Eilne “Kuuuurija” oli Kalmuse promo?

Väga huvitav. Eilne “Kuuuurija” on ilmselt kõmulisem kui Rõivase ja Kõrgemäe skandaalid kokku. Saates räägiti maovähendusoperatsioonist. Paljud operatsiooni läbinud inimesed on hämmingus ja nördinud, et saadet nii ühepoolselt kajastati. Leiti üks inimene, kes suutis küll guugeldada kuidas operatsioonile saada, aga ei suutnud leida infot, mis juhtub pärast.

Saatest jäi mulje justkui taheti väita, et maovähendusoperatsiooni järgselt Eestis infot ei anta. Jah, see süsteem võib olla veel poolik, aga nagu näha, siis ükski asi ei sünni üleöö, ka mitte tugisüsteem. Mis on lõppkokkuvõttes olulisem, kas see, et saad kaalust alla või see, et keegi sind nagu last käe kõrval mööda arste veab ja infot lusikaga suhu topib. Operatsioonile saab täiskasvanud inimene, kes oskab lugeda, suu lahti teha ja küsida… Nüüd selgub, et Marek Kalmus on justkui selle loo tellija?

Eile õhtul jõudis minuni huvitav info – et eratreenerid proovivad maovähendusoperatsioonil käinud inimesi oma edulugude vankreid vedama. “Muidu oleme laisad ja lollid, aga kui midagi saavutame, siis kohe sobime neile!” Õnneks on inimestel siiski oidu ja nad ei lähe sellega kaasa. Või siiski?

Esiteks selgub, et eile saates osalenud naine (nime ma ei teagi, internet näitab mitut erinevat) on varasemalt käinud läbi pooled Eesti telesaated, alustades “Võsapetsist” ja lõpetades “Tõehetkest”, rääkimata sellest, et ta on olnud pea igas Eestis ilmuvas ajalehes, kohtu poolt süüdi mõistetud mõrvas, ta on lapse sünnitanud vanglas.. Tahtmatult tekib tunne, et tegemist on tähelepanuvajaduses naisega, kellel on raske depressioon ja kes ei anna väga hästi endalegi aru, mis ta teeb.

Aga eile saadeti mulle ka pilt sellest, kuidas Kalmus oma Facebookis kiitleb, et tema on selle kaalulanguse taga…

Tundub, et proua on täpselt seda meelt, kuidas vaja – kui vaja on õnnelik, kui vaja siis hädaldab.

Nagu ma eile kirjutasin… Operatsioon on nagu jalgratas, mille kirurg sulle annab, aga sõitma õpid sa ise.

Eile õhtul läks teema lahti ka marimelli Facebooki lehel, kus sõna võtsid paljud operatsioonil käinud, aga ka lihtsalt televaatajad.

Seal all võtsid sõna nii Marek Kalmus kui saatejuht Lust, kusjuures paljud opilkäinud ütlesid, et saatsid oma lood ka otse Lustile, et isegi kui nad mingit infot kandikul “mida teha pärast oppi” ei saanud, siis oskavad nad ise end asjadega kurssi viia.

Kallis, Lust, palun soovita neil inimestel psühholoogi poole pöörduda, kes sulle kirjutavad, et nad Annelyga samas paadis, sest nende mure on hoopis mujal kui rippuvas nahas. Praegusel juhul on sellise inimese kaamerate ette tõmbamine täielik karuteene, ta vajab abi. Ja mitte telesaatest tulenevat tähelepanu, vaid mineviku-asjade lahtimõtestamist ja depressiooni ravimist.

Jumal küll, inimene on kohtu poolt süüdi mõistetud tapmises, ta on pidanud lapse sünnitama vanglaseinte vahel.. Ega see pole kerge elu elada. Kahju inimesest, et ta vaimselt nii katki on, et ei anna isegi endale aru, mis tema probleem tegelikult on. Võimalik, et Lustil polnud sellest kõigest aimugi, aga tekib küsimus, kas selliseid poolkallutatud saateid tehes tausta üldse ei uurita. Mulle tundub, et Kalmus on pöördunud Lusti poole, et lugu üldse filmitaks… Lust ilmselt on usaldanud ja nii see lumepall veerema on läinud…

Õnneks on palju inimesi, kes on end enne operatsiooni põhjalikult kurssi viinud, kuhu nad lähevad, miks nad seda teevad ja mis saama hakkab. Kuigi, aastaid tagasi, esimestel operatsioonilkäinutel oli vaid välismaiseid näiteid lugeda, arste usaldada…

Täna on infot maa ja ilm. Kirjutasin isegi sellest lähemalt siin!

Karin: olen üliõnnelik!

Olen ka üks üliõnnelikest inimestest. Opile “sattusin” 2007. Ma kaalusin 125kg ja mu seljaarst dr. Toomas Toomsoo saatis mu opile.

Ei teadnud me kumbki, mis toimuma hakkab. Eestis oli see väga uus asi. Ei nõustanud, ega õpetanud mind keegi. Dr. Trudnikov andis paberi, kus soovutused kirjas ja kogu moos. Haiglas kaotasin juba 8kg. Ma olin nii õnnelik, et ei osanudki midagi küsida.

Aga ma sain alati arstle helistada ja küsida, kui midagi vaja oli. Nüüd on sõna dumping, aga siis ma arvasin, et surm. Trudnikov õpetas, kuidas olla ja jälle elu lill. Maha võtsin 2aastat ja 40kg. Nüüd on 6-8kg juures. Olen üliõnnelik!

Pille: olen eluga rahul

Ma pole küll eriline sõnadeseadja, aga sellegipoolest tahaks “Kuuuurija” saatele vastu väita, et infot ja maovähendusoperatsiooni läbinud inimeste kogemusi ja nõuandeid on nii palju, et sellest piisab enda täielikuks kurssi viimiseks, mis operatsiooniga on tegu.

Mis toimub enne ja mis pärast. Pärnus eelnes operatsioonile ka psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtt, mis peaksid olema tegelikult veel rangemad. Minul saab mõne päeva pärast viis aastat operatsioonist ja olen eluga väga rahul. Ise võtan ühendust toitumisnõustajaga, et tahan verd kontrollida. Kui on midagi küsida, annab kirjutada nii opereerinud kirurgile kui “kaasvõitlejatele”. Lisaks osalen dr. Kauri Kaalukliiniku loengutel ning maoopitute kokkutulekutel. Selleks, et kaalu hoida, liigutan ennast.

Liina: hirm oli nahavahel, kauaks mind lastele enam on

Minu kaal kerkis juba lapsepõlvest alates. Koguaeg oli see pideva tõusujoone teel. Mis selleni viis, täpselt ei tea. Ehk valed toitumisharjumised – kes teab.

Ühel hetkel tõdesin, et olen kahe lapse ema, 136kg ja hirm oli nahavahel, sest ei teadnud kas mind kauaks neile on. Rääkisin korduvalt emale, et kuid mind enam ei ole, siis … Kuid ühtel hetkel leidsin internetist informatsiooni maovähendusoperatsiooni kohta. Uurisin tuttavatelt, et kuidas neil on läinud, jälgisin nende edulugusid-püüdlusi. Adusin, et see ei saa olema lihtne, aga see tasub end ära. Seejärel juba pöördusin perearsti jutule selle sama ideega. Tema suunas esmalt mind mitme eriarsti poole, kust sain kinnituse, et olen opiks nö kõlbulik. Ja mõni aeg hiljem sain ka kirurgi esmasele vastuvõtule, kus oli pea tunnikene selgitustööd, et mis ja kuidas enne ja pärast oppi. Eks see veidi hirmutas, kuid pigem hirmutas see, et peangi end reaalselt kätte võtma ja ära tegema.

Kaks aastat olin ma ootejärjekorras ja siis see päev kätte jõudis. Tehtud! Peale seda küll oli raske opist taastuda, sest olen igas asjas nõrga valulävega, kuid teadsin mille nimel see kõik on. Kodus hiljem hakkasin näpuga järge ajama või siis küsisin peenemaks.ee grupis pidevalt nõuandeid. Vahel sain sealt lihtsalt teistelt opitutelt tuge ja innustust edasi minekuks.

Aga mis on peamine – täna olen ma noor õnnelik naine, enesekindel ja uhke. Ja terve! Ma olen füüsiliselt ja vaimselt terve inimene ning läbi selle suudan ka oma lastele olla parem ema. See oli minu elu parim otsus.

Birgit: mehele lähen nagunii peale!

Esiteks, sina näed välja fantastiline! Teiseks, ma olen järjekorras hetkel ja juba tuleb närv sisse, aga ma vaatan oma ämma – ta on nüüd nii naiselik. Ta oli 120kg ja 160cm pikk. Nüüd 5 a hiljem – 58kg! Ta särab. Ta naudib elu! Ta on õnnelik! Ma ei tea, ma ei oska nagu midagi karta kah! Mida? Kui ma oma mehele lähen peale sellise suurena, siis miks ei peaks minema väiksemana? Nagu ta mul ütles – peaasi, et sa ise oleksid õnnelik ja rahul oma kehas!

Marju: pole nii rõõmust inimest kaua näinud

Minu ema käis kuu tagasi opil ja nii rõõmust ja rahulolevat inimest pole ma kaua aega näinud. Natuke peaks ikka ise ka uurima, enne kui selle tee ette võtad, mida see kõik endaga kaasa toob (rippuv nahk jne). Minu ema on selle kõigega arvestanud. Ja samas kui ikkagi midagi häirima jääb, aitab pärast mõni plastiline opp asja ikka ilusamaks saada. ;)

Kerttu: ebaõiglane jura tuli selle naise suust!!!

Ma olen ka maovähenduse opi abil kaotanud pool oma kehakaalust (-68kg), viis aastat tagasi.

Tulebki ennast ise aidata ja selgeks teha mida see op endast kujutab ja millised võivad olla tagajärjed. Tsüklimuutused ja rippuv nahk on paratamatus ja normaalne nii suure jakiire kaalulangusega. Toitumisplaan tuleb endale ise küsida batriaatriaõe käest, vastuvõttudel tuleb ise suu lahti teha ja küsida ja nõuda.

Mina käisin opil küll Tartus dr Sillakivi juures aga ei peagi keegi kõike kandikul ette kandma ja nämmutama, ise tuleb uurida ja küsida.

Räägi kaasa, käisid operatsioonil – mis tunded sind täna valdavad, kas sul on hea meel, et selle valiku tegid? Oled operatsioonile minemas? Kust said infot, kuidas oled end kõigega kurssi viinud? Kas ootad, et arstid sind infoga üle külvaks või otsid ise infot, mis sind ees ootamas on?