Loe eelmisi osi siit! Ma olen terve elu rääkinud, kuidas mul on oma isast kaks positiivset mälestust, üks see, kui ma olin haiglas ja ta tegi mulle tabureti peal kalasaia ja teine, kui käisime metsas metalli otsimas (olid ajad, 90ndad!). ja ema oli alati olemas, alati seal, kuulas, toetas… 

Loe eelmisi osi siit! Algne plaan oli mul minna end avastama Taisse vaikuselaagrisse, aga terapeudiga koos leidsime, et ma lähen siis ühest rutiinist teise ja see pole see, mida mul hetkel vaja on. Mul on just vaja oma aega, et lihtsalt kulgeda, olla, mõelda omi mõtteid siis kui tahan, mediteerida jne, mitte siis kui kell...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Mõtlen loogiliselt: Mu ema kurbus, süütunne, see valu, mida ta endas kandis – see ongi see, mida ma kogu elu olen köögilaua taga näinud. See ongi see, mille pärast ta nuttis, pea käte vahel, silmad punased, vaiksed nuuksed ruumi täitmas.

Loe eelmisi osi siit! Ma läksin seekord teraapiasse täiesti teadliku otsusega. Ei mingeid kõrvalteemasid, ei mingeid poolikuid vastuseid. Ma tahtsin lõpuks teada, miks ma ikkagi joon. Sest kuigi ma olin vahepeal mitu nädalat kaine, ajas ikka miski mind jooma. Ma reaalselt ei tahtnud oma peas juua, aga miski ikka valas selle klaasi ja ma jõin....LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Meelis sai sealt oma teraapiast megalt selgust, ta sai tagasi oma rahu, täpselt nagu minagi. Kõik hakkas lihtsalt super hästi minema, tal tuli igalt poolt pakkumisi, raha, kutseid… Nii ajuvaba kui see ka pole, kõik pöördus. Kuniks ma sain aru miks..

Loe eelmisi osi siit! Meelis kartis minna täpselt nagu minagi.  Ma sain temaga rääkides aru, et tal on täpselt sama asi mis minul – tuhat mõtet korraga kerimas. Aga kui minul keerles kõik lihtsalt peas edasi ja edasi, siis temal kulmineerus see muretsemisse.

Loe eelmisi osi siit! Siiani oli ju kõik alati nii olnud, et mina orgunnisin, sebisin, teenisin raha, maksin arveid. Kõik oli minu õlul. Ja siis tuli see selgus. Ega ma polegi Meelisel lasknud olla mees. Mina olin tema rolli lihtsalt ära võtnud.

Loe eelmisi osi siit! Ja siis see algas. Sukeldumine enda sisse.

Loe eelmisi osi siit! Isadepäevaks oli kaks kuud see kõige kohutavam atraktsioon “Ameerika mäed” kestnud. Suurt midagi polnud ju muutunud. Me lihtsalt elasime, eksisteerime. Ma praegu ausalt ei mäleta isegi enam kuidas, ma lihtsalt püsisin elus.  Ma mõtlesin kaua, mida talle isadepäevaks kinkida. Tavaline lips? Ei. Alkoholi? Noh, arvestades meie viimase aja teemasid – ilmselt...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Järgmisel hommikul lendasime Valenciasse ja see tundus… nagu mingi halb unenägu.

Loe eelmisi osi siit! Ma olin mitu nädalat elanud nii, et ma ei olnud sellest kellelegi praktiliselt rääkinud, ga tänagi loeb suurem osa mu sõbrannasid sellest siin. Aga kui ma ühele sõbrannale selle lõpuks usaldasin, siis midagi muutus. Minu sees oli järsku mingi… rahu.