Ma mõtlesin kohe, et väldin mingeid erilisi diskussioone emotsiooni pealt, aga ikka tuli siin-seal kommenteerimist ette, aga et kõik ikka puust ja punaseks teha ja tänavune EBA kokku võtta, siis pidasin vajalikuks selle postituse kirjutamist.
Üldse mitte, et ma nüüd õigustan ennast hullult, sest ma jäin tänavuse EBAga 101% rahule – üritus oli megavinge, Beliiv Disaini tehtud lava ja muu kujundus oli superilus, Anu Saagim vedas kenasti välja, olenemata, et ta eeltöö oli napp, otseülekanne toimis, olenemata, et kõik sai paika viimasel minutil. Auhinnad sai kenasti üle antud, mu meelest oli auhindade jagamine kompaktne ja kiire, võrreldes eelmiste aastatega. Ühesõnaga, mina olen megarahul ja uueks aastaks valmis nagu viis kopikat.
Ma kirjutasin ise ette juba postituse, kuidas kõik oli paha, koht kehv, lavakujundus igav, õhtujuht jama jne jne, sest teadsin, et just see mind ootab. Ja pärast seda kui olime Vaba Laval tiimiga kõik kokku pakkinud, koju läinud, riided vahetanud ja aftekale hüpanud, leidsime eest ka esimese kajastuse Merje poolt, kes leidis, nagu ma ennustanud olin: “Ühesõnaga täiesti mõttetu ja raisatud õhtu, oleks võinud hoopis kodus vannituba plaatida või midagi.”
Naljakas on asja juures see, et Merje istus lõpuks ikka esimeses reas, sai oma koha, sai oma vaate. Aftekale jõudis ilmselt esimesena ja kui seal kõik nii mõttetu oli, siis millegipärast oli ta seal ka kolm tundi hiljem, kui mina sinna jõudsin. Aga noh, vähemalt oli ta esimene, kes EBA teemal sõna võttis :)
Ma olen juba kommentaarides korduvalt tunnistanud ja vabandanud, et see oli minu viga, mis nominentide kirjas oli, et saatke keegi enda asemel kui te kohale tulla ei saa. Jah, seal oleks pidanud olema “võidu korral”, aga kuna paar minutit pärast hääletuse sulgemist hakkasin ma juba kirju saama, et millal juba ometigi nominente teavitatakse, siis häälte ülevaatamine ja lugemine võttis ka oma aja. Kui ma kirja kirjutamiseni jõudsin, siis tõesti, kiiruga tehtud, lipsas selline väike viga sisse.
Teisalt muidugi oli neid, kes said aru, et see kiri ei tähenda ilmselgelt võitmist, vaid on informatiivne, et oled nomineeritud ja tule kohale. Aga tunnistan, sõnastus oleks võinud olla parem.
Suures plaanis teavitatakse ka Kroonika peol või EFTAl nominente ja kõik on kohal ja hiljem ei loe me kuskilt, et miks mind kutsuti kui ma midagi ei saanud. See on sama kui ma ei tea, paned end maratonile kirja, lähed jooksed ära ja pärast ütled, et aga miks ma auhinda ei saanud?! Kõik ei saagi alati auhindu. Kuidagi teeb kurvaks, et mõne jaoks ongi EBA ainult võit. Olen seda tundnud tegelikult aastaid, et ah, teine koht, suva, siis ma ei tule..
EBA minu jaoks, või mida ma sellega üritan, on see, et blogijad saaks kokku teiste blogijate ja lugejatega, tutvuks, sööks-jooks, naudiks õhtut, mille üks osa on parimate tunnustamine :) Kurb, kui inimesed tulevad ainult siis kui midagi soolas on.
Aga tegelikult on see ikka igivana teema, igal aastal on häda, et asi venib, on liiga pikk, pooli inimesi pole kohal. Varasematel aastatel on TOP3 n-ö lavalt läbi käinud, kui pooled panevad end kirja ja siis teatavad kaks päeva ette, et ah, ma saan raudselt teise koha, ma ei hakka tulema, see teine koht pole võit, siis..
Veits nüri on see lavaline värk, kui kogu aeg on ikka järgmine, järgmine, järgmine, sest inimesi ei ole. Tänavu polnud nelja võitjat 18st kohal, ei pannud eriti tähelegi, kuna asi oli tänu taustahäälele nii kompaktne. Tuli lihtsalt uus kõll kohe peale.
Luban, et järgmisel aastal saavad pärjatud KOLM ESIMEST KOHTA, ja kuidas me selle lahendame? Noh, meil on ligi aasta aega seda mõelda. Aga kolmik saab lavale, diplomid saavad kõigile pihku! Ja õhtujuhti piinlikke küsimustega lavale istuma ei pane!
(Tegelikult oli Anu Õhtulehe laivi juht, mitte ametlik EBA õhtujuht, aga see selleks.) Järgmisel aastal leiame uue lahenduse sellele.
Katre Suits: Ma arvan, et kirja koostamisel polnud mingit “kogemata” viga, vaid täiesti teadlik sõnastus, mida hiljem vajadusel “eksimise” pähe ajada. Kohalemeelitamise nipp, mida Mari-Leenust võib vabalt oodata.
Küllap paistiski, et inimesi väga ei ole kohale tulemas ja seetõttu sai selline lüke tehtud. Inimeste lollitamine muidugi. : )
Võib-olla tuleks teha sellest omad järeldused, et blogijatel ei ole sellist üritust nii tingimata vaja, kui on näha et huvi puudub ja vaibub. Meie blogimaastiku top 1-d on liiga kivisse raiutud ja igav on see üritus. Asi pole selles, et “üritage” siis rohkem. Ka jalgpalli MM’i ei peeta iga aasta. Võib-olla peaks ka blogiauhinnad olema iga ca 5 aastat tagant – siis jõuab ehk mingeid lemmikumuutusi ka tekkida juba.
Ma olen ka sellega juba harjunud, et ma olen “kõigeks võimeline” ja ajan taga skandaali ja teen meelega vigu, et tähelepanu saada. Aitäh, et minust seda arvate. Aga kõik pole alati nii must-valge kui tundub.
Kui üritusel osales tänavu rekordarv inimesi, kohale oli tulnud ligi 250 inimest ja neist vaid 45 said kirja, et palun ole kindlalt kohal, sest oled nominent, näitab see selgelt seda, et kõik ikkagi ei ole võidus kinni ja saavad EBA pointile pihta – tulla üheks õhtuks välja ja pidutseda kaasblogijatega. See, kas ja kui palju keegi sellest osa võtab, selles ei saa mind süüdistada.
Üks tähelepanek küll: aftekas peaks toimuma samas kohas või kuskil lähemal kui sel korral, kuigi ka Sessel oli kolm tundi pärast EBA lõppemist täiesti full ja raske oli istekohta leida, siis kõrval asuvasse lounge’i oleks mugavam minna. Mõttekoht järgmiseks aastaks. Teeme ära!
Ma arvan, et nii nagu jagatakse Kroonika auhindu või EFTA või muusikaauhindu, võib ka EBA toimuda igal aastal. Võtame või Alari Kivisaare, kes on 15 aastat saanud tunnustust sama asja eest, ei vingu tema ega teised, ta ongi parim. Mina ei näe näiteks midagi halba selles kui Mallukas igal aastal võidab. Ta ongi kõige suurem, kõige loetum, kõige vingem blogija. Mis teha :) Püüdke kinni!
Esimest korda EBA ajaloos tuli keegi diskvalifitseerida. See ei selgunud küll päris sel hommikul, aga et mitte liigset draamat teha enne pidustusi, pidasin mõistlikuks see üldse tähelepanuta jätta. Kui ma sellest Anut enne EBA algust informeerisin, et üks võitja nimi on asendunud teisega, siis tema arvas, et peaks võitjaks kuulutama Pärtelpoja ja siis keegi ikka segab vahele, et ei-ei, võitja on hoopis Brigitte, siis see tundus mulle eriti alatu variandina, kuulutada üks välja ja siis teine ja lõpuks me ei jõudnudki kokkuleppele, kuidas kõige parem teha oleks, sest mina ütlesin, et kuulutame välja Brigitte, hiljem tulemustest selgub, et Pärtelpoeg sai disklahvi. Lõpuks jäi see Anu otsustada, kuidas ta teeb, sest tema oli laval.
Ja kui tulla nüüd selle juurde, et Pärtelpoeg vist snäppis, et mina soovitasin tal uustulnuka alla end kirja panna, siis pean vajalikuks siinkohal ka seda kirja teile näidata, mis ma talle saatsin:
tsau, kas sa oled end juba blogiauhindadele kirja pannud, meil võib osaleda igasuguse sotsmeediakanaliga ja kuna su snap on pop, siis võiksid proovida
ma ei tea, millal sa alustasid, kas mahud aasta uustulnuka alla (peaksid olema alustanud 2017 a jooksul) või siis eluline, jagad oma elu ju vaata ise kategooriaid ja pane end kirja
See peaks olema üritus, milles tahavad osaleda kõik blogijad (nagu näitlejatele Oscar – tunnustus panuse eest filmimaailmas), ehk see on nagu koht, kus kord aastas inimesed kokku tulevad,vanu nägusid näevad, lepivad omavahel collabe kokku, vahetavad kontakte jne ja auhindadega tunnustatakse neid, kelle jälgijad osalejaid kõige enam võitjaks soovivad. Ehk enim hääli saavad. Pluss eritunnustused, et ka väiksemate lugejaskondadega blogidel oleks väljund ja väike ootusevärin, et äkki keegi märkas, kui naljakalt/põnevalt/teistmoodi ma midagi kajastasin. Selleks peaksid nad esitama mingi postituse/postituse sarja, mis nende silmis võiks teiste šedöövritega konkureerida. Otsustajaks oleks žürii. Need on minu kaks senti nagu öeldakse.
Esiteks, järgmisel aastal saab žürii olema. Mulle ulatas oma abikäe Isabel, kes pakkus, et võib välja mõelda süsteemi, kuidas žürii kaasata, kogu selle protsessiga ise tegeleda ja seda hallata. Mis mul saab sellise abikäe vastu olla? Mitte midagi, teeme ära! Seega, järgmisel aastal olge valmis veelgi suuremateks muutusteks :)
Mu point ongi ju see alati olnud, tulge kohale ja suhelge omavahel, vahetage visiitkaarte, leppige kokku ühiseid videoväljakutseid, tehke koos pilti, sheerige kama teineteisega. Nüüd saan aru, et see tegelikkuses ei toimi. 98% blogijatest on öelnud, et neile ei meeldi suhelda, neile meeldib kirjutada. Kuidas seda siis lahendada?
Mallukas: Okei, üks uitmõte! Näiteks võid need blogijad, kes TAHAVAD ennast kuskile kirja panna ja siis enne auhindade jagamist vastata lugejate küsimustele ja peale seda koos pilte teha. Et olekski konkreetselt selline “programmi osa”, et ala kell 18.00-18.10 saab rääkida Marimelliga, esitada talle küsimusi ja niisama tsillida + hiljem pilte teha. Kell 18.10-18.20 saab küsida Lihtsalt Lindalt ja temaga pilti teha ja noh, saate aru küll, ma praegu panen siia suvalisi soovitusi ja nimesid, aga ma usun, et see oleks palju ägedam ja vahetum ja isegi kui nüüd mõni EI saaks auhinda, siis ta saaks ikka tunda, et oh, sain asja eest näo pähe teha ja sain lugejatega suhelda ja nendega pilte teha ka.
Inimesed pole ju üldiselt nii julged, et niisama ligi astuks, et teeme pilti, aga kui selleks oleks konkreetne aeg ja koht, siis miks mitte tunnike-kaks sellist tutvumis-küsimis värki teha. Seda saaks ju iga blogija oma blogis enne kuulutada ka, et kes on minu fännid, siis see ja too kell seal olla. Ma oleks hea meelega poolte küsimis ja tutvumisprogrammis osalenud :) Lihtsalt väike idee!
See on ülihea mõte. Aga 200 blogijat ei jõua me läbi pildistada/küsitleda ka ööpäevaga. Oletame, et meil on 10×10 minutit selle jaoks, kes need 10 blogijat välja valib? Kuidas see nimekiri selgub? Saab end ise üles anda? Aga kui huvilisi on rohkem, kes siis ära jääb? Võtame 10 enim hääli saanud blogijat, sest nemad on kõige popimad? Teeme eraldi kategooria, kus rahvas saab valida?
Mul on hea meel, et kõik iga aasta kaasa mõtlevad, aga väga palju mõtteid on mul eelmistest aastatest veel kirjas, mida teha ja muuta, kuna ma ei ole suutnud välja mõelda seda ideaalset lahendust, kuidas see ka reaalselt toimiks.
Mis oleks mulle olnud sobivam lahendus? Mul ei ole mingit probleemi väikeste burnidega, ehk heatahtlike ärapanemistega, aga mulle oleks meeldinud, et õhtujuht oleks keegi, kel oleks mingigi taju blogimaailmas toimuvaga. Jah, inimestele meeldib nali, isegi selline nali, mis on nende kulul, aga seda vaid juhul kui talle ei ole prožektorid otse peale suunatud. Ehk nalju võib visata nii, et keegi ei tunneks ennast sellepärast halvasti, sest sa pead sellele kohe reageerima, aga kui sa oled prožektorite väljas ja pead kohe vastama kohmetuks tegevale naljale, siis enamus inimesi tunneb piinlikkust… Inimesed olid Anu diivanil suures osas nii kaitseseisakutes ja kidakeelsed, mis on täiesti mõistetav. Kultuuriblogide võitjal tulid õnneks vastu-burnid ka eriti sujuvalt välja.
Ma olen tajunud, et Meelisele meeldib tähelepanu ja ma arvan, et ta oleks võinud ise katsetada õhtut juhtida, sest mingil määral ta ju ikka tajuks blogide põhjal ära, mida keegi naljakaks peab. Kes mis teemal tundlik on.
Mina korraldajana ei pane Meelist kindlasti lavale. Ma olen enda lugejatelt saanud tagasisidet, kuidas ma saan sellise mehega elada, niimoodi räägib sinuga.. Anu oli Meelise kõrval leebe suvetuul. Meelis tekitaks sellise keeristormi seal laval, et inimesed lahkuks nuttes. Uskuge mind, tema huumorisoone mõistmiseks läheb natuke kauem aega kui kaks minutit. Ta on väga otsekohene ja irooniline ja kuigi ma tean, et ta lõõbib niisama, siis teised ei saa aru. Mu sõbrannal läks aastaid, enne kui ta sai aru, et Meelis tegi nalja!
Õhtut oleks üleüldse võinud juhtida keegi, kes blogidest midagigigigigi teab. Lisaks oleks õhtujuht võinud olla keegi, kellega igaüks näiteks JULGEB rääkida. Kunagi käis mingitest aruteludest läbi Henry ja ta on jumala ideaalne näide – ma kahtlen väga, et rambivalguses istuva Henry suunas kõndides keegi oksendamist ja/või ära jooksmist kaaluks. Aga kuidas sa, tagasihoidlik inimhing, usaldad minna ja vestelda suure publiku ees Anu Saagimiga, kellele on sõnad suhu pannud Marimell? Võehhh…
Esiteks, Õhtulehte tegi Anu laivi ja ei olnud meie ametlik õhtujuht, seega minult sai ta ette ainult nominentide nimekirja, kus olid võitjad välja toodud. Varasemalt juba Ženja osas pähe saanuna, andsin Anule nö vabad käed, tema laiv, tema küsimused, tema teema. Minu koostatud olid heliklippide tekstid :)
Jah, ma pakkusin seda kohta Henryle, ta keeldus. Nüüd blogist selgub ka miks – “Ma olen oma olemuselt ka pigem introvert ja ma ei ole väga vaba suhtleja. Alati kui ma mõnda pooltuttavat esimesena teretan, on see minu jaoks väikene võit ja ma käin päev otsa heatujuliselt ringi. Ma ei oleks ette kujutanud, et ma oleksin end seal laval diivanil istudes mugavalt tundnud (kui ma oleks mingis kategoorias võitnud). Teate seda tunnet, kus sa annad intervjuu ära või pead kellegagi vestlust ja läheb mingi viis minutit mööda ja siis tuleb sulle pähe maailma parim lause ja sa ei jõua end ära kiruda, et miks see sulle siis pähe ei tulnud, kui vestlus pooleli oli? Noh, see on põhimõtteliselt minu elu. Seega, nii nagu suurele osale blogijatest, sobib ka mulle suhtlus kirja teel palju paremini. Kui ma oleks suhtleja ja sorava jutuga, teeks ma ammu ka video blogi.”
Täna hommikul seda postitust üle lugedes, mõtlesin, et kes on see blogija, kes teab blogijaid, nende hingeelu, kritiseerib neid, kes seda väärivad, patsutab tunnustavalt õlale, kes seda vajavad. Loomulikult Mallukas. Blogijate jaoks in general on ta blogiemand ja suur eeskuju, kes sobiks EBA õhtut läbi viima nagu rusikas silma auku. Lisaks on Mallukas ise nii vaba ja ladna mutt, et temaga suhelda oleks ilmselt kõigil mugavam. Kindlasti ei küsiks ta midagi skandaalset ja ei paneks blogijaid piinlikku olukorda ja ilmselt poleks kellelgi ka probleemi temaga rääkida, sest netis suheldakse ju nagunii.
Mis arvate? Mallukas õhtujuhiks?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…