kui yks blogija teeb lollust, siis see automaatselt võrdub, et kõik blogijad on sellised. See pole ainult blogijatega ju. Sama laieneb poliitikutele jne.
Ma leian ka, et blogija teeb, mis tahab, kui just konkreetselt seadust ei riku.
Ropendamine blogis on mu jaoks isiklikult inetum, kui asjade müümine. Kui ettevõte pole lepingusse punkti pannud, et ei tohi asju müüa, siis on see ettevõtte probleem.
Mulle tundub, et kadedusega on tegemist, sest miks üks võib tasuta kräppi müüa ja teine blogija, kes saab kallimat kraami, kalli hinnaga müüa ei tohi :D nalja teete või? Kui leiate, et müümine on tabu, siis pole siin vahet, kas müüd seda 50€-ga v 1€-ga :D
Et teeme koodeksi nii nagu selle loojale see kasulikum on :D see teema ajab niiiiiii naerma ikka.
Ma ei leia ka, et Porgand blogijate marki maha teinud on. Ma võin tavainimesena mitu blogijat nimetada, kes on marki maha teinud ja ütleme nii, et ega Marimell ise süütuke siin pole. Seda silmakirjalikum on sellist postitust kirjutada ;)
Probleem ongi vist selles, et mujal maailmas on blogid, millega teenitakse raha, agentuurides. Neil on oma assistendid, managerid ja järelikult ka reeglid. Asi toimib hoopis teisel tasandil. Eesti on nii väike ja vaevalt, et siin mõnda suuremat blogi kuhugi ühe koodeksi alla õnnestub panna. Enamus blogisud on ju nii väiksed, pigem isiklikuks tarbimiseks mõeldud, et nende reguleerimine vaevalt, et mõtekas on..
Mõtlen sama. Samas, on tunda, et ka blogimaailm areneb ja selleks ka BLOGIT loodud sai. Peaks enda blogijatele siis koodeksi peale panema :)
Mulle tundub see postitus juba rohkem Blogiti reklaam kui reaalne arutelu ja arvamus eetikakoodeksi üle.
Nojah, mu probleem ongi selles, et ma tahan blogijatele teha, et blogijate eest nö seista ja et neil oleks hea. Aga noh, peaks lihtsalt ära tegema.
Ettevõte ei saa suvalisi lepinguid sõlmida, mõistlik oleks ikka seadustega kooskõlas olevaid lepinguid sõlmida, onju. Töötasu saab Eestis maksta ainult rahas (tööjõumakse tuleb ka rahas maksta, mitte kreemides), seega ei ole päris nii, et annan reklaamkingituse (st. toote, mis on deklareeritud reklaamkingitusena) ja nõuan, et selle eest peab kingituse saaja tööd või üldse midagi tegema. Kui reklaamkingitus on ettevõtte poolt kingi saajale üle antud, siis ettevõttel pole enam mingeid õigusi seoses selle kingitusega ja ettevõttel pole õigusi kingituse saajale mingeid nõudmisi esitada. Samamoodi ei ole igasugune asjade andmine kohe sponsorlus.
Kui ettevõte ei taha töö/reklaamipinna eest raha maksta, siis üldiselt ongi ettevõtte poolt kõige mõistlikum lihtsalt loota, et blogijad või ülejäänud suvalised inimesed teevad oma vabast tahtest reklaami, kui neile on reklaamtoode antud. Blogija ei ole millekski kohustatud, kui ei ole juriidiliselt korrektset lepingut ettevõttega sõlmitud ja igasugune suvaline leping pole tingimata juriidiliselt korrektne. Eetikakoodeksisse poleks ka muidugi mõistlik panna sisse nõudmisi vmt, mis justkui vihjavad sellele, et blogijad peaks alluma juriidiliselt ebakorrektsetele kokkulepetele (nt et blogija peaks reklaamkingituste eest tööd tegema või muidu….).
Mulle meeldis su blogi, aga viimasel ajal sa blogid ainult blogimisest….kõik need postid teemal- aga millest te tahate et ma blogin jms. Kus on glitz ja blitz ja gossip ja skandaalid? Mis blogiagentuur, mis koodeks….? Tee oma asja ja tee nii, et teised kadedad oleks. Ära räägi asjast, tee asja.
Haha :D Jep, ma mõtlesin sellele eile õhtul just. Et ma tahan teha, et blogijatel oleks hea ja neile meeldiks. Aga tuleb vist tuima ära teha nii nagu ma arvan, et olema peaks ja kellele meeldib, see liitub ja kellele ei meeldi ja nõus ei ole tingumustega, pusi ise :)
Mind näiteks ei häiri, kui blogijad asju edasi müüvad olgu siis kas soodsalt või krõbedama hinnaga. Täishinnaga nad ikka ei müü. Ettevõttele on edasimüümine isegi kasulik. Lisaks reklaamile, mida blogija teeb, saab blogija jälgija endale ka soodsama hinnaga toote ja on võimalik, et ta tarbib seda edasi ka täishinna eest (juhul kui toode väga hea on). Parem juba edasi müüa kui ära visata ja keskkonda rikkuda.
See IPhone’i “loos” fb-s oli ka megaeetiline :D Noh, sest kõik oli jokk.
Pole mingit loosimist korraldanudki. Tasuks enne teksti ka lugeda :)
Lugesim, nägin, seepärast on “loos” ka jutumärkides. Ja seepärast on ka kõik jokk ju, eksole, lihtsalt LAIGI MEID ja TÄGI keegi, kellele meeldiks Iphone ja lambad määgisidki kohe, nagu te soovisite :D
Sorri, kui ma õel olen, mul jäi suu lihtsalt ammuli selle peale. Mänguasjakasti loos on samas väga kena :)